20. märts 2011
Liiu Viru – muinasjutt kaunist köögikuningannast
Tekst Kati Saara Vatmann
Fotod Peter von Fabry-Eichner
Liiu Viru (44) on põliste juurtega Tartu tüdruk, kes elab juba palju aastaid Stockholmis Östermalmi linnaosas Transilvaania hertsog Peter von Fabry-Eicneriga, kasvatab kaht ingellikult kaunist tütart ja peab oma erilise elu uusimal perioodil Stockholmi Eesti majas Eesti restorani.
Enamasti lõpevad õnnelikud muinasjutud sellega, et prints ja printsess abielluvad – ise väga noored ja naiivsed – ja kui nad ära ei ole… Teate küll. Tõeliselt õnnelikul muinasjutul on palju peatükke, igaühel neist oma lõpp. Muinasjutt ei erine elust enesest, kui ta kulgeb sinusoidina läbi kriiside ja meeleheite, millest iga kord väljutakse küpsemana ning iga peatüki lõppedes ollakse valmis järgmiste tasandite õnnelikeks lõppudeks.
Seda on Liiu kõigi oma eluetappide puhul kogenud. Iga eluperiood lõpeb selleks, et algaks muinasjutu uus peatükk – küpsem ja targem kui eelmine. Ilusam ka.
“Mu enda jaoks on see siniverelisuse ja hertsoginduse asi veidi aegunud ja kopitanud – aga eks ta tõele vasta,” naerata Liiu.
Põgenemine iseenda eest
Preili Viru sündis muusik Valdeko Viru tütrena, tema onu oli sporditervise korüfee Atko Viru. Tüdruk oli plikast saadik sama kaunis kui taibukas. Taibukus viis ta Majandusjuhtide instituuti ning temast võinuks saada maailmas toimiva matriarhaadi üks jõulisemaid maniatuurseid esindajaid. Ent miniatuurse ja väga erilise iluga neiu välimuse kohta ütlesid tema õrnas kasvueas mitmed lähedased, et ta on inetu pardipoeg.
“Puberteedieas öeldud valusad sõnad ja hinnangud lähevad sedavõrd hinge, et peeglisse ei vaata – usudki, et oled liiga väikest kasvu, kõvrate jalgadega ja ülearu suurte silmadega,” meenutab Liiu. “See võib olla ka põhjus, miks mu esimene ja õrn noorusarmastus õnnetult lõppes. Pagesin valu Eest Eestist ära. Läksin Rootsi Lõuna-Aafrika suursaadiku perre au pairiks.
Kuna mul jäi kolme lapse hoidmisest aega üle, hakkasin köögis ka süüa tegema ja kooke küpsetama – see on mu professioon. Ja ühel näituse avamise vastuvõtul juhtus korraga mitu asja. Esiteks kutsus Ingise suursaatkond Stockholmis mind peakokaks – läksin. Teiseks lõi minu ees kannad kokku korraga umbes kuus siniverelist härrasmeest. Valisin hertsog Peter von Fabry-Eichneri.”
Nüüdseks on äärmiselt kaunis, aristokraatlik ja hõrk paar elanud paarkümmend aastat koos ning nende Östermalmi korteris kasvab kaks ingellikku heledat tütrekest. Peter kuulub põlisesse siniverelisse dünastiasse, ühtlasi on tema esiisad olnud legendaarsed hobuste aretajad – tema vanaisa oli teeneline lipitski hobuste aretaja ning Peter ise sisuliselt sadulas kasvanud.
Kaua tehtud, kaunikene
Liiu ja Peter elasid palju aastaid lasteta – aga kaugeltki mitte üksi. Nende kodusse Artillerigatanil kogunes pea iga päev rahvusvaheline seltskond boheemlastest-loovuritest-teaduritest, keda tõmbas fon Fabry-Eichnerite poole nii pererahva stiilne huumorimeel, aegadeülene elegants kui Liiu valmistatud erakordsed road.
“Peter polnud väga kaua laste saamiseks valmis – mehed on ju hilise küpsemisega poisid. Von Fabry kollektsioneeris vanu arstiriistu ja kirjutusmasinaid, plakateid ja kaalusid, tänavasilte ja kõiki võimalikke muid maaisa-imesid. Üks asi, et koristamine – suursaatkonna peakoka ameti kõrvalt ja pideva külalistevoo all – oli tükk tegemist. Ent lastetoaks meie stiilne muuseum ei sobinud,” naeratab Liiu nüüd, kus tema tütred Anna ja Paula on juba äärmiselt ilusad koolitüdrukud, kes kõnelevad puhtalt kolmes keeles. Ungari keelt pole Peter lastele nii palju õpetanud kui tütardele peaks.
