25. detsember 2010
Muinasjutt seitsmest orvust ja heast kasuemast koogi-Kairest
Ajakirjale Naised
Tekst Kati Murdmaa
Fotod Peter Murdmaa
Eestimaa Uhkuse galal seitsmenda nominendina rahva ette austamiseks kutsutud Kaire Oks (44) oli üks meeldejäävamaid ja üldsust liigutavamaid tunnustatuid. Nooruslik ja kaunis, uje ja helge kondiitripiiga sobib oma õe orvuks jäänud seitsmele lapsele pigem õeks kui kasuemaks ning juhib malbelt rõõmsameelse vedurina seda seitsme-vagunilist rongi.
Tallinna Reaalkoolis publiku seas istunud lapsed torkasid tädi autasustamise hetkel silma sellega, et tõmbusid sirgu ja õhetavaks ning väljendasid kogu olekuga tänu ja armastust. Kaire ja tema seitse noort Rudnitskit andis üles kasutütar Maria sõbratar Triinu Tõstamaal elamise aegadest.
“Ega ma tegelikult nii kangelaslikult kõiki lapsi korraga oma tiiva alla ei püüdnud, nagu mulje võis jääda,” naerab Kaire – tal on nukra lõikega kulmud, nii et naerus on kummalist melanhooliat – “Nad tulid järk-järgult minu juurde Pärnusse, muist olid alguses vanaema-vanaisa juures Tõstamaal.
Kohanesin nende arvukusega juba siis, kui nad üha ja üha sündisid. Igal nädalavahetusel sõitsin omaküpsetatud kookidega Kastnasse nende tallu oma õele titelappide keskele appi. Ulvil ei olnudki eriti peale minu kellegagi suhelda ega kedagi abiks, sellepärast käisin võimalikult sageli. Rõõmuga.”
Kust ta, lilleke, siia sai?
Kaire oletab, et tema ülima tütarlapselikkuse saladus peitub nelja kasutütre läheduses – ta on üks tüdrukutest. Vastutab ja otsustab, juhib ja finantseerib oma suurt peret küll – ent teeb seda kauni ja neiuliku kambajuhina, mitte matroonina.
“Olen pärit Tõstamaalt, maailma kauneimast ja koduseimast paigast,” meenutab Kaire. “Pärast kooli lõpetamist otsustasin minna ametit õppima ning läksin Tallinnasse kondiitriks õppima. Pärnusse tulin 1986. aastal ning olen kortereid üürinud miskipärast alati siin Riia maantee ümbruses. Ühe korteri omanik oli Jüri Jaansoni vanaisa – ja sellised seosed sõlmivad inimesed nähtamatu turvalise ja meeldiva niidiga ühte.”
Praegu Karjamaa tänavas Terveksi loomakliiniku taga kena mõõduka suurusega kodu haldav Kaire töötas varem Pärnus Viiburi kondiitrina ning seejärel Müüriääre kohviku Pärnu filiaalis. Müüriääre oli mäletatavasti mõne aja eest üks Haapsalu kuumemaid kohti – tänu fenomenaalsele gurmeeprintsessile Anni Arrole. Selle koha filiaalis Pärnus Kaire kooke küpsetaski.
Ning kui asutus sulgus, läks üsna sujuvalt Tallinnas Solarise keskuses asuvasse Anni Arro kohakesse Komeet tööle. Tänu sellele, et see helge naine käib Tallinnas tööl, on tal kaks erinevat elu. Teadlikult.
“Mul oli üks üsna kauaagne kavaler, kes kippus purjuspäi korterit disainima – loopis mööbliga seintesse aukusid. Ta kattis need pärast küll vabandades piltide ja loomanahkadega, aga andis mulle veenva õppetunni: kui sul on nii palju kasulapsi üles kasvatada, siis ei tohi sa ühtki kasuisa nende ellu toppida,” teab Kaire ning poetab oma noorusliku olemise ühe saladuse veel. “Mul on Lasnamäel väike soodne üürikorter ning käin tasapisi kohtamas endast 11 aastat noorema mehega. Aga oma kahe elu vahet sõidan ma kenasti liinibussiga, sest juhilube ega autot mul pole. Sain küll Tõstamaa koolist C-kategooria ehk siis veoauto juhi load, aga B-lubade jaoks vajalik linnasõit jäi tegemata ja nüüd olengi ühiskondlikult transporditav.”
Ulvi ja Bronislav
Ootamatult ja dramaatiliselt teispoolsusse lahkunud Ulvi ja Bronislav Rudnitski pidasid enne seda kui mees 2000. aasta aprilli alguses ja naine 2001. aasta varasügisel suri, Kastnas talu. Mereäärses talus oli seitsme lapse mäletamist mööda kõikvõimalikke loomi lehmadest kanadeni ja hobusest lammasteni. Räpina aednikuharidusega ema rajas talu juurde rosaariumi ning isa käis merelt kala nõudmas.
