14. detsember 2012
Karl von Ramm – mõisnik uue aja muinasjutust
Tekst ja fotod Kati Saara Vatmann
Kõik neiud – mõni meist pensionieani ja kauemgi – unistavad printsist valgel hobusel. Nõukogude aja pseudo-võrdsustamise järel on meil raske uskuda ja mõista, et siniverelised ülivõimsa ja teeneka sugupuuga aadlikud on tõepoolest olemas. Karl von Ramm (28) on nii oma olemasolu kui olemusega selle elav ja elujõuline tõestus.
„Kuidas saaja nimi on?“ küsis kuller, kes tõi stiilselt taastatud, hotellina-konverentsikeskusena töötavasse Padise mõisa mõned karbitäied seepi ja šampooni.
„Von Ramm,“ vastas Karl, ligi 400 aastat Eestimaal resideerinud dünastia pärija, kelle pere teenis võõrsil oma annete ja oskustega tagasi kõik, mis sõdade käigus kaotatud ning ostis oma klanni keskse ja seoses kloostriga külgnemisega olulisima mõisa tagasi.
„Aktsiaselts või osaühing?“ küsis kuller, kelle jaoks ajalugu sulgus koos kooliõpikuga – kuidas saab siin su kõrval majapidamiskraami vastu võtta keegi, kes ongi…
„See on perekonnanimi,“ vastas Karl, kelle perekonnale on ajalugu äri ja kes ise on selles äris Eestimaal leidnud oma missiooni, mis kulgeb helge tuleviku silmapiiri taha.
„Mis asja… von… nagu muiste? Ma toon prillid,“ tahtis lihtne hea inimene seesugust isikutunnistust väga selgelt ja tõeliselt näha. „Oletegi von Ramm…“
Missiooniga mõisahärra
Karl ühendab endas mitu rahvust ja kultuurislepi paljudelt maadelt, seepärast pole ta säärane parun, nagu oleme harjunud Eesti filmides nägema. Tema näojooned on tänu ema norra geenidele pigem skandinaavialikud, eesti keel Ameerika aktsendiga ning mõtte- ja tundehaare globaalne. Mis erineb vägagi siinsetest isehakanud „mõisnikest“ – mõisate kokku ostmise buum näitas, et see käbi taidlejatele nii rahaliselt kui olemuslikult üle jõu. Ei vea ega pea välja.
„Meie perekonnal oli omal ajal kaheksa mõisa, Pakri saared, väärikad ametikohad ja legendide hulgas nii uhkeid kui sentimentaalseid. Mu vanavanaemal oli 21 last ning kümmekond tervet ja tugevat, hästi haritud ja kõrgeealist last oli meie suguvõsas normaalne,“ jutustab Karl, kelle hüüdnimi koolis oli muide von Trapp. „Legendid tuleb kord kindlasti raamatuks kirjutada – selleks pean eesti keelt põhjalikumalt valdama. Ühe mu lemmikloo peategelased on siin mõisas kesksel seinal – minust kümme põlve eespool elanud esiisa Reinhold ja tema sõber Peeter Suur, kellega nad sõbrunesid läbi naljaka arusaamatuse.
Sõdade käigus põgenesid mu esivanemad Poola Danzigisse. Maalid ja mälestusesemed võeti kaasa –ent enamus neist hävis. Sealt edasi liikus perekond Bremenisse, sealt Kanadasse – mina olen sündinud Põhja-Carolinas. Õppisin Temple’i ülikoolis puhkemajandust ja töötasin sel alal Philadelpias Loews Hotels-Resorts-is. Magistrikraadi omandasin Cornelli ülikoolis ning seda ma 2010. aastast alates Padise mõisas rakendangi.“
Karli isa oli suuteline Padise mõisa 1997.aastal tagasi ostma tänu sellele, et on geniaalne ja edukas ultraheli-tehnika insener. Nii perega kui ameti tõttu väga palju maid ja võimalusi näinud Karl arvas, et tuleb koos sakslannast, samuti üliulatuslikult rännanud kihlatu Judithiga Eestisse, taastab ja paneb Padise hotell-mõisa käima ning läheb edasi. Ent tänaseks on noorhärra avastanud, et ehkki rahvusvahelised sidemed, oskused ja hea õnn on pannud investeeringu end juba edasi teenima, ei kipu ta enam Eestimaalt kuhugi, sest missioon on oletatust laialdasem, huvitavam ja õnnestavam. Judith kinnitab naeratades, et tehakse nii, nagu Karl tahab ja otsustab.
Kingitus kõige nõrgemale
Noorpaari missioon seisneb selles, et mõisa peaks lisaks rahvusvahelise turismi-konverentsi-puhkuse keskuseks olemisele taaskäivitama ka samalaadse nähtusena, nagu olid mõisad muiste. Väikesed riigi mudelid. Kogukonna südamed.
„Mõisnik tõi Eestisse Euroopast teadmised, ideed ja kapitali ning kinkis siinsele maale seega arhitektuuri, kultuuri, agronoomia, hariduse. Maa oli kaetud hästi toimivate kogukondade võrgustikuga,“ meenutab Karl.
Kui talle jutustada, et rahvasuu räägib esimese öö õigusest – pulmaöö veetis maarahva verd noorikuga mõisahärra – tänu millele kingiti matsirahvale ka sakste geenid – nendib von Ramm, et ta pole seda enne kuulnudki. Ning kuulab huviga mõttekäiku, et samavõrd kui eestlased kõiki ja kõike võõrast põlgavad ja pelgavad, on nad erakordselt uhked ja õnnelikud, kui neis tilgakegi muud verd leidub.
Karl, kelle perelugu hõlmab Trubetskoisid ja sugupuu teiste siinsete aadlike hulgas ka Stenbocke, imestab, millest küll kohaliku rahva sajanditepikkune alaväärsus ja võõristus nii vintsket jõudu sai, et tänini kestab: põletame maha, võtame ära – ja edasi? Jüriöö ülestõus 1343.aastal, mil Padise klooster maha põletati ja mungad tapeti, püstitas selle küsimuse – ja vastas ühtlasi. Ei midagi.
„Tänane Eesti küla kipub teatud piirkondades ja tasanditel olema ise end maha põletanud – oma ainevahetuses eluks sobimatutes kogustes viina põletades,“ muretseb Karl. „Viinal on külas oma koht küll – terviklikus ja tasakaalustatud asumis võiks olla nii viinaköök kui õllepruul, pagar kui mölder, kangakuduja kui sepp. Unistan analoogselt Eesti ökokogukondade ja teiste edumeelsete ühendustega elujõulise isetoimiva ning turvaliselt sõltumatu koosluse äratamisest.
Sellepärast ma Padise koolis inglise keelt õpetan ka – läbi laste ja nende perede jõuan kohaliku rahvani, keda muidu ju kusagil mujal kui kloostris kontsertidel või kaupluses ei kohtakski. Nendega suhtlemine õpetab samas ka mulle tõelisemat eesti keelt. Praeguseks hakkab mu eesti keel jõudma samale tasemele, kus saksa keel – üks on kolm miinus, teine kolm pluss – kui tahan täpselt väljenduda, kasutan inglise keelt. Veel.“
Start, hasart, meisterlikkus!
Karli kihlatu Judith leiab, et kohaliku ei-viitsi-sootsiumi suhtes õigustatult tuntavat skepsist pole samas mõistlik valjusti välja öelda, sest mõtted materialiseeruvad. Järelikult on hea veenda, et ei ole midagi ah-käib-kah – ehk hakkab nüüdse aja energiate abil töölegi. Noorpaar tahaks loota, et tänane Eesti küla ei vaja sellist häda-keeles-õpetamist, nagu senine ajalugu. Kui helged ja edumeelsed hinged ühinevad – nagu näiteks ka 1622. aastal Rootsi kuningas Gustav II Adolfi poolt von Rammidele kingitud Padise kloostri kontsertide ajal – küll siis ehk saab. July nimetab esimese meenuva sama-laine-koostööpartnerina hobusekasvataja Liis Ira.
„Minu kogemused laiast maailmast ja järeldused ajaloost on õpetanud – parim inimkonna ravi ja rahustaja on rikkuste-edenemise juurde tekitamine, mitte elurõõmu väljasuretamine ega vaesuse ümberjagamine,“ arutleb Karl. „Minu perekonnalugu on mind veennud, et maailm annab sulle alati su pärisosa. Kui perekond kingib anded ja oskused, tuleb küllus nii või teisiti. Meie mõisa puhul praegusel hetkel tänu Ämari NATO-lennuväljale, Niitvälja golfile ja looduskaunitele kohtadele. Otsin ja leian võimalikult kõikjal sõpru, liitlasi, mõttekaaslasi – see ongi edu tagatis. Kõigil kontinentidel igal ajastul. Muretsemine ja vastandumine ei vii kuhugi.“
Nüüd, kus mõne aja pärast pole mõisa kui ettevõtte turgutamiseks vaja loota Karli von papa investeeringutele, võib noorhärra mõelda ka oma enese elukorralduse põlistamisele Padises. Alguses elas ta mõisahoones, ent kui see tööle ja toimima hakkas, avastas, et ei pääse niimoodi kunagi töölt koju. Seepärast elab elegantne, ent samas lihtne ja soe suurilma-paar korteris. Seni. Tulevases toimivas mõis-kogukonnas saab olema ka päris oma kodumaja, kus Karl kasvatab oma saksa-norra-verelised lapsed… eestlasteks. Kui Eestimaal – kelleks siis veel?