25. detsember 2012
25.detsember
Pane põlved maha – saatan on võidetud. Ütlevad tänase ja homse päeva sõnad. Võidame iga päev saatanat. Endas. Nähes tema ilminguid teistes. Kui teistes ei märkaks – siis endas teda ju pole, eks ole. Sellest on pikalt ja põhjalikult kirjutatud kaksikleek.ee ühes hingesugulaste tekstis. Kui me vaatame huviga inimest, kes on elus esimest korda mõnes situatsioonis, siis oleme ise samasugused – tunneme end ära. Kui näeme inimest võõrast nähtust ründamas, on see heitunud võõrastus ka meis endis. Iseenese sees ragistavate deemonitega võitlev inimene toob meie ette sama fenomeni, mis madistab meis endaski – kujutame ette, mida kõike meile ette võidakse heita, mida kardetavasti kritiseeritakse – ja ei märkagi, et tegelikult teeme need etteheited ja kriitika ise ja ainult ise. Kisame ja jonnime ja leiame samas, et kõik teised kisavad ja kiusavad 😀
Täna oli taas söögitegemise ja pesupesemise, kütmise ja koristamise päev. Süüa oli vaja sellepärast teha, et me kaotasime oma toidud Tartus ära. Võtsime Vahuri-Karini juurde kaasa tohutu koguse verivorsti ja seakintsu, jänest ja kooki – ja kuna pärast südaööd autosse räheldes olid lapsed unised (igas eas lapsed), kaotasin kogu maailma üle kontrolli ja Soonele tulema pidanud pann sõitis Vehendisse 😀 Head isu kõigile!
Enne südaööd laulsime ja lugesime luuletusi, oli ehtne jõuluvana, kellele ma sattusin pakikorraldajaks – mis oli mõnus ja armas töö, komplekteerimine ja reastamine nii, et kõik oleksid vaheldumisi, et õhtu liiga pikale ei läheks, et keegi ei jääks liiga uniseks või liiga sageli möllata ei saaks. Lumivalgekese töö on õhtujuhi elukutse tubateatris. Ja hirmus armas ja mõnus oli kõigi oma lastega – kui Brigita jorss oleks ka olnud, oleks neid üheksa !!!!!!!!! – koos olla. Ja nende vanaema-vanaisa-isa-onu-onunaise ja co-ga. 25. aasta idee poolest. Liu ja Soone talvedel olen pika pausi teinud – seoses sellega oli värske ja väärtuslik.
Homme tuleb katustelt-kaevudelt lund lükata, silorullid õigesse kohta veeretada, heinarullid pikali lükata, seoses plusskraadide saabumisega ühe päeva jooksul miinust viieteistkümnest pluss viieks boksid puhastada, sest sügavallapanu enam vaja ei ole. Ülehomme loodaks töötoa korrastumisele… Sellest hakkab saama siseringi hapu nali – kuna külmade ilmadega oli alailma häire, lendasid materjalid-tööriistad kiiruga sinna, kuhu tuul viis ja jumal juhatas – ja nüüd on vaja kord taastada. Veel enamgi. Üks tihe päevatöö. Poisid tahavad mingit järjekordset kõllikasti ja nukumaja ehitada ja üldse… Mul on vaja ühe korraga nii kolme raamatut kui viit kuni kümmet artiklit kirjutada. Tuld! Uus aasta, me tuleme – Draakoni saba viimaste lülide peal. Võidukalt 😀
PS. olen tänulik ja liigutatud ja meeldivalt üllatunud kingituste üle, mis jõuluvanakotis mu jaoks olid – väga Inga Murutari käekirjaga kootud sokid, Riksu Cumuluse-laeva sõidupäev (palun kohe homme kätte!), muhenunnu Jäära tass ja karbitäis piparkoogilõhnalist kosmeetikat – nii armas. Aitäh! Kõige eest. Kõigile. Jeesuke, see kõlas eksalteeritult, nagu oleksin vintis 😀 😀 😀