16. detsember 2012
15.-16.detsember
Aitäh. Väga aitäh. Istusin Rapla ESPAKi ees autos, pilk bussijaama pitserial ja kohevalmival uuel kaubanduskeskusel. Tänasin õnne, et end eksikombel selle toidukohaga ühelgi moel ei sidunud. Ja et kui suurkeskus valmib, ei pea ma kartma sinna sisenemist põhjusel, et ei saa osta kõiki asju, mida mul üldse pole osta vaja – Minnigi oskab ammu vahet teha vajalike ning kosena kaela valguva ebavajaliku vahel, mis tuleb endast lihtsalt mööda lasta. Väga aitäh selle eest, et nii eile kui täna on inimesed helistanud ja tulnud selleks, et tänada. Aitäh. Kerli. Jane. Gerly. Seal ehitusmaterjalide poe ees kuulasin Kerli tänu – et minuga kohtumine alustas tema elus uut peatükki, käivitas kõik praegused õnnestavad protsessid. Tubli küps Pipi nuttis ja naeris vaheldumisi, ütles et olen inimeste eludes katalüsaatorina imetegija – ja veel suurem ime on, kuidas ma oma talu juures madistades nii produktiivne kirjutajainimene suudan olla. Mnjah… Nojah. Aitäh. Ja kohe seejärel kuulsin haldjas-Janelt, et nad tulid mulle aitäh ütlema, sest kõik hea ja ilus, mis nende elus praegu toimub, on tänu minu julgustusele ja osavõtule Tomi raamatu kirjutamisel ja üldse. Oi. Aitäh. Täna tuli Gerly tänama ja Poisile järele. Õnn kaasa! Eks see haski-sell siit õnneloomaks laetuna läks ka – kõik, kes Soonelt oma kodudesse lähevad, viivad kaasa värske, puhta ja jõulise energia.
Eilse päeva rosin helistas mulle kohe Californiast naastes Säästumarketisse – kõlas nagu kapist helistamine ja tänu taevale, et ma võõra numbri vastu võtsin, ehkki igasugused tundmatud numbrid tähendavad millal-maksad-jutte. Minu poolteist miinus-miinust – see tähendab mulle esitatud arveid, mida ma ei saa maksta, sest mulle pole makstud. Ma peaksin ilmselt oma võlglasi – pluss 7000 miinust – samamoodi painama… Mnjah. Äh. Igatahes mu kallid ja väga igatsetud, pruunid, külmast kohkunud Tom ja Jane tulid enam-vähem otseteed Ameerikast jõudes Minni järele, sest igatsesid ta järele hirmsasti. Nüüd siis mina ka 😀 Lähen talle homme Tallinnas järele – homme ongi pealinnas kõik käigud peale ühe meeldivad – ja kokkuvõttes seegi hea.
Täna hommikul kuulsin Ranolt, et on mõningane lootus, et homne perrbürris t käitub. Ta tuleb täna koos kaksikvennaga Eestisse ja sõidab homme koos temaga Tartusse ema juurde. Annaks taevas… Ranoga on meil üks plaan. Ilus ja töine, naiselikult solidaarne – ja lõpuks ometi veidratest vahelülidest vaba plaan.
Otsekui oleksid t-ga seotud inimesed omavahel kokku leppinud, helistas täna ka t sõber kokk Marko Malta laevalt, kes meenutas tahtmatult, kuidas t seal kaks nädalat juues kogu palga telefonikõnedeks lalises ja terve pundi eestlasi täis tegi ja maha-makstuks saavutas – mispeale oli tõsine ime, et see punt end siia sauna pressides teda maha ei löönud. Aitäh meelde tuletamast. Homme saab see kõik läbi. Ülikalli koolirahaga – aga läbi. Gling-gling-rrrrrrrauhhhh!
Aga rahaküsijate telefonikõnedele ei saa ma sel lihtsal põhjusel vastata, et otsustasin pühendada pria-papi oma pere ellu jätmisele, mis sel talvel ka ei juhtuks – küll honorarid-järelmaksud laekuvad, praegu oli olulisim veeta tõhus hommikupoolik kallite heaks. Ma lihtsalt ei jaksa seletada. Pigem ei vasta. Tasapisi maksan. Vaikides, kui tohib. Maailm on mulinat nii täis, et ma ei taha mõttetuid sõnu juurde toota. Iga liigne sõna võib plahvatuse tekitada. Pole vaja. Ja sellise pideva kroonilise sõjaseisukorra juures ongi nii, et kohe keeletuks võtab, kui mõni kõne ei olegi pritsi-pappi-pitš – naljakas, kuidas Tom ja Jane veel küsisid, kas Indiuks võib paariks päevaks nendega minna 😀
Alol on tegelikult üks geniaalne idee – rahata arveldamise kontor. Tasaarveldamise kontor. Geniaalne jah – olen sellest korduvalt kirjutanud kah – mina maksan transporditeenuse eest sealihaga, mulle makstakse heinateo ja elektrimüügiga… See ring, mis sel kombel raha vahelt välja lülitades omavahel tasa saab, peab olema küll väga suur ja kirju. Aga mõeldav. Ja miks keegi seda ära ei tee? Peaks, tuleks…
Eilses selges ja tuisuses, külmas ja päikeselises päevas kahlasin õige pisukeste teejoomispausidega hommikust õhtuni jalul, nagu punases kombinesoonis lumesahk. Nojah, hommikul küll Velly Joonase dubljonkas – aitäh! Agrovaru. Nore keskus. Säästukas. Elektrikaubad. Paberi-pliiatsi-pood. ESPAK. Saeketiõlipood. Ja pärast seda hädatarviliku varumise rallit käpp ikka nii maas, et minestus kippus peale.
Tomi ja Jane lõdisev, aga rõõmus saabumine andis energiat. Nende kogetu Ameerika kanepitööstuses ja seal mandril rännates resoneeris mu igapäevaste mõtetega – ka häviv vana Ameerika on tulvil treileriparke, kus elavad pankade poolt kodudest välja tõstetud pered – arutasime indigohaldjatega, et Eestil on ülim hetk EUst väljuda ja Islandit järgida – mitte loota Brüsseli abirahadele, millest võrratult suurem raha kreekadele läheb. Tuleb öelda stopp ja tsurr ja nullist, puhtalt ja vabalt ja oma rahvale keskendudes alustada. Oh oleks, et ometi nii läheks… Kui ütlesin Tommidele, et kardan – neid kolme pimeduspäeva, ekvaatori ja värava läbimise päeva ei tulegi, kõik vindub ja vindub ja vindubki, karjatasid nemad – palun, tulgu! Tehku kõvakettad puhtaks, raputagu maailm korda, nii et mustus maha pudeneb – palun, palun, palun!
Mina siin jooksin varutud asjad paika. Tassisin puud ja kütsin ahjud. Keetsin kanasupi – hirmsasti Minni järele igatsedes. Kasisin auto seest põhjalikult puhtaks. Kütsin sauna. Kohtasin Aaret alles õhtuse talituse ajal – jahmunult, sest lammastele küna ehitades oli ta terve lauda ümber pööranud – paremaks ja toimivamaks mõistagi. Jah, Aare oli vahepeal uue lauda ehitanud 😀
Õhtul kohmerdasin ihuüksinda saunas. Ühest küljest oli mõnus, et keegi ei lobisenud ega vajanud mingeid teeneid. Teisalt veider, kuidas maja naksus, tuul undas ja mu üksinduse ümber keerles loendamatuid nähtamatuid ja osaliselt, silmanurgapilguga nähtavaid olendeid.
Mõnus ja veider.
Jaujaujau… Ütles Poiss lakkamatult. Ehk oli see vastupandamatu tõuomane jutukus põhjus, miks nii leebe ja nutikas, hästi kasvatatud ja kenasti hooldatud koer eelmisest kodust välja visati? Pererahva nõrgad närvid? Naabrid? Nii palju tundmatuid lugusid, millega meie elud hetketi ristuvad ja põikuvad.
Seda jaburam ja eluvõõram tundus hilisõhtul Vikerraadios korratav kummastava leveli näkerdamine – vist Vabariigi teenrid – kogu selle ülitähtsa jahumise sees kostus ainult üks haakuv lause – valitsus toimib stiilis ärge-segage-me-teeme-tööd – nagu sõnum teiselt, väga vastikult planeedilt – midagi peab juhtuma, muutuma, teisenema. Peab!
Päeva lõpetas kirjateel ühe Soomes asuva kassi ravimine.
Tänane hommik algas Kertuga – nad tulevad Maidoga aasta viimastel päevadel Soomest meile külla. Igatsen nende järele väga.
Aare tegi seni, kuni koeri söötsin, hobustele sooja vett tassisin jnejnejne vihinal boksid. Mina vedasin kütteks ja materjalidehunnikusse ehitusjäägid – ja nautisin seda sajaga – rutiinivabadus pühitseb tööd kergeks ja rõõmsaks…
Gerly käis sõbratari Mariga Poisi järel. Loodan, et nad on koos väga õnnelikud.
Aare sai printeriga kaubale – printisime välja mõned käsikirjad, mida raamatuiks kirjutan – lootuses, et see maksab võimalikult kiiresti mu arved.
Reastasin artiklite ja raamatute kirjutamise, seadsin algavaks aastaks kalendermärkmiku sisse ja veedan õhtupooliku Kreeda ja Mai-Agate raamatuid lugedes – nii analüüsimiseks kui enda jaoks. Homme tuleb hea päev. Mu vanim tütar saab 21aastaseks. Karekas tuleb Peppet näitama. Loodetavasti tuleb lihunik teisipäeval, mitte homme – ja loodetavasti tulevad silorullid homme, mitte teisipäeval. Ehkki tegelikult on kõik kõige paremas korras. Alati. Kuande.