Liiu ja Peteri tütred sündisid üsna masuga koos – Stockholmis, Uppsalas ja teistes kuningriigi linnades äärmiselt suuri objekte projekteerinud Peteril oli korraga vähem tööd kui kunagi varem. Ning üsna varsti pärast Paula sündi asus miniatuurne köögikuninganna tööle Adolfi kondiitriärisse.
“See tähendas küll ülivarajasi tõusmisi ja suhteliselt rutiinset kondiitritööd – ent ühti pakkumist Stockholmi suurte restoranide peakokaks ma vastu võtta ei saanud. Öötöö ei sobi noorele emale ka siis, kui arhitektist isa töötab kodus,” kirjeldab Liiu. “Pensionile läinud Adolf pakkus mulle oma konditereid küll ka päriseks, ent just samal ajal jäi vabaks Eesti maja restoran ning me võtsime sõbranna Kistina Ehala Andersoniga seda saatuse märgina. Eha oli aastaid Eesti lasteaia direktriss, hambatekhnik ja juuksur.”
Neljakeelsed printsessid
Kuna naine on emand, käivad Anna ja Paula Stockholmi Eesti koolis – see on turvaline väike sisebasseini ja ülimalt õdusa õhkkonnaa eestluse oaas keset vanalinna. Kodus töötav hertsog tegeleb tütarde logistikaga, töötab Östermalmi pesas – ja ratsutab jälle! Nagu nii paljudel eestlastel on ka von Fabry-Eichneri puusaliiges vahetatud ning paaril aastal, mil ta kartis, et enam ei pääse sadulasse, kus on veetnud kogu elu, tabas meest üsna sügav depressioon.
Nüüd on malbe aristokraat Kuningliku Ratsaklubi ridades igal pühapäeval taas sadulas. Ta ei pea enam nukralt koduaknast vaatama kuninglikke talle, mille ühes tiivas elab printsess Madeleine (elab praegu Ameerias) – ta valib Östermalmi tallist alati kõige keerulisemad-tujukamad ratsud ja on sügavalt õnnelik.
“Vahepealse pausita poleks ma mõistnudki, kui väga sellest puudust tundsin,” tunnistab härra.
Isa räägib tütardega ungari keelt, ühiskonnaga suhtlevad neiud rootsi keeles, kodune keel on inglise keel ning emakeel on Annal ja Paulal eesti keel. Eriliselt arenenud, tundlike ja nägelike neiukeste näide tõestab: mitmekeelsus ei pärsi, vaid arendab lapsi võrreldamatult kiiremini kui üks ja ainus kanal.
“Minu meelest oli Liiu otsus meie printsessid eesti kooli panna ainumõeldav otsus,” teab Peter nüüd oma kogemusest.
Kuningannaks kasvanud
Kui Stockholmi inglise suursaatkonnas oli Liiu Viru kulbi ja põllekesega miniatuurne kaunitar, siis nüüd on temast enesest küpsenud mahedas küpses eas kulinaar-kuninganna.
Ta on koos sõbranna Kristiinaga kujundanud Eesti majas asuvast restoranist koduse, klassikalise ja meeldivalt arhailises stiilis söögikoha, kus publikut toidetakse iga päev 5-10 erineva roaga ning korraldatakse ka kontserte ja luuleõhtuid.
Kuna hinnad on soodsad ja toidud hõrgult kodused, külastab Eesti maja restorani vähemalt pooles ulatuses rootslaste endi seltskond. Päeval, mil ajakiri Naised Liiu kuningriiki külastas, saabus sina 40 eakat eestlannat – kaunid, hoolitsetud ja õhulised, nagu Skandinaavias küpsenud daamid ikka. Nad ütlesid: “See on Stockholmi parim toidukoht. Mitte ainult eestluse pärast. Üldse! Liiu ja Kristina kostitavad meid siin selliste toitudega, mida tahaksime ise koduski teha ja kõige kallimatele pakkuda.”
Liiu on iga päev sadu ja sadu portsjone valmistades ja serveerides välja kujundanud professionaalse nõude ja pottidega, pliitide ja laudadega toime tulemise logistika, mis võimaldab neil Kristinaga kahekesi hakkama saada. Närveldamata.
Von Fabry-Eichner viib ja toob samal tütreid koolist, projekteerib umbes seitset uut hoonet heasse uude Stockholmi – ja muinsjutt, kus on olnud palju mõõnasid ja loobumismõtteid, jätkub tõusvas joones.