10. detsember 2012
8.-10.12.12
Vahepeal oleks võib-olla päris tore ilma treikuta sõita – aga seda ei saa niipeagi. Eile vedasime Juurust saepuru loomadele allapanuks. Ikka päris palju kohe. Täna Kodilast vilja ja jahu. Ikka väga palju kohe. See on ülim, mida ma pööripäevaks valmistudes teha saan – ja siis kõike seda tasa teenida. Kodila viljaemand ütles täna, et tal on minust ikka täitsa päris kahju kohe – sihuke pisike ja usin, kõik, mis kirjutades teenin, selle loomadele söödan, oma tööjõudu sinna juurde üldse ei arvesta – nagu enda loodud kuningriigi ori. Õigus vist. Aga ma ei ole selle üle õnnetu. Õnnelik hoopis.
Eilne päeva rosin – põgenevad hobused. Kui Reedaga saepuru järele sõites Soonelt treileriga startisin, panid hobused plagama ja peitsid end kopli kaugeimasse nurka – meie ei tellinud taksot, meie ei taha siit kuhugi minna, siin on meie kodu, siin sünnivad kevadel meie varsad… Kui koju tagasi jõudsin, ajasid sellid kaelad õieli – kes toodi? Puhh, kõigest puhas voodipesu 😀
Reeda ja Henriku soovil sõitsime lühemat teed pidi, läbi Kõrvemaa. Imeilus teekond – Keava, Ingliste, Kaiu, Hõreda, Juuru – aga künklik ja käänuline tee, kus kiilasjää peal kuhjuv lumi liputas treikut nagu saba koera taga – hea veel, et saba koera ei liputanud. Olime Reedaga hirmsad eided – ehkki tisleril oli hädasti vaja saepurust lahti saada, ei otsinud ta midagi järelkäru koormakatteks. Me ronisime töökoja peale kanalasse ja leidsime täpselt õige mõõduga plaadi. Eks meiesuguste agarus on uimastele samasugune mõistatus kui vastupidine variant.
Aleksander tegi sel nädalavahetusel mehemoodi tööd – puhastas eile koos sõbraga nii lauda kui talli, tassis saepuru, meisterdas ja tinutas – kusjuures talli tahtsin tegelikult ise puhastada, aga avastasin, et karjuselindid on lumekoorma all maani, neid puhastada sõtkudes, kartuleid koorides ja porgandeid puhastades, puid tuues ja ahjusid küttes ja… ühesõnaga jäin ajahätta. Päevad jäävad lihtsalt uskumatu kiiruga aina lühemaks. Tänagi on praegu, kell kuus õhtul, mu kirjutamise päevaosa algus alles – sest hommikupoolikul käis meil kaks ja pool tonni vilja ja jahu käte vahelt läbi.
Ja vahepeal sai kell pool kaheksa – talitasime loomad, vaatasime majapidamist selle pilguga, mida paremaks muuta – ja sõime piimakisselli, mille Minni Aarelt välja kauples. Maria Kaljuste roosimoosiga. Nurrnämm! Telekas taustaks Õhtusöök viiega Mare Kalme juures – küll on hea teda, hingesugulast näha. See seal Rutjal on üks helgemaid hobutalusid, mida näinud olen. Kallikallikalli, Mare!
Eile õhtul küsis üks mees minult, kes on hobulausujad – ja mis tagajärg sellel on, kui lausutakse. Vastasin:
Hobulausujad on enamasti ka koera-kassi-kitse-lamba-sea-linnu-jne-lausujad – need on inimesed, kes mõistavad loomade keelt, oskavad nendega suhelda (pahatihti paremini kui inimestega), mõistavad nende probleeme ja soove, muresid ja haigusi – ja on õnnelikud, kui saavad leevendust tuua.
Loomalausujad elavad koos loomadega. Tagajärjeks on tulemus.
Parem-helgem-puhtam-armastavam-tõelisem Uus Hea Ilm. Kena pühapäeva jätku.
