07. jaanuar 2013
7.jaanuar
Selle asemel, et minna talli hobuseid välja laskma, vaatan Holby City haigla seriaali, kus naisel stimuleeritakse üsas surnud lapse ilmale toomist. Miks ma seda teen? Ise riputan FBs oma profiilile Dalai laama õpetuse, et me ei pea laskma teistel oma sisemist tasakaalu eksitada. Ja selle asemel, et minna ja kallistada oma tasakaaluallikat, praen võõras valus… Armas Jumal, aitäh, et minuga pole sellist tragöödiat juhtunud – tänan, et Sa ei lase seda ka mu lastega juhtuda.
Ka Minni ärkas koos minuga kell kuus, tuli lauta loomi talitama, tegi pärast Rey-retke minuga kaasa Rapla-treti ja sai uue lasteaia-aasta alustuseks kutse Emma sünnipäevale. Ajakirja Üks tagurlik kolumn tuleb sellest, miks ma lastele ei kirjuta. Pärast Taavi-loo vormistamist helistan Kaiale. Ja siis uurin, kuidas Jaanika end tunneb, et temaga matka jätkata.
Alljärgnevat lugeda nagu juudipiiblit – alt üles 😀
Et kirja suutsid kirjutada, on juba väga hea märk – oma suremisnädalal poleks Aare seda näiteks suutnud 🙂
Teiste surijate kogemusest lähtuvalt kinnitan – jätap ellu – ja see, et mina ühe päevaga sellest zaraazast välja roomasin, oli üleinimlik transformeerimine, mitte allasurumine – ma tõesti suhtlesin viiruse ja oma kerega kogu südamest – esimest korda vist õnnestus. Kui mina viimati tuleriidale sattusin, sain üsna riida süütamise alguses infarkti – ka nii võib jalga lasta 😀 😀 😀 Kallikallikalli
7. jaanuar 2013 10:04 kirjutas Jaanika Gross <jaanika.gross@gmail.com>:
4-ndat päeva järjest on palavik 39, veresuhkur pea permanentselt 4-x kõrgem kui ette nähtud, adekvaatsus puudub, kõne- ja mõtlemisvõime niisamamoodi. Kogu keha on kui tules, eriti hull on kael ja kõri ning kopsud.
Ei oska arvata, kas kunagi varem olen nii haige olnud ja arvan ka, et tuleriidal põlemine võis pisut jubedam olla aga see vähemasti ei kestnud nii kaua.
Täna katsun kusagilt mõnelt arstilt papsi vahendusel sabast kinni saada, es mulle antibjotsi välja kirjutaks.
Praegast elan päev korraga aga annan teada, kui läänerindel muutusi on tunda. Seni püüan järgida Mauri meeldetuletust: Haigused on läbipõdemiseks, mitte allasurumiseks.
Teki serva alt lehvitades
Jaanika
—– Original Message —–
From: Kati Saara Vatmann
To: Jaanika Gross
Sent: Monday, January 07, 2013 9:51 AM
Subject: tervisekesekene
Hei, kullake, anna teada, kuis ajakava end kujundab – millal taas kõnevõimeline oled 🙂
Täna kirjutan ära kaks ajakirjalookest, homme kirjutan üles viimased meie senised jutud – Sulle sobival päeval jätkame matka, onjueksju.
Kallikallikalli
Saunas kaht masinatäit tööriideid – ja ma pesen nüüd pesu öötariifi ajal, seltsimehed – kas hilisõhtul või ülivarahommikul, sama teilegi soovitan – kuivama riputades hakkasin endale üllatuseks laulma. Kui lauldud, meenus, mis see oli – Anne Lahesaare (mis iganes ta nimi praegu Pärnu koorijuhina ongi) viis ja minu sõnad, vist telesaatele Turniir või Pärnaõiele:
Iga päev sa jõudu ja valgust leidma pead
Nende jaoks, kes ootavad sult julgustust ja head.
Inimhing on habras, süda on nii õrn –
Üksi ta minna ei suuda ei või.
Suuda sa leida see hetk.
Tabada ootaja arglik pilk –
Kingi vaid naeratus,
Hoia hingetuld kõigi jaoks.
Sinust ja minust seob Meie naeratus.
Hiiih, inglinahk seljas neid sõnu jäädvustades, mis muud. Ma ei mäleta, et oleksin end siis, umbes 16-17aastasena valgustöötajana teadvustanud või pidevalt sel kirkal täheseemnele kohasel kombel mõelnud. Tänu taevale, et mulle Sealt sedasorti sõnad ja sõnumid saadeti, et neid lauldi ja et nad meenuvad kangesti õigetel hetkedel. Kui Riks oli natuke üle aasta vana, just käima õppinud ja ründas Pärnu rannas mere poole, laulsin talle:
Kas sa tead ka, põngerjas,
Kes mere poole tõttad –
On kodu liiv su varba all,
Mis sammuks jõudu võtab.
