06. jaanuar 2013
3.-6.jaanuar
Kolme kuninga päev… Ja kuningad lahkuvad Maalt. Eile lahkus mu isa Harri õe Anne mees Vello. Papa Saatpalu oli kaua haige, minek ette teada – ent ikkagi tahaksin Laurile öelda palju asju, mida ta nagunii teab. Nii et – öeldud.
Kui reedel Tallinnas tuuldumas käisime, siis Reti küpsetas parimad moskvasaiad, mida elus söönud olen. Tallinnasse mineku algatas Jaanika – kes jäi viimasel hetkel rängalt haigeks. Aga meie läksime ikkagi, sest Soone Saara teatavasti ei jäta midagi pooleli. Tallinnasse jõudes viisin Ülemistesse pildid teha – saime Kristjan Jõekaldaga uusaastakallistusi jagada, aga seda, kuhu riiki nad Margnaga kaht kanget filmima sõidavad, mille jaoks viisafotot vaja oli, ma vist öelda ei tohi. Ma isiklikult hetkel sinna minna ei tahaks. Kuhugi ei taha. Mu reisid on peas – ja voolavad läbi sõrmede arvutti – ja sealtkaudu trükisõnna. Praegu. Perioode on mitmesuguseid.
Reedel Tartu-Tallinn-bussilt salakesi viimse hetkeni loodetud üllatust ei tulnud. Minni oli täistunni-Sebelt leidnud sõbranna Marleeni, kelle kesklinna sõidutasime. Aga Brigita seda üllatust ei teinud, et oleks näiteks meiega Tallinna-päeva ja koolivaheaja viimase nädalavahetuse veetnud. Selle eest ütles Minni treener Kadi täna iluvõimlemise spordipeol Rapla Sadolinis Indiisule Brigita – kui Brigita iluvõimlemisega alustas, oli ta sama vana kui Indira praegu ja Kadi oli Jaanika koolis Tartus treener. Selline väike maailm.
Kuivõrd Valtu kooli dire Andres oli täna võimlemispeol helitehnik, jõudis mulle kohale, et ta on Kadi mees – ja Indiisu jaoks oli ülioluline, et tutvuksin nende tütre Gerdaga. Selline maailm…
Üleüleeilehommikune mitmekordne sünkroon tõestas, et maailm on veel väiksem kui väike. Ajakiri Naised tellis minult loo ühest Taavist. Plaan Saunaküla Viikingi – skandinaavia-juurse jänki, ülikooli õppejõu perest kirjutada on ammu. Kui neljapäeval tallis sehkendades sellele Taavile helistasin… vastas ta Saunakülas. Selgus, et Viiking oli olnud ülikoolis tema õppejõud ja Lensinilt Raitari kaudu minuni jõudnud huvitav objekt oli siinsamas metsa taga 😀
Neljapäeval laadisime jurist Kirsisega kaheraudse – oeh, milleks kõik see inkvisitsioon… Ja veetsime kolm ülitihedat raamatukirjutamise tundi Jaanikaga. Sealt läksin panka ja kindlustusse ning õhtul veetsin Hellusehetked – seekord eriti seaga. Ta on nii üksildane ja suhtlemisaldis, et kasvõi nuta. Juhtus ka Madonna ja Bella energeetiline ühendamine – sügasin aia peal koogutavat Manni, Bella tõusis minu najale püsti – ja ma viisin ta koos oma käega tasakesi ponini. Mõlemad olid meeldivalt üllatunud 😀
Õhtulugemiseks tuli Jaanika saadetis Tiibeti raamatust:
…Ent kui raske on enda tähelepanu sissepoole pöörata, Kui kergesti anname me järele oma vanadele harjumustele ja laseme kindlakskujunenud mallidele enda üle valitseda. Ehkki nad põhjustavad meile kannatusi ning me võtame nad omaks pea fatalistliku alistumusega, sest me oleme harjunud neile järele andma. Me võime küll idealiseerida vabadust, ent jääme ikka oma harjumuste orjadeks. Järelemõtlemine võib meid siiski pikkamööda targemaks teha.. Me võime hakata märkama, et langeme ikka ja jälle korduvatesse kindlakskujunenud mallidesse ning meis hakkab kujunema soov neist välja pääseda. Muidugi võime me ikka ja jälle neisse tagasi langeda, ent pikkamööda hakkame neist vabanema ja muutuma. Järgmises luuletuses peitub iva meie kõikide jaoks. Selle pealkiri on: “Autobiograafia viies peatükis”
I
Ma kõnnin mööda tänavat
Keset teed on sügav auk
ja sisse kukungi.
Ma olen eksinud.
Mul pole lootust.
See pole minu süü.
Et välja rabeleda siit – mul kulub igavik…
II
Ma kõnnin mööda sama tänavat.
Keset teed on sügav auk.