Laupäeval kell neli hommikul mõtlesin sellele, kas. Või mis. Kui praamide aegu vaatama nettusin, siis FBs jututasid hilised tšätutajad, kellest üks ütles, et vaatamata sellele, mis minust meedias kirjutatakse, on nemad valmis mind alati külla vastu võtma ja ära kuulama, sest ma olen armas, hea ja oma – ja väga teistsugune kui arvatakse, et olen. Kuidas ma, kes ma kollast ei tarbi, end seepeale tundma peaksin? Tänulisti? Et keegi ikka suskab su ninapidi asjasse, millest ise hoidud? Jah, ma tean küll, et kuskil kollases on fotod meist Aarega Elmari peol – näh, mis järgneb, kui avalikkuse asjus roheline kollaseid õrritab. Ja mis siis järgneb? Mitte midagi.
Uni läks Saaremaale-sõidu-laupäeva ülivarahommikul ära spst, et loodetud korralik ja väljateenit honorar venib, aga selle sees on 500 silo eest, 300 +vähemalt 500 vilja-jahu eest, kodulaen, moblad, jõulud, jaanuari alguse kindlustused… Trrrrrrrrrrrrr! Üldjoontes tunnen end pigem jõuka kui vaesena, aga see sunniku sendist sendini roomamine lülib täiega. Jaanuaris tuleb nii kodu kui auto kindlustus uuendada – ja muud tavapärased arved. Ei, krt, palun pööripäeval vana maailma lõppu. Uut head – raharuulimiseta päris maailma paluks…
Ajal, mil sel kummastaval kellaajal netis muhedateks vestluspartneriteks Karekas ja Wimberg olid, jälgisin huviga oma vihalainet. Põhjuseks raha. Nagu kõigi meie pidevaks vestlusteemakski teatavasti. Mu vihalaine harjal surfasid mehed. Kolm härga, kellest üks on minult röövinud kolm tuhat, teine viivitab kolme aasta taguse ostu eest makstava kahe ja poolega… pisut, kolmas põrnitseb mu samas suurusjärgus arvet nagu vasikas uut aiaväravat. Igal sellil oma põhjus ja põhjendus. Ja mina oma suure liigirohke perega silmitsi nendega, kellele pärale ei jõua, et minu rahadega viivitades pannakse ohtu väga paljude hingede heaolu. Kasvõi juba kummivenitamisest tingitud pingega. Kusjuures tegelikult ongi see koinimine ja kusetamine lõppenud minu poolt vaadates katastroofiga. Need härjad plõksutavad mõistagi kooris silmakesi, kui väidan, et mu raha otsas munemine tapab mu tõenäoliselt enne kevadet ära. Kui just pööripäevased kolm kottpimeduse ööpäeva loodetavat sammu uude heasse ilma ei katalüseeri. Siis võib-olla jään ellu. Mis minuga juhtub? Sellest hiljem.
Laupäeval jõudsime 2minutise varuga praamile. Kolme eksimus-ringiga Maria Kaljuste juurde – meie talu Süsi (Saaremaal sai nimeks Paharett) on võrratult kena, arukas ja rahumeelne härrasmees – ja sealt edasi Hansode juurde. Kus on Soone talu esimese varsa, Napoleoni unelmate kodu. Elab vabalt ja mängib koos kolme koeraga ümber maja. Ja igatseb pruuti. Saab ka. Saime piiramatult lobiseda naiste- ja raamatukirjutamise, hobuse ja üldülemaailmseid jutte. Meis kõigis on nii palju sarnast – unistused, hoonetekompleksid, lastekari, loomad, lapsemeel. Mõlemas peres kinnitati sama, mida ka varasemad teekaaslased, kellega loomalapsed mind alatiseks sidunud on: minu kasvatatud loomad viivad oma uutesse kodudesse edu, õnne ja uued algused.
