24. detsember 2012
24.12.12
Roni hetkeks välja koopasoojusest, tuhise läbi kõrgete hangede ja asu teele tagasi valgusse.
Nii ütles Jaanika. Ma lisaksin – ole füüsiliselt aktiivne, liigu ja hinga, tegutse ja tööta – see aitab kohaneda viimastel nädalatel Maale saadetud uue ja harjumatu 4D energiaga. Me kõik tunneme end ühte moodi – kerge iiveldus, südame pekslemine, tavatult madal vererõhk, luude-liigeste isemoodi tuikamine, kõigist kehaavadest puhta vee voolamine. See on uue energia tunnus. Alguses mõtlesime kõik üksi omaette, et ainult igaühel eraldi on mingi selline kummaline seisund – pluss olendid perifeerses nägemises, pluss tavatult tihe, vahetu ja selge side inimkõnetu rahvaga (viimastel päevadel eriti sea ja kassidega). Ent kui üksteisele ujedalt rääkima hakkasime, et miski värk on – lausa halb ei ole, aga midagi on… teisiti… selgus, et kõigil on. Ja täpselt ühte moodi. Üks eriti meeldiv ühtmoodi-teistmoodi – sigarette ei soovi! Hurraa! Teenelised sarisuitsurid on sattunud kollektiivselt seisu, kus mitte nemad ei jätnud suitsetamist, vaid suitsetamine jättis neid maha.
Eilsel päeval naersin mitu korda nii südamest ja põhjalikult, nagu selle aasta sees varem mitte – kogu hingest. Kusjuures õigupoolest üsna mitmeti tajutavatel põhjustel. Sinnamaale oli kõik kena, kuni kohtusime Reedaga Kalju juures, kuni külla tulid meie hobuinimsõbrad Tiiu ja Teks ja me vaatasime hobuseid ja panime nad õhtuks talli ja jõime kohvi ja lobisesime… Aga siis algas pikk jõuluföljeton.
Jutu kõrvale panin asju valmis õhtuseks talituseks – päevase toiduvalmistamise pärad notsule, vannitoast aknalaualt piimaämber. Trahh-kolladi-kolladi-sauhh! Sellist häält teeb aknalauale pandud pott kahe liitri verega, kui see pimedas vannitoas maha tõmmatakse. Pott teeb õhus elegantse kare, nii et veri lendab maaliliselt kõigile seintele, vetsupotile, torudele, riiulitele – ja kui tuli põlema panna, näeb peldik välja nagu oleks seal mõrvatud vähemalt neli Marioni. Aare kaastundlik naer vaibus, kui ta hakkas otsima köögilaua alla vette likku pandud soolikaid, mida ta pool päeva verivorstide jaoks puhastas. Tunde lima nühkimist – ja soolaid polnud… Õnneks saime need veel seapangest piima ja muumäämöö alt kätte. Naersin paaritunnise vannitoa rookimise ajal täiesti loomuvastaselt. Anna andeks, farmi siga, kes sa mu totaalselt vabastavaks naeruks kogu oma vere ohverdasid – no oli naljakas. Seda enam, et Tom-Jane-Karl-Kadri tulid Minnit koju tooma, Jane lipsas vetsu ja ma ei jõudnud öelda, milline see meil parasjagu on 😀 😀 😀 Ta ütles väga vaikselt, et päris rets kemps…
Nojah, ja kuivõrd ma juba soolikate ja vereloigu tõttu totaalsel naerulainel olin, siis kui puid tooma minnes toasussidega lävel libisesin, rattad jäid ringi käima, haarasin lingist, jalgu seisma ei saanud, õõtsusin ja hirnusin – ja jäätasin ukselingi külge kinni, oligi võimatu naeru pidama saada.
Tänasin õnne, et ei teinud neljapäeval suurpuhatust – see kujunes eile. Kuni verivorstid valmisid, pesin pelleri seinad-torud-potid-vannid-pannid – oojeerum – ja kui verivorstid – kokku umbes Soonelt Raplasse ja tagasi – valmis, tuli pesta ka köögis kõik seinad-uksed-kapid-pliidid – sest sodi sooltesse ajamiseks sai laes
päevavalguslamp põlema pandud ja see näitas halastamatult, mis laminaatpõranda ja muude süntetsidega on sündinud. Uuel aastal laudpõrand Soone kööki!
Ja väikesele leebele punapea-Muffinile regi ja vanker. Meil on nüüd hopsikene, kes käib ees – ole ainult mees – või naine. Ja saab ka. Kindlasti.
Teda valvab Garfield, saadavad sel aastal lahkunud talled ja julgustab Barbara…
Päev otsa küpsetamist – võideldes veidrate füüsiliste seisunditega -, nüüd hakkab kell kolm saama, loomad tuleb ära talitada, sisse panna, siis mitte-Soone-moodi riidesse panna, noored peale võtta ja Tartusse sõita. Kui teele mõni kirik jääb, viin lapsed sisse. Sihilikku kirkuskäiku ei kavanda. Pühakoda on südames ja kodus, vot.
Tagasi oleme hilja öösel. Õnnelike ja headena. Inglid kaasa…
Egipti Eha kirjutas: Jõuluöö… Su küünlasära pühib palgelt pisara, anna andeks, lepi ära, siis saab süda särada…
Ps. Palju vett ja liikumist, vett ja liikumist, vett ja liikumist – siis pole iiveldus, nõrkus, kõikumine ja pistelised valud siin-seal nii hullud. Vett ja liikumist, vett ja liikumist, vett ja liikumist…