02. jaanuar 2013
Kasside kirjaniku ilus igavus
Kati Saara Vatmann
Tõnu Õnnepalu „Mandala“ (Varrak 2012) on otsekui vastus Tom Valsbergi küsimusele „kop-kop-kes seal on, kes see räägib minu peas?“. Parem mina. Lihtsalt mina. See, keda on kuulda, kui ümberringi kogu aeg mingit lärmi väljast ja ümbert kaela ei tule. Enamasti tuleb. Sest inimesed kardavad vaikust, kus keegi hakkab peas rääkima. Sellepärast enamus inimesi kirjanikud pole – ja lihtsate-ilusate-oluliste mõtete peale ei tule. Hirm ja tunglemine ei lase.
Üks olulisi kop-kope, mis minu peas seda Õnnepalu monoloogi maitstes kuuldus, oli: oi neid eelarvamusi! Oleme solvunud, kui keegi suhtub meisse eelarvamuslikult. Aga mida me teistega teeme? Tõnu-sugustest esteet-erakutest arvame näiteks, et nad on eluhellikud, kes sobivad ainult Pariisi üürikorterisse geiromaane kirjutama, siidnäppe säästma… Ma vabandan. Ja mitte Ansipi moodi – kogu südamest.
Tegelik Tõnu ehitab – ja kirjutab sellest. Elab koos kassidega – ja kirjutab nendest. See on tuttav tung. Loomad on seda kõnekamad ja põnevamad, mida sügavamalt nendega koos elada – iga nende pilk ja hingetõmme, liigutus ja mõte hakkab elama ja kõnetama ja seda tahaks tõepoolest jagada, sest linnalärmis tuimaks taotud inimesed, kes loomi ei tunne ega taju, on nii paljust ilma jäänud. Mistahes liiki loomad on meie kõrval nagu peeglid, katalüsaatorid, inimeseks olemise võrdlevad mõõdupuud.
Õnnepalu jutustab läbi emakasside dünastia Eesti ajaloost – kuna ta jutustab lastele, teeb ta seda lihtsalt ja loogiliselt – ning seda õõvastavam ja ebaloogilisem tundub meie õnnetu isamaa ajalugu. Ja tänapäev.
Koos kolhoosilauda ja lehmadega kaotavad koha ja tõelise elu ka dajarkad Ukrainast ja teistest riikidest, kust nad okupatsiooni tiivul siia toodi. Üks pangalaenukrahh teise järel jätab pere pere järel koduta, unistusteta ja tulevikuta. „Mandalat“ lugedes tunned taas ja taas seda, mida nagunii päevast päeva – ausõna, kui sügisesel pööripäeval ei toimu suurt nihet, uue hea ilma värava läbimist, murdume tuimas ja lootusetus rutiinis lihtsalt katki. Veel ja veel Eestimaad läheb tagatisvara haaval svenssonitele, kes ärritavad meiesuguseid tegusaid isamaalasi pisarate ja vereni välja – raadio Elmar sünnipäevapeol rääkisime kapten Mart Saarsooga, kes praegu siin Pärnu lähistel talu peab, millise upsaka ignorantsusega rootslased tema talu ümbruse oma ülbusega sisse soolavad, sest nad on svenssonid – ja meil pole midagi parata, sest pangaprohmakate tõttu tuleb neid juurde-juurde-juurde…
Õnnepalu kirjeldab, kuidas mehed annavad tänase Eesti maaelule alla – põgenevad poole töö pealt linna tähtsaid asju ajama – ja naised jäävad elatislisaks meisterdama selliseid takunöörist mänguasju, mida nende endi pojad jälestavad. Aga õnneks on kassid. Ehkki hiired on jõudnud nii mõisa- kui aednikumajad auklikuks ja tuuliseks närida, pakuvad tänased kassid silmailu ja metafoorset võrdlusvõimalust. See on naljakas ja kujundlik, kuidas mõisa Kriimu võidab armuvalusas märtsisõjas lahingu Jupi ja Mereröövliga ning saab üha uute ja uute kassipoegade isaks. Sama keemia, mis meil, eks…
Meil on ühine nii kiima- kui kliimavöötme õnnetus. Nii inimesed, kes oma romantikameele ja alaka rahuldamiseks mõisnikud tahaksid olla kui nende kodustatud loomad on sattunud siia ebanormaalsete, eluks sobimatute ilmadega Põhjalasse. Kui tegemist on abstraktselt elusse armunud erakkirjanikuga, saab ta vähemalt vahepeal Indiasse sõita – ja siis oma kohvrit üle hangede tagasi kollase maja juurde sikutada. Vaimne teekond on talle omane sellest saadik kui ta end mäletab – tunkede ja mootorsaega aedniku aspekt temas aga vaimustab teda ennastki.
Kes meist ei üllatuks aeg-ajalt, nähes end rassimas, käes sang-kang-hang-pang – olen see tõesti mina? – mis siis, et selline mina müttab meie enese vaateväljas päevast päeva. Kena on igas mõttes kollegiaalselt märgata, et ka Õnnepalu peab vajalikuks ja põhjendatuks seda raamatusse raiuda.
Fondid ja projektid võivad küll kultuuritalusid-mõisaid koonukest pidi vee peal hoida ja vaimsetele ringkondadele staape pakkuda, aga tegelikult ei kõlba meid pidevale olelusvõitlusele sundiv põhjamaa isegi mitte vaimlemiseks. Võime küll hetkeks kohusetunde minetada ja India ašramisse põgeneda – aga peagi peavad Pipid taas Kurrunurruvutisaarelt tagasi tulema, et veenduda – iga talv on õppetund.
Seda on tuttavlik ja mahe lugeda. Aga. Viimasest kolmandikust läheb venima. Kõik on mõistetav – üksildased inimesed vajavad kedagi, kellega rääkida – iseennast kasvõi – kes leiab lahenduse oma Soone talu päevaraamatu kirjutamises, kes üllitab päris raamatu. Aga. Me, kirjutajainimesed peame õppima lühemalt hakkama saama. Inimestel pole aega lugeda. Pinge peab olema kontsentreeritud. „Mandala“ on trükitud mahupaberile, nii et pole nõnda priske kui peale vaadates tundub – mõnevõrra lohisev siiski. Nõnda et kohati hakkab ümbrus Tõnust üle rääkima – minul tekkis naljakas situatsioon, kus keset lõiku, kus Õnnepalu kirjeldab, et tahab olla pigem aednik kui kirjanik (ja mina loomakasvataja, mitte ajakirjanik – teame-teame), ütles Tuuli Roosma Siberist vahele: „Pügatud muru on absurd, raiskamise, mõttetuse ja kasutuse tipp!“ Just. Võtke parem lambad. Ja kirjutage neid silmitsedes lühidaid-pinevaid tekste, mis lugejaid laevad. Ja samas liiga pikaks ajaks lugejat tegelikust elust ja sõpradest ei eraldaks, sest sõpruskond on nagu aed, mis metsistub kiiresti, kui tema eest ei hoolitseb. Ütleb Tõnu. Õige! Nagu seegi, et rollimängud on ohtlikud. On. Pigem olla, mitte mängida.