Päeva teise poole veetsime Silvega Villemis – mina ehitasin maja ja olin õnnelik. Ja nimelt – laste mängunurgas suurtest legoklotsidest. Kui lapsed kutsusid, läksin kõhklematult, sest mulle jäi eluks ajaks meelde, kuidas Riks umbes Aleksandri vanusena mind miskit lauamängu mängima kutsus ja ütles, et ma pole temaga kunagi mänginud, ainult töö-töö-töö… Vot ja pärast seda lähen alati, kui lapsed kutsuvad. Ja ise olen mängides nii õnnelik.
Praamist olime sedapuhku 2 mintsi maas – käisime pimedas ja hangedes üsna sadama kõrval munakivitee ääres üht Aare ehitatud maja vaatamas. Aga pärast seda ma saingi aru, et mind rahaga koinivate meheraiskade pärast ootab mind elu raskeim talv.
Lihtsalt.
Meie talu meister on kõrvalt jälginud, kuidas rassin meie kõigi jaoks raha kokku kirjutada, kus iganes siinkandis ta lisa üritab teenida – tulemus on ikka selline, et üks Saaremaa-sõit on nädala kümnetunniste ränkraskete päevade teenistus. Ja ta otsustas pideva tonni-kahese lünga pärast tegutsema hakata. Loogiline ja mehine samm muidugi. Enne seda püüab ta kõik majapidamislülid võimalikult käepäraseks seada. Ja igal nädalavahetusel koju tulla. Ent ikkagi tähendab see, et kõigi loomade ämbrid ja hangutäied, jootmine ja lüpsmine, puud ja lumi pluss iga päev ette tulevad tehnilised kotermannid tulevad mulle. Jah, ma olen oma majapidamised läbi mitmete ränkade talvede toonud. Ent mul pole nii palju loomi olnud – kõik tiined ja… Ühesõnaga ma püüan sellele enne pööripäeva mitte mõelda. Indiisu vaatab mulle oma kuldse pilguga otsa ja ütleb – aga sina saad ju alati hakkama. Saan kindlasti. Mõtlen sellele pärast pööripäeva. Enne on veel mõnesaja euro eest ettevalmistusi vaja teha.
Ja mõned müsteeriumid lahendada. Kui Saaremaalt tulime, oli köögist raamaturiiulilt koraani pealt kadunud Egiptuse sfinks-tuhatoos. Hommikul oli. Päris kindlasti. Õhtul enam mitte. Mis tähendab, et keegi käis ja tegi sellise väikese, mitte eriti kuluka, aga jahmatava üllatuse. Märk.
Nagu seegi, kuidas lisaks kahele eelmisele tupikus tammuvale suur-summale peetunud honorar käivitas ahelreaktsiooni, mis pani mu ootamatult põrnitsema tõtt korraga hirmutavaks muutunud talvega. Enne käisin sõbrannale heinarulle veeretamas, vajadusel töösõitudel, nüüd… Üks siga läheb jõuluvana juurde – aga teine jääb ikkagi, lisaks kaks lehma ja kaks kitse, kümme lammast ja paarkümmend lindu, tiined märad ja eesel, koerad-kassid ja tuhat vilja eest tänulikku rotti…
Õnneks nii palju siblimist – saepuru, lumised koplilindid, ahjud – et pole aega Aare kavatsustesse süveneda. Valetan ma endale. Tegelikult mõtlen selle hirmutava väljavaate peale igal hetkel. Emme saab alati hakkama. Kes käsib mul end kogu aeg nii tublina näidata. On detsembri keskpaik, aga enamus mu liigeseid ja selg… Ah, ma ei taha sellest rääkida. Näis, kas heina ja silo veame homme või mispäev.
Eile käisid Reti ja Mihkel meil kooki söömas ja saunas ja Reeda juures visiidil ja tuletasid meelde, et nad on olemas. Aga see on väga teoreetiline olemasolek. Võin ka sellele mõelda, et Richard on kusagil olemas – aga kui ta vast aprillis korraks appi jõuab, on võib-olla hilja… Niuks. Ma ütlesin ju, et ei mõtle sellele. Mõtlen parem kolmele järgmisele kirjutamist ootavale raamatule.