Kas sa, väike rahutu,
Veel üldse aru saad,
Et ema valvsa pilgu all
On sinu isamaa…
See oli refrään. Salm algas sõnadega „rahuliku Läänemere kodulahe vaikne hõng, nagu sõbra käega tervitamas sind ja mind…“ ja kusagil pärast modulatsiooni oli karm käsk „vanaisa sulle jättis paese adrajanus mulla, temalt leivakulda võttes ennast jäävalt talle annad…“
Meloodia autor oli Toomas Voll ja tookord me võitsime Pärnaõie. Ma ei pidanud siin paergast laulu jorisedes sissepoole tihkuma ja kananahka võdistama, seltsimehed – tekstid ootavad, sest pühakirigi õpetab täna majandussurutisest üle olema. Selge, et mitte lotovõidu, pangaröövi, eduka abiellumise ega piraka päranduse abiga 😀
Helistas Egipti Eha – saab peagi 60 – loodetavasti pole riiklik saladus – tema juubelile minnes saan paar-kolm Tartu tööd ära teha ja Vehendis selle poolaasta suurpuhastuse. Asjad seavad end ise.
Nagu seegi, et Margot helistas täna ja ütles, et panustab kogu olematu raha maaküttesse – enam ei suuda uut kuuri, uusi puid, uusi riitu ehitada-näha-taluda, pigem 5000 utoopilist investeeringut. Kui ma seepeale kujutlesin uue aasta puude tegu siin – kohe, kui tänavune sööt lõpuni makstud – järgmiste heinte-silo orgunni (ilmad, altvedamine, anumine, arved-arved-arved) kukkusin lihtviisiliselt ära. Magasin kolm tundi. Ilmselt magaksin praegugi, kui Aare poleks keskusest helistanud – üks Kaerepere naine tõi ta Reyst ära, kuna elab siin. Töötasu 2.60, fileerimise-konditustamise jutt päädis 30 sea tapmisega – ja kätte lõikas ja konksu sai huulde. Ausalt, ma ei tea, mis saab. Ju siis läheb sinna, kuhu tahtis minna.
Täpsemalt – me kõik läheme alati sinna, kuhu tahame minna. Kuande. Ja ma saan hakkama. Sõprade rõõmuks ja kadestajate vihaks 😀 Et järgmiste kirjatöödeni jõuda, pean end pärast patust lõunauinakut siiski tänastest portsudest läbi kirjutama, sest elu tõestab igal päeval ja hetkel, igas eluvaldkonnas ja teemal – ise, ainult ise. Ise. Meenutagem Luule Viilma tarkust – suur vahe on sõnadel üksi ja ise. Ise.
Mida küll rutiiniga teha, ma ei tea. Kui tänavune sööt makstud, tulevad järgmise aasta puud, siis sööt, siis… Ja siis tuleb ka kiun – mille nimel, kui kaua veel, kellega koos, kellel vaja, mjäu. See kiun võtab kargu pehmeks. Järelikult tuleb transformeerida – maha suruda ei tohi, tsiteerigem Maurit – mitte maha suruda, transformeerida 😀
Aarele tuli lohutuseks üsna rõveda töö eest naeruväärse palga eest – jälle! Mis tra siin Eestimaal ometi toimub??? – pakkumine lähiajal siinkandis laste ja noorte disko teha. Jess. Ja mind võttis täiesti rivituks Gerly teade, et keegid venelased leidsid nüüd lõpuks oma haski üles ja viivad ta täna õhtul tema juurest minema.
Mina poleks suutnud pidevalt undava koeraga koos elada kauem kui see nädal, mis ta Gerly juurde minekuni Soonel oli, aga Gerly kiindus temasse ja mu patoloogiline empaatia segab nüüd Taavi loo kirjutamist. Mis on õigupoolest valmis. Sekka lepin kokku uusi lugusid ja pean kirjavahetust, mõned arved söandasin maksta, ehkki see kuu on aivai – aastavahetusel ilmus tavalisest vähem lugusid, honoraripäev tõsteti kuu lõppu, Aare oli haige ja muud ülivägamegatoredused. Et lubajamees pole tänini Soome pankadeni jõudnud, on mõistagi enesestmõistetav. Häbiplekk meessoo niigi kaelani täis tehtud pükstel. Fui.
Ma tean, miks ma ei taha tasakaalust välja lööduna kirjutada – igas loos on oluliselt rohkem kui lugu. Seal on vägi. Ja ma ei taha ega tohi paljundada mitte midagi vähemat kui parimat. Nii on. Ja nõelumist ootav kümmekond riideeset põrnitseb… ja… ja… ja… Ma tahaksin sülle ja kaissu, kellegi teise tehtud moosisaia ja… mjäuuuuuuuuuuuuuuu!
Kui päev algab võõra surnud beebi pärast vapustuses teleka paistel, siis selge, et ta lõpeb meeleheitel koduperenaiste Mike’i matustega, taustaks kõiki naisi ohustav laiba väljakaevamine. Vähemasti midagi lõbusat, mille saatel paarikümmet auklikku töörõivast lappida… Homme ma end mitte millelgi ega kellelgi tasakaalust välja nügida ei lase. Kindlasti.