Teen näo, et ma ei näe.
Ja sisse kukun taas.
Uskumatu! – Jälle olen siin.
See minu süü ju pole.
Et välja rabeleda siit – taas kulub palju aega…
III
Ma kõnnin mööda sama tänavat.
Keset teed on sügav auk.
Ma näen ju küll, kuid ikka kukun sisse.
See on kui harjumus.
Mu silmad on nüüd lahti ja tean, kus olen
See on mu oma süü
Ja kohe ronin välja…
IV
Ma kõnnin mööda sama tänavat
Keset teed on sügav auk
Ma lähen sellest mööda…
V
Ma lähen teist teed…
Meie maine matk on üks pidev tahte dresseerimine. Oleksin üsna intensiivse siblimise järel tahtnud teleka ette kokoniseeruda, midagi head lugeda ja näkitseda ja üldse. Aga pidin Saunakülla sõitma. Tasu oli mehine – vestlus kütkestava majaperemehe Viikingiga, õpetlik intervjuu Taaviga, nagu need intekad kõige huvitavamad vist mu enese jaoks ongi – ja veel toatäis meesmolekule. Viikingi pojad ja Taavi sugulane. Mörradimörr. Mõnus oli. Kunagises kolhoosiesimehe majas, kus kohtusime, on rehe all rangid. Mitu komplekti. Rinnarihm ja look ka…
Tahe lennutas reedel enne Tallinna-sõitu mind topeltintensiivselt mööda majapidamist: tänu sulale oli vaja orgunnida kassidele sauna hoiule ja kuivama uus plännirivi liiva, korda teha jahunurk, kus rotid on jälle üht kotti ehitusmaterjalide laona kasutanud, tuppa tassida pesu, Reti peale võtta… Tallinnas vaatasime tütarde ühise otsusena kõigepealt äsja ekraanidele tulnud 3D Lumekuningannat, siis käisime vaatamas Artlandi näärimaad Rotermanni kvartali keskel – kuna Lauri polnud veel jõudnud, vastasin möödujate küsimustele lammaste kohta, ühed joogid tegime plikadega ühes mu lemmikkõrtsis nimega Protest, misjärel vaatasime ära ka Pii elu, nagu indigo Tomiga, nii ka nüüd sai Indiisu kõva sorina nutta.
Kodus ootas mind 20 kirja – pooled neist arved-ähvardused, aga nii võimsa filmilaengu järel polnud mul neist sooja ega külma. Vastasin. Reastasin. Kehitasin õlgu. Shit happens, rama-rama 😀 Päeva kulmineeris Reeda teade – Helmi tuleb homme siia. Rõõm ja trots käsikäes. Kahtlemata oli mul hea meel neiule näidata, et vanal traavlimutil läheb hästi. Ent vaatamata sellele, et olen mamusja eest, keda ma põrmugi soetada ei kavatsenud, ühtteist üle kandnud, tahetakse veel. Üks ekvivalent, mis sobinuks, läks selle tuhandega teeninud naisele töötasuks. Ja kuivõrd tädikene ei tööta ega teeni siin, siis ma ei saa ja ei taha sadu rahanaid juurde maksta. Sorri, babuulja. Õnneks tekkis huvi sündiva varsa vastu – sealt annab tibakene maha arvutada, nii et ma järjekordselt lüpstud poleks. Ka siis, kui oleksin trollrikas, oleks minu pideval puistamisel kusagil piir. Aga minu jaoks on 70eurone päev, mille tütardega veetsin, väga suur luksus. Aga see on ka tõeline kvaliteetaeg – liiatigi teenin suure jupi kulutatust tagasi. Filmiarvustused. Juba tehtud. Mõlemad. Värskendatud-laetud paueriga.
Sõna tänaseks päevaks ütles reedel: huvitatuse ja pühendumise vahel on erinevus. Kui oled millestki huvitatud, teed seda vaid siis, kui see on mugav, kui aga oled pühendunud, ei aktsepteeri sa mingeid vabandusi ja soovid vaid tulemust – ainult sa ise saad otsustada, kas tulemus ja kasu on pingutust väärt, sest kõik käib justkui vahetuskaubana. Räpstoidust toitudes ei saa terve püsida. Kui alustad oma ettevõttega, ei garanteeri keegi stabiilset sissetulekut. Pühendumine tähendab seda, et tuleb vajalikku lõivu maksta. See tähendab ka kritiseerijate eiramist… Tegevuskava koostamine ja selle lõpuni järgimine nõuab julgust.“
Jaanikalt tuli otsekui selle mõtiskluse täienduseks kiri:
Tütar kurtis isale: “Isa olen tüdinenud ja väsinud, mul on nii raske elu, mind ei mõisteta, mul on nii palju probleeme. Ma lihtsalt ei jõua enam … mida ma peaks tegema?”