Kuni meri nõudis tema enese.
“Õde nägi sel päeval, kui Borka plastikust kipaka Bella paadiga võrke välja võttes ümber läks ja uppus, ukse kõrval oma meest vaikides seismas. Ta arvas, et Borka on merelt purjuspäi tulnud ega söanda sellepärast sõna lausuda – õde keeras selja ja… Sai peagi teada, et kehatuks jäänud mees tuli teadet tooma ja hüvasti jätma,” meenutab Kaire. “Järgnes poolteist aastat leina, mille jooksul Ulvi kordas aina, et ta ei leia oma seitsme lapsega iialgi endale meest ei appi ega armastajaks. Kastna talu, mille pärast tragöödiaid mereteadlasele Jüri Tensonile müüsime, asub nii eraldatud kohas, et Ulvil polnud kellegagi rääkida.
Väga väikeste vahedega järjestikku sündinud lapsed – kolm poega ja neli tütart on vanuse järgi reas 22, 21, 18, 17, 15, 14 ja 12 – kurnasid paratamatult ka ema organismi üsna karmilt ära. Kui kroonilist kurvastust südames kandnud naine puugihammustusest entsefaliidi sai ja kustus, näitas lahkamine, et pea kõik elundid on kahjustatud. Ta kurvastas end sõna otseses mõttes surnuks.
Lapsed arutlevad nüüd, et ema ja isa olid taevas kokku pandud paar. Bronislavil oli eelnevatest suhetest kokku veel umbes seitse last – Karjamaa tänava klann ei jõua kokkuleppele, kui palju neil ikkagi poolõdesid-vendi on. Ulviga ühte saades ja jäädes oli mees aga paigas, õnnelik ja lõplikult kodustatud poolakas.
Kookidega neiu tädi
“Kogesin selle uskumatu õnnetustejadaga seoses, et inimesed kurvastavad end tõepoolest surnuks. Või vähemasti väga haigeks. Ka meie isa, nende laste vanaisa jäi rängalt haigeks, nii et on tänaseks ratastoolis,” tunnistab Kaire.
Lapsed kirjeldavad, et vanaisal läks kartuleid võttes jalg villi ning vill ei tahtnud kuidagi paraneda, vaid muutus gangreeniks – põhjuseks suhkruhaigus. Valu ja piin tipnes jala kaotusega ning tütre ja väimehe kaotanud vana mees veereb nüüd ratastoolis.
Ulvi pesakond kolis riburadapidi vanaisa juurest tädi juurde, kes seni oli seondunud koju kätte tulnud kõrgprofessionaalsete tortidega. Lapsed tulid linna kooli ka selleks, et oma tulevastele elukutsele lähemal olla.
Thomas (12) ja Anne (14) käivad Koidula gümnaasiumis ning Anne tahab oma elu pühendada jaapani keelele. Madis (15) õpib Ühisgümnaasiumis ning teised lapsed omandavad koos üldharidusega juba ka elukutse.
“Kui noor inimene ei taha konkreetselt ülikooli minna, on mõistlik aegsasti amet õppida – eriti kui pere on nii suur kui meil,” arutleb Kaire, kes ütleb oma kamba kohta väga erilise rõhuga Minu Lapsed.
17aastane Liisa õpib muide Pärnu Kutsehariduskeskuses oma ilusa ja helge tädi jälgedes kokk-kondiitriks.
Meistrimehed oleme…
Kaire, kes on elu jooksul õppinud ühitamatut mitte ühitama, on veendunud, et akadeemiline haridus iseenesest ei pea olema eesmärk – unistused on olulised. Kui noor inimene teab ja saab varajasest lapsepõlvest peale oma sisetunde järgi valitud teed käia, läheb kõik hästi.
“Meil pole kogu kamba peale ühtki rasket puberteeti ega hullu pahandust olnud. Väikestest apsakatest ei pääse, aga üldiselt tahavad mu lapsed kõik kogu südamest head olla,” on Kaire tänulik.
Praegu laomajandust õppiv Maria (18) kavatseb edaspidi juuksuriks õppida. Riina (21) töötab Wendres voodite keevitajana ning Romek (22) elab Ares ja töötab põrandameistrina.
“Kuni 34. eluaastani püüdsin ka ise lapsi saada – aga loodus polnud niimoodi ette näinud. Mulle oli määratud õe seitse last korraga,” teab kena kookidega tädi. “Kui kõik need lapsed oma unistused täidavad ja oma lapsed saavad – kujutage ette, kui palju meid siis koguneb!”