14. detsember 2012
13.detsember
Minu kullakalli lapsepõlvesõbratari Midli-Madli-Kudli-Kadli sünnipäev. 46. Eile hommikul luges Gerd Kanter hommikutelevisioonis uudist, et u-kujuline keskeakriis annab 47aastaselt järele, tüdrukud – peaks püüdma selleks ajaks siis täiskasvanuks saada 😀
Täna oli imeilus päev. Seoses mõnetunnise unega peolttuleku ja lautamineku vahel oli unine olemine – ja seoses väsimusega võttis nõutuks ka honoraride-järelmaksude jmt vindumine, seoses millega ma kipun uude heasse ilma kulgema vähemalt 1500eurose maksmata arvete valliga – kusjuures ma ei lähe selle peale enam närvi, olen tuimaks muutunud, ehkki minu maksmata arved on teiste matside teene – kellele omakorda võlgu ollakse. Kuramus. Kui Indiisule valgeid retuuse ostmas käisin – jälle plaaniväline väljaminek – rääkisime Arvoga, et eestlastel on praegu huvitav rehkendamine. Pluss-miinus ja miinus-miinus. Pluss-miinus on see osa meie väljateenitust, mida me kätte pole saanud. Miinus-miinus on see osa meie arvetest, mida me ei saa maksta, sest meile pole makstud.
Aga ilusaks pööras päev õhtul kell seitse, kui perele parim-enne-kanafileed praadisin ja üht novelli kirjutama asutasin – helistas Järva-Jaani Gerly ja palus abi. Abi seisnes selles, et ronisime kolmekesi autosse ja vajutasime Ääsmäe kanti paksu metsa, kus ühe pere juures imestas kuuenda koerana imekaunis, leebe, asjalik ja arukas Poiss – malamuudi-haski-laika laadne iludus, kelle pererahvas vaatamata valjudele hõigetele välja ei ilmunudki, keda Gerly väga endale tahtis ja kes oli vaja Soonele ootele tuua, kuni ta oma unelmate Poisi koju saab viia. Minni küsimusele, miks me seda teeme, oli lihtne vastus – kui ühe ilusa inimese õnneks on nii vähe vaja, sõidame muidugi tunnikese sinna, tunnikese tagasi, sööme teel jäätist, kuulame muusikat ja oleme muidu kah mõnusad. Nii lihtne ongi.
Maie Kukk ja Kalju Laiapea, Aave Kullang ja Kõrgekalda Kersti, Viktoria Kaasik ja Heldur Peterson, Aili Kirst ja Meelis Välimäe, Andrus Kallaste ja isand Patune, Jüri Pertel, Ande, Rene Tarum, Bakhoffid ja Mirje, Raavo Raadik – ning Krista ja Andres muidugi ka – küll oli hea eile Eesti Hobusekasvatajate Seltsi 20.sünnipäeva peol Türil neile kõigile otsa vaadata, lobiseda, süüa – ja kiusatusi tunda. Aave ütles, et tunneb talve ees hirmu ja saadaks oma märad meile Reedaga siia.
Vaatasime Reedaga üle mu nimekirja, mida veel on enne 21. Vaja varuda, et oleks kindlam tunne: ühed vildid ja lakukivid, kassi-koera kuivtoit, vetsu- ja majapidamispaber, tikud-süütevedelik-lambiõli, tee-tärklis-sool, puhastusvahendid nii pesule, majapidamisele kui inimestele, mõned ämbrid, kirjapaber-pliiatsid, pudruained-konservid, mesi-maiustused… Paar-kolmsada miinus-miinust. Mnjah.
Hommikul enne kirja- ja fototööd sain tüüptänapäevase üllatuse – üks neiu palus netis abi. Pakkusin. Kuivõrd sadakond looma on minu kaudu uue kodu leidnud – eile sõitsid mu kaudu kaks rotipiigat Soome – olen juba harjunud loomi vahendama-majutama. Ja kulutasin pool tundi oma kallist elu selle peale, et abipakkumise järel ammulisui jälgida, kuidas temake tüli üles kiskus. Inimesed on tõeliselt huvitavas hingeseisundis. Ja tänu sellele, et abipalunu minuga madallennul tüli hakkas norima, pääsen muidugi lisatööst ja kulust, mida tema suure lemmiku majutamine tekitaks – ja sellest, et ta oleks edaspidi suvalistel teemadel kauna kangutama hakanud. Oli tuttav meeldida.
Auto kojamehed andsid jääd raiudes saba. 18 raha. Kaupo ei tulnudki heina ja silo vedama. Aitäh. See-eest sain lõpeks telefonile lihuniku, mitte tema viimsel-vindil-raseda kaasa – tuleb esmaspäeval – ja kuulsin, et teine lihunik suri ära. Seafarmis. Pohmaka kätte. Mnjah.
Aga selle eest pidasime Murutaridega asjalikke läbirääkimisi jõulude asjus ja tegelikult on kõik hästi. Kõrvus Kersti Krachti kunagine hääl – oh ei, jälle need su lõputud toimetused ja talitused! – ei kirjelda ma oma igapäevaseid ämbritäisi ja kühveldamisi. Need lihtsalt on.
Hõbedane Poiss ütleb eeskoja kõrval Bella aedikus jaujaujau – nagu siiami kass – beibed kenitlevad tema ümber – ja kohe on mu isa sünniaastapäev. Loodan seda novelli kirjutades – ja mine tea, ehk isegi loodetud söödavedu dirigeerides – veeta. Aga praegusel ajal teatavasti plaane ei peeta. Jau!