Isa ei vastanud…ta pani hoopis tulele kolm ühesugust kastrulit veega. Ühte kastrulisse pani ta porgandi, teise muna ja kolmandasse jahvatatud kohvioad. Mõne aja pärast võttis ta veest porgandi ja muna ning valas kolmandast kastrulist tassi kohvi.
“Mis muutus?” küsis ta tütrelt.
“Muna ja porgand keesid ära, kohv aga lahustus vees,” vastas tütar.
“Ei, mu tütar, see tundub vaid pealiskaudselt vaadeldes nii. Vaata, kõva porgand muutus keevas vees pehmeks ja järeleandlikuks. Habras ja pehme muna aga muutus kõvaks. Väliselt ei muutunud kumbki, aga ühesuguse asjaolu, keeva vee mõjul muutus nende struktuur. Nii on ka inimestega. Tugevad võivad minna liimist lahti ja muutuda nõrkadeks… seal, kus haprad ja õrnad vaid tugevnevad ja kõvastuvad.”
“Aga kohv?” küsis tütar.
“See on kõige huvitavam! Jahvatatud kohvioad lahustusid täielikult uues keskkonnas ja muutsid keeva vee suurepäraseks aromaatseks joogiks. On erilisi inimesi, keda olukorrad ei muuda…nemad muudavad ise olukordi, tekitades midagi uut ja kaunist, ammutades olukordadest kasu ja teadmisi.”
Pärast selle loo saatmist nimetab Jaanika – ikka väga köhiv – mind Kohvilonksukeseks 😀
Kohvilonksukesel on laud servast serva töid täis – lugude toorikuid Naistele kümmekond, Eesti Naisele viis, ajakirjale Üks, Pärnu Postimehele, Lemmikule – Jaanika raamat, lubatud romaan…Sirvisin paduväsinuna päevasõna, mille kolm järgmist – tänasest teisipäevani – peatükki on Majandussurutise väljakannatamisest ja alles kolmapäeval räägitakse sellest, et Jumal tegeleb selle olukorraga… Täpselt õigel hetkel saabus Jüri ja Pireti toetav kiri, Jüri on see, kellelt treigu ostsin ja Piretiga käisin mõned kuud ratsutamise trennis – mida ma ei ajakulu ega rahasulamise mõttes paraku meile lubada ei saa, ehkki kodus pole kellegagi ratsutada… kutsusin Ristid Maoaastat vastu võtma – vastus:
Sinu päevaraamatu kannatuste jälgimist palume lugeda positiivses mõttes. Näiteks vaatamata igapäevaelu pidevale paremaks muutumisele jätkub meie armsal Katil ikka kannatust endast teistele anda 190% ja rohkem ning see on tõsi!!!
Seda ei suuda Eestis mitte keegi peale Sinu ja sellepärast loemegi Soone Saara päevaraamatut, et sealt midagi õppida. Täname ilusa kutse eest tulla Soonele käima veebruaris, kui kõik maailma maod peavad suuri plaane, ilmselt täpsustame varem.
Tore, et kõik teised soonelised on paksud, seda peab üle vaatama.
Viuks… Liigutav on. Et keegi abielupaar siit mõnekümne kilomeetri kauguselt metsast minuga nii harva kohtudes aimab, mis ja kuidas. Samal ajal, kui mõni ussitanud arahhis väidab, et pean siin päevikut selleks, et tõestada, kui hea ma olen, nähakse ka midagi muud. Ja mulle endale annab seesinane aruandlus siin põhjuse elada nii, et sellest on võimalik ausalt kirjutada – ja et see toetab mu enese tahet. Homme näiteks on vaja kirjutada ajakirja Üks kolumn, Taavi tekst – ja kõigepealt kella kuuest tõusmise rütmile naasta… Ja mitte järele anda kiusatusele lõunauinakut teha, ehkki Margot väidab, et magab päeval väga enesestmõistetavalt ja enesekindlalt. Ülehomme kirjutan üles kogu seni Jaanikaga räägitu.
Peaasi, et ei puudu igapäevane rosin. Päikeselise päeva puhul leidsime lumest üles Tissu keti – ta saab ilusate ilmadega õues olla. Fotod panin albumisse, ümbrikku ja seintele. Ainoga poes kohtudes arutasime, mida inimesed nüüdsete elektrihindade juures üldse endale enam lubada saavad. Hea tegu oli Orissaare Maria ja kirjastaja-Alo vahendamine ühe väga hea raamatu koostamiseks.
Pärast sauna riputan mõned pildid FBsse head energiat paljundama ja prindin ühe paberi välja. Oleks vaja umbes kümme riideeset parandada – ma ei tea, kas tahe taob mind tegema seda täna või homme… Täna on jõulud Heli Vahingul, Pärnu-Raissal ja Asser Murutaril. Nevskis on suurejooneline teenistus – inglid kaasa…