Ja sellele, et jagatud jõuluehted on kolmekordsed jõuluehted. Andsin kolmandiku jõulukatest Retile-Mihklile, kolmandiku Aleksandriga Vehendisse. Et kuusk nii alasti ei oleks. Nagu poja väljendus.
Issandale meelepärane tegu oli Saaremaa-Maria ja kirjastaja-Alo kokku viimine. Fototöö. Erki saadetud linkide vaatamine ja analüüsimine. Ma tahan neid kolme pimedat puhkepäeva, mida kanaldas ka üks Jaapani printsess ja mis ei lase mu ainsal ja asendamatul toel mu kõrvalt raharaharaha nimel ära minna. Miks on see ilus maailm, mille paremaksmuutmise nimel me nii maruliselt rügame, kus me – mina küll põhiliselt loomadega kaelakuti olles – hetketi õnnelikud oleme – nii ränk ja ebaõiglane, hirmutav ja lammutav paik?
Paik, kus hetkel, mil neljatonnise koormana mööda jubetut ekstreemrada sööta koju tarid, helistab põhjala hüdra ja ajab mingit kägu sajast mustapealisest lambast, keda eluskarjaks osta tahetakse, ma võiksin need leida ja sinna korraldada (wtaf!?!?!?!?)
Oeh, ma tahaksin millegi rõõmsaga selle päevikupeatüki lõpetada… Kohe otsin. Oot-oot.
Seedrid kirjutavad: Head päevad suhete klaarimiseks, äriks, läbirääkimisteks, abiellumiseks, mingi küsimuse lahendamiseks, ka tervise parendamiseks. Päevad annavad energiat kasvule, arengule, nähakse nö puude taga metsa, tulemust.
Akasha kroonikad ütlevad, et meil on käsil strateegiline nädal, mil tuleb vaadelda panoraami – pisiasjad jõuab hiljem üles korjata…
See pole see… Ma tahaksin midagi head siia lõpetuseks…
Kobatasin Ralfi Hagali avalehele – olgu siis see.
Olen rännakul oma kodutalus, koos metsa ja jõega, oma pere ja lemmikloomadega – hetkel koos Sinuga. Vahel on meid rohkem. Kohe päris mitukümmend. Me liigume metsas ja mööda jõeäärt. Vahel põikame päris tihnikusse. Öö on leidnud meid mõnel metsalagendikul täiskuult nõu küsimas. Tihti olen ma TEEL üksi või on mu saatjaks koer – suur mentor tingimusteta armastuse teemadel. Kõige sagedamini oleme TEEL iseennast otsimas kahekesi inimesega, kes tunneb, et udusse kadunud teeotsa on mõistlikum koos jahtida. See on tore, sest siis on mul õpetaja, kes on eeskujuks kõige intiimsemate probleemide avamisel. Tema näol on mul peegel läbi mille vaadata endasse ja leida seal tumedaid piirkondi tegelemiseks. Koos on lihtsam tekitada kõrgemat vibratsiooni ja luua tunne, et oleme kui katedraalis, kus nii keha kui kõrv tajuvad vaikust meie ümber ja sees. Sa oled küll avatud ja nähtav tervele maailmale, kuid vaid Sinuni jõuab sosin, mida Su kõrgem mina soovib Sulle ütelda. Tähtis on rahunemine ja vaikus eneses. Hetk kus pidev kiirustamine, soov enesele ja teistele midagi tõestada, nälg söögi ja tunnustuse järgi ei sega Sind vaatamast sügavale enesesse. Tõed, mis sellistel hetkedel Sinuni jõuavad on lihtsad ja kõikvõimalike õpetajate poolt aastasadu aina uuesti korratud. Nüüd jõuavad nad Sinuni. Sa oled valmis mõne neist omaks võtma. Rahu Sinus tekitab koha, kus neil on võimalus end sisse seada. Neil hetkedel juhatatakse Sulle kätte TEEots mida Sa ise udus ei ole märganud. Sa saad oma eluga edasi minna. Sa oled ENESELEIDMISE TEEL…