27. detsember 2012
26.ja 27.detsember
Ebatavaline algus meie päevaraamatu sissekandele – Saara luges ja magas eile kogu päeva. Aga nii oli. Teised puhastasid seni katused-kaevud lumest, korrastasid talli ja lauda, tegid puutööjooniseid ja hoidsid maakera käimas. Ja mina sain täna topelt trallata – lükkasime poistega kümmekond heinarulli külili, et sulailm neid hukka ei ajaks, koristasin töötoa, kuni nemad lauda järjekordselt ümber ehitasid. Mis laudasse puutub, siis kahe lehma vahele oli vaja barjäär ehitada, et Raissa ei roniks sel ajal tagumik ees Tissu kõhu alla, kui Tissu lüps on. Mis töötoasse puutub, siis ma ei jõudnud enam oodata, millal Soone talu meessugu end mobiliseerib ja sinna kaevub. Kunagi t maeiteamitmendamineku järel panustasin sinna kuus tundi. Seejärel pudenes igal mehel, kes vähegi midagi teinud või teha püüdnud, tööriistu ja materjale nagu jumal juhatas. Ja jumal juhatas aiapostid ja juhtmed, köied ja tühjad tuubid, mutrivõtmed ja parketilipid nii läbisegi, et siga ka ei söönud.
Selge, et igaühel oli tõrge sinna kaevumise vastu – ja samas ei saanud minul kuitahes korraliku koristamise järel kunagi päris puhast tunnet tekkida, sest kataklüstiline töötuba on ju osa majast. Täna läks neli-viis tundi. Metoodilist lahti harutamist ja laiali laotamist, komplekteerimist ja süstematiseerimist, puhastamist ja paigutamist. Lapsed tassisid ja korrastasid ehitusmaterjale, viisid soga konteinerisse, vaatasid üle, mis kus asub – ja said kõik oma riided pesumasinasse 😀
Mina sain läbida terve tunnetespektri, mida Mai-Agate ja Kreet oma uusimas raamatus hoolsalt tutkida soovitavad. Trots ja hasart. Keskendumine ja kohusetunne. Viha ja põlgus. Enesehaletsus ja kannatamatus. Uhkus ja rahulolu. Ja lõpuks pesuehtne paikaloksumine – kõik oli korras ja paigas, mu enese samm raskelt rõõmus, hingamine aeglane ja sügav – kummastav õnneseisund. Suur jupp teise dimensiooni joodikut oli meie kodust jälle jäägitult välja puhastatud. Gling-gling-rrrauhhh!
Mulle meeldis üks eile hommikul fb-st leitud Peeter Liivi määratlus, mida oli hea nii mõnelegi sõbrale ja ka mittesõbrale edastada:
EESTLASE PORTREE
TEINE-KOLMAS DIMENSIOON
Palju tundlikkust meeleärrituste suhtes ja seega küllaga Kaost ning Kannatust. Vaid mõni harv tunneb elust mõnu ja naudib tingimusetult, peaaegu üldse pole neid, kes kogeks püsivat eksistentsiaalset ekstaasi (ananda). Peaaegu kõik käib pea (“peab!”) kaudu ning seega masinlikult ning ennastlõhkuvalt – nii Keha kui ka Hinge tasandil. Eestlane vihkab omasugust kui omaenda armetu eksistentsi peegelpilti – Vaeslaste, Orjade, Ohvritena, kellelt Tegijad koorivad kümme nahka. Tuhkatriinude ja Tuha-Juhanite Maa, milline ammu pole näind ega kogend Kuningat. Maa, kus harva keegi võimeline tõeliselt õppima. Suletud Alateadvuse Maa. Mis ajab jooma.
Täiesti Aasta määratlust väärt postitus Peetrilt, jumala eest. Seda arutlust kinnitasid nii eilsed kui tänasd kõned mitmelt tuttavalt numbrilt, mida ma vastu ei võtnud, et mitte kuulda kinnitust, illustratsiooni Peetri väitele. Mõnikord viitsin nad ära kuulata, enamasti mitte. Sest ma ei oska selliste tule poole lendavate ööliblikate jauramist kuulates oma energiat ära blokkida – toidan neid nagu alma mater. Asjatult ja lootusetult. Parem ei vasta. Ühele tüübile, kelle numbrit ma ei teadnud, täna vastasin – ja läksin ta peale siis, kui ta heinarullide pikalilükkamise ajal 33.kord helistas, nii vihaseks – mu põlv oli ränkraske rulli all ja sääreluu lookas, noh – et filtreerisin ta numbri ära ja pärast fb-s anfrendisin ka veel. Kes meist poleks purjus olnud. Ja purjuna tüütu. Oma lõplikke tõdesid öeldes ja lõpmatuseni lamisedes. Aga ma ei pea seda enam kannatama – väga läbitud peatükk, nii seest kui väljast, aitäh ja nägemist.
