06. detsember 2012
2.12.12 ja 3.juba ka ja 4.ki läbi j 5.ki möödas…6.12
Hetke lemmikud vahetuvad. Pärast paari viimase päeva juhtumisi kuulub mu praegune lugupidamine ja poolehoid Bellale ja Opaalile. Koeralitale ja eeslitäkule, noh 😀 Üleeile, kui Tallinnast tulin, oli kodus kummaline olukord – hobused olid tallis koonuga tule põlema pannud, tihased valguse peale talli lennanud ja hobunad ähmis. Ent veel kummalisem oli, et