12. detsember 2012
11.-12.12.12
12.12.12 kell 12.12.12 pesin mina põrandat ja ümisesin (vist) mulgikeelset laulu „kaie tagasi, kost mi olõmi tulnu“ – see pani mul kartulite koorimise ajal rütmist päris korralikult välja läinud südame kenasti rütmi tagasi. Laulmine muide aitabki rütmihäirete vastu – masseerib diafragma, kopsude ja häälevibra abil südant kuidagi väga õigesti. Eriti alumine register lõpetab armastuseorgani virila jupsimise. Tänane rosin võis vast olla lumekühveldamise taustaks undav Tissu, kelle röögetega oli võimalik sünkroonis lund lükata. Ande näitas FBs fotot, kuidas Osooni salvestuse jaoks härja järel saanita – mina tantsin lehma saatel käsisaha järel. Kui järgmisel reedel väravat läbides sahad-kopad saba annavad, ehitab Aare Battaya taha sellise saha, nagu Katrin Jõgi seltskond Mätta ratsatalus on ehitanud. Ja paljupalju muud – aga kui 0-punkti ei läbita ja tänane energeetiline sild viis ei-kuhugi, kestvasse vindumisse, lähen mina siit inimkonna pasasse uppuvalt planeedilt maha. Kõik. Punkt. Tsurr! Et need, kellele mul arved maksmata, ei saaks mulle iga päev helistada, need, kellelt minul rahad saamata, ei saaks hindu alandada, ilmumisi ja laekumisi edasi lükata. Mul on sellest pidevast sõja, süüdi olemise, ohus ja hädas rähklemise olukorrast lampiiiiideeeeeniiiiiii!
Täna proovisin, kuidas mu veetlevad talvepäevad välja näevad, kui Aare tõesti raha pärast oma pöörase otsuse teoks teeb. Näevad küll. Viie tunnise rähklemise järel juba jõudsingi arvuti taha Tiina Laanemi raamatu analüüsi kirjutama. Enne seda oli vaja vastata kümnekonnale kirjale – näiteks lohutada üht töötuks jäänud naist, kelle töötus hoiab tegelikult minu raha kinni… Oo, Eestimaa!
See viis tundi polnud küll päris selline, nagu iga päev. Hommikuring – lauda ja talli talitamine, silo ja vee vedamine, Minni lasteaeda viimine – on tunnike. Lumekühveldamine ja puude vedamine, puhta pesu korjamine ja märja pesu riputamine tund. Nii et kokku kaks. Ent lisandus tuha välja võtmine, ahjude sussitamine, koertetoidu keetmine, kartulite koorimine, täiskoristus – tolmuimeja, lapp, mopp ja pesude kapitamine – nii et saigi viis tundi. Homme lisandub kahele tavatunnile üks lisa – vahetan kasside liiva ja likvideerin viimase idioodiriida – räästa alla ligunema laotud riit tuleb sauna tahenema tassida – väga palju seda pole, aga sitaks rasked on need termineerunud taidleja tekitatud notid. Saan hakkama.
Siis on jälle üks krooniline stressor vähem. Eile varahommikul lõhkusin kohvikannu. Seejärel kiusas kitsekurjam Pille lambaid nii, et tahtsin talle peksa anda – aga ei andnud, sest ta on tiine. Misjärel kaunistas hommikut kirjavahetus ühe kirjastajaga – see ajas nii vihaseks, et ronisin tagasi voodisse, et midagi rohkemat raju ei juhtuks. Neiu püüab minus süütunde äratamisega oma saamatust maskeerida. Hõissahurraa, ma tahan eriala vahetada, ausõna. Et mitte ühe nadi honorari juurest teiseni kroolides mitmetuhandesi lünki põrnitseda, end mitte pidevalt alandada ja ribadeks rebida – ja siis mingite eluvõõraste tädidega tülitsedes kummi tühjaks lasta. Jakijakijaki.
Voodisse tagasi ronimisse võib siiski optimistlikult suhtuda – oligi vaja – Tiina Laanemi pooled novellid olid lugeda, füüsilise ülepinge ja igakuiste rõõmude koostöö nõudis tekki ja selja alla patju – ja kui meenuvad mõtted orjapalkadest, mida eestlased üksteisele maksavad või siis võimalusel üldse maksmata üritavad jätta, võisin endale padja näo peale tõmmata. Hõissahurraa, ma tahan siit ülbete ja saamatute orjade riigist minema. Kohe päris tõsiselt. Praegusel hetkel tunnen siinse ümbruse suhtes sellist põlgust, lootusetust, pettumust ja petetust, et ma tahan ära minna jah. Koos laste ja loomadega. Väga kaugele. Ja pärast enam sellest närusest maast siin mitte midagi kuulda. Isegi eesti keele tahan ära unustada, sest siin prevaleerivad sellised sõnad nagu raha, türa, pankrott, sitt, võlg, raisk, haigus, vaesus, kurat, külm, lahtiajamata teed, raske, perse – ja veel kord raha, raha, raha. Ahjah, vitu unustasin ära. Vittu, ühesõnaga! Vabandust.
Hea, et Elmatar teeb esimese Käteka kõigepealt digiversioonis, õigupoolest paluks audiona – see oleks kõrvaklappide vahendusel ka minu ainus variant operatiivselt raamatuid kuulata, ilma et muud tegemised takerduksid. Ütlesin ju, et oleme sarnased – Mariaga oma utoopiate mõttes, Hallikiga naiivsuse ja sigrimigri eraelu asjus, Jaanikaga ses mõttes, et ainus võimalus raamatuid ahmida ongi kuulamine.
Kui olin just arvanud, et täna ongi selline päev, et kolleegid essuvad mu kopsikusse, kõige viimane inimene, kellelt seda oodata, saadab arve jne – olid meeldivad mikrohetked Pärnu-Kaupo ja tele-Teeduga – ülipisiasjadest kumm natuke rohkem täis kohe. Tiina Laanemi raamat muide resoneerib ülivõimsalt mistahes emotsioonidega. Geniaalne töö ses mõttes.
Umbes kümne minuti pärast kohtun projekti-Triinuga. Siis saadan raamatujutu Pärnule. Misjärel sõidan Agrovarusse ja toon uued linnavildid – eelmised said kuivades kuuma ja kõlbavad ainult kodus šljopatamiseks. Siis löön end lille, tõmban lillele laudariided peale, toon noored koju, talitan loomad ja sõidan Reedaga EHSi 20.sünnipäeva eeljõulule. Reedata ma ilmselt ei läheks, ent meil on juba kujunenud nii, et ajame teineteisele kargu alla, kui teine ei viitsi. Kuhugi peab kuuluma. Olgem siis täna hobusekasvatajad.
Ps. Triin on erakordselt sümpaatne ja lootustsisendav tüdruk. Isegi Leader, PRIA ja EAS kõlavad tema suus täiesti meeldivate sõnadena 😀