FBs vajas nii eile kui täna mitu loomalast kodu ja mitu inimest julgustust – kodusid leides ja inimesi toetades leidsin vaatamata Minnilt üle võetud viirusele jõudu õhtusele talitusele kooberdada. Talitus – see on Talitus. Täpselt nagu kirikus. Igaõhtune armulaud, palve, armastuse ja pühendumise jagamine. Ja pärast seda on endal hea ja paigas, tervis palju parem. Tänu värskele õhule ja liikumisele kahtlemata ka.
Kui tuumafüüsik Toomas täna meile tuli, arutasime ka, et liikumine ja vesi, vesi ja liikumine hoiab meid elus ja noortena. Nägime teda täna tegelikult ESPAKis, kust ostsime vidinaid lekkiva peltapaagi jaoks. Nii vidinaid kui kütust saime endale võimaldada tänu Kerli ja Lauri Uustalule – nende päkapikk oli läbi panga jahmatavalt ilusa kingituse teinud, nii et ka vilja-jahu ja heina-silo eest sai jupike ära makstud ja ma ei karda enam jaanuari rahalist palet.
Sellepärast ka ei karda, et kui Kehtna mõis leiaks meie talu meistrile töökoha suvest, kui põhitegija sõjaväkke läheb, siis Rey kutsub teda juba 2. jaanuarist ja see on suurepärane. Ja tänu sellele pole ma enam nii kurb ka sellepärast, et siitküla suurfarmis töötamine osutus vorsti sisse vaatamiseks. Olen sellest mehest alati lugu pidanud – ent selle asemel, et leida ustav ja töökas, osav ja universaalne kompanjon, jättis ta traktorikabiinist välja vaatamata, mida ja millistes tingimustes tema heaks tehakse. Õpetlik.
Kui puhas pesu oli tuppa toodud, uus pesu kuivama riputatud, köögitäis potte küüritud ja põrandad pestud, vastasin Reti küsimusele, kuidas meil siin läheb:
Sitaks, aga õnnelikult vässa – koristasin päev otsa seda trrstanud töötuba – hea, et ise tegin, leidsin kõik kadunud riistad-materjalid üles, kõik on süsteemis, kontrolli all – ja edaspidi hüppan igale inimesele hammastega persse, kes selle toa veel segi ajab 😀
Uih, tulevane vanaema ei kasuta vist ideaalis selliseid teise dimensiooni sõnu – aga need toovad kergendust ja lõõgastust. Nagu ka mu postitused siin. Üks hea sõber kirjutas just:
Appikene, ka mina sain praegu naerurabanduse, kuna juhtusin su 24. dets blogi sissekannet lugema…Selle libastumise koha peal 😀
Ja Rapla bussijaama pizzhüti kokk Pavel kirjutas mulle, et olen väga meeldiv inimene ja mul on muhe perekond. Käisime seal keskpäeval supil-pitsal, sest rassimise keskel polnud mul aega enne hilisõhtut emand Raitari toodud hernesuppi soojendada 😀 😀 😀 Pavelile vastasin:
Ahoi, kullake! Meil tuli pärast Sinu juures käimist metsik tööpäev – heinarullide lükkamine, lehmalauda ümber ehitamine nii, et noorem viss kogu aeg vanemale kõhu alla ei roniks – ja töötoa koristamine – see võttis ligi viis tundi – sinna vahele tuli külla üks meie küla härrasmees, kes vajas hingekosutust, naine on väga haige – nüüd vastan kirjadele, täidan oma talu päevaraamatu – ja olen meeldiv edasi. Ahjah, laualt lükkasin neli leivaviilu taskusse. Need said õhtuse talituse ajal notsule – kuna orika tegime jõuluks ära, jäi emis üksi – ja on kurvameelne. Hüti leib tõstis tema tuju tunduvalt.
Ühele joomapööranud talumehele kirjutasin: Kõige kindlam moodus sõpradest lahti saada on neile keset ülikiiret ja rasket tööpäeva 33 korda purjuspäi helistada ja antud hetkes täiesti mõttetut jura ajada – napsitamine nüristab ja nürid sõbrad pole kellelegi rõõmuks. Ela hästi.
T kirjale vastasin: Kahjuks pole põhjust ikka veel Sind tänada. Laste raha pole Richardi kontole tagastatud. Pole sentigi isegi mitte sellest 500 eurost, mille omaks võtsid. Täna juristiga suheldes meenus ka 200, mille minult sisuliselt välja peksid, kui Raivo ja Margot Su koos kodinatega maanteele viisid. Keeldusid selle summata minemast, võtsime Margotiga koos selle minu kontolt välja ning Rano ja Jaani nähes jõid selle viimse sendini maha, nii et ei pääsenud enam Tartust Raplassegi – ehkki minult oli vaja raha välja pressida selleks, et Soome tööle minna…
Tahaksin väga, et mitte ükski asi ei meenutaks enam mitte midagi Sinuga seonduvat.
Arukat aastavahetust.
Mehhikosse Sophiele kirjutasin: Eestis sadas päev otsa vihma, tihased vidistasid ja ümber lükatud heinarulli alt tuli välja… võilill! Mille taha väike hiir ehmunult varjuda üritas. Thank U, Universe!
Päeva lõpetuseks vaatasin kaksikleek.ee kodukalt, mis minu hingamisega mastaapse koristamise lõpuks toimus, et mul nii kerge ja hea hakkas – selgus, et see on terve teadus ja õpetus, mis minuga iseenesest toimis ja käivitus:
Meie elu- ja tervise kvaliteet sõltuvad paljuski sellest, kuidas me hingame. Enamik inimestest kontrollib oma hingamist, surudes seda siiski alateadlikult maha. Mitmed teadusuuringud näitavad, et kõigest üks inimene viiest hingab nii, nagu see meile kõige tervislikum on.
Meie kopsud on ülaosas väiksemad ja allosas laiemad. Kopsude ülemises osas ringleb minutis ainult üks detsiliiter verd, samas kui alumises osas on see kogus kümme korda suurem. Vere hapnikuga rikastamine toimub seega alumises osas kümme korda tõhusamalt.
Kui hoiame hingates kõhtu sees ja hingame ainult kopsude ülaosaga, siis anname endale pidevalt natuke liiga vähe hapnikku. Optimaalne on hingamine, kui meil ka kõht sisse hingates paisub. Sel viisil hingates liigub meie diafragma alla ja teeb kopsude alaosas ruumi, et need saaks õhuga täituda.
Tervelt 70 protsenti keha puhastustoimingutest käib läbi hingamise, kui hingame nii, nagu see meile parim on. Ainult 30 protsenti puhastumisest toimub uriini, fekaalide ja higi näol. Kui me alahingame, siis peavad teised kehaosad, nahk ja neerud näiteks, võtma vastava puhastamise enda kanda.
Erinevates elusituatsioonides on hingamise rütm erinev. Hingame erinevalt, kui magame, kui oleme ärkvel, kui oleme vihased või erutatud.
Inimese keha salvestab sünnist alates kõik emotsioonid, kordaminekud ja ebaõnnestumised. Elu jooksul saadud kogemuste põhjal langetame iga päev otsuseid. Vabastav hingamine on ühendatud hingamine, mis aitab vabaneda igapäevasest stressist, allasurutud emotsioonidest, piiravatest mõttemustritest, aitab tuua meelerahu ning selgust eesmärkides.
Peamine erinevus vabastava hingamise ja normaalse hingamise vahel seisneb selles, et vabastava hingamise puhul ei ole sisse- ja väljahingamise vahel pausi ning see hingamise moodus on rütmilisem kui normaalne hingamine. Normaalsel hingamisel on sisse- ja väljahingamise vahel tavaliselt tilluke paus.
Harilikult viiakse vabastava hingamise seanss läbi pikali asendis. Keskmiselt kestab üks vabastava hingamise seanss kaks tundi.
Vabastava hingamise kui teraapiavormi ellukutsujaks on ameeriklane Leonard Orr, kes 1960ndatel hakkas iseenda peal katsetama erinevaid hingamismooduseid ning uurima nende mõju inimorganismile ja -teadvusele.
Hingamisharjutused aitavad leevendada tervisehädasid
Suurem osa täiskasvanuist kannatab stressirohkes igapäevaelus hingamispuudulikkuse all. Selle kaudseteks tagajärgedeks on nakkused, halb seedimine, kõhukinnisus, haavandid, depressioon, häired seksuaalelus, kehv vereringe, väsimus jne. Kui me hingame pinnapealselt üles rindkeresse (keha kaitsereaktsioon stressi, ärevuse, hirmu puhul, mis ajapikku võib harjumuseks kujuneda), läheb hapniku ja süsihappegaasi tasakaal kehas paigast ära. Paljud haigused tekivad just selle tasakaalutuse tõttu.
Kui vabastava hingamise seanss toimub koolitatud terapeudi juhendamisel ja toetusel, siis on olemas ka hingamisharjutusi, mida on võimalik praktiseerida iseseisvalt kodus või tänaval ringi jalutades. Järgnevalt mõningad harjutused, mis võiksid iseseisvalt harjutades kõne alla tulla.
Üldrahustav hingamisharjutus
Lama selili, käed külgedel. Kõverda oma põlved ja aseta tallad põrandale. Aseta jalad teineteisest veidi lahku, nii et need oleksid tasakaalus ja saaksid lõdvestuda. Tõmba selg veidi kumeraks ja seejärel suru see üleni vastu põrandat. Tee seda väga pehmelt ja aeglaselt. Nüüd hinga sügavalt ja aeglaselt n-ö kõhtu ja samal ajal tõmba selg natuke nõgusaks. Seejärel hinga pikalt ja lõdvestunult välja ning samal ajal suru selja keskosa vastu põrandat.
Hinga uuesti aeglaselt sisse, täites kõhu õhuga ja kumerdades selga. Välja hingates suru selg vastu põrandat. Tee seda aeglaselt ja pehmelt. See liigutus ei ole suur, vaid paar sentimeetrit üles ja alla. Tee harjutust 5-10 minutit.
Kui hingad sellisel viisil, siis täitub sinu organism hapnikuga rikastatud verega ning samal ajal muutub su selgroog painduvamaks ja vabamaks. Seda harjutust saab teha ka toolil istudes. Soovitatav on valida sirge seljatoega tool, selline, mis toetab kogu selga.
Harjutus väsimuse, peavalu, külmetushaiguste leevendamiseks
Harjutust teha kas lamades, istudes või seistes. Oluline on püsida lõdvestunult kogu harjutuse kestel ning vältida üleliigset pingutust: hinga sügavalt sisse alakõhtu, seejärel hinga välja, tühjendades end täielikult õhust. Hoia hinge kinni ja lõdvestu, kuni keha annab sissehingamiseks märku. Hinga sisse nii sügavalt kui võimalik oma alakõhtu ning seejärel hinga välja, tühjendades end täielikult õhust. Hoia hinge kinni ja oota taas keha märguannet, et sisse hingata. Korda harjutust paar minutit või kauem. Harjutuste tegemise ajal võime kogeda, et iga korra järel on üha kergem hoida hinge kauem kinni.
Hingamisharjutus kõrge vererõhu korral
Kui kannatad kõrge vererõhu all, võib abiks olla järgmine lühike harjutus: hinga läbi nina sisse ja lase lõual ilma suud avamata alla vajuda, hingates läbi nina välja nii, nagu puhastaksid prilliklaase, et neid puhtaks hõõrumiseks aurutada, aga kinnise suuga. Kui õhk läbib vabaks jääva ruumi, mis moodustub siis, kui lased lõual alla langeda, võid kuulda haaa-häälikut. Tee harjutust paar-kolm korda ning pane tähele, kuidas sa hingad kogu tee kõhuni välja ning kuidas keha selle tulemusel lõdvestub.
Hingamisharjutus jalutades
Seda harjutust on kõige parem sooritada õues ilusa ilmaga. Jaluta nii, et selg on sirge ning lõug ja õlad oleksid lõdvestunud. Hinga normaalselt. Kui hingad järgmisel korral sisse, hakka lugema kahe kuni kolme sammuni. Hinga läbi nina sisse nii pehmelt, aeglaselt ja õrnalt, kui saad. Seejärel hinga välja, lugedes kahe kuni kolme sammuni. Korda seda seni, kuni tunned ennast mugavalt. Lõpeta harjutus ja naase normaalse hingamise juurde. Pane tähele erinevusi kehas.
Panin! Kusjuures ma ei tea, kuidas see juhtus. Ja need juhtumised ei tekita enam sellist eufooriat, nagu varem, kui hakkasin märke kinni püüdma, mitmel tasandil nägema jne jne – nüüd on see kõik kuidagi lihtne ja loomulik ja armas. Nagu hõiskas Sophie Mehhikos: Thank U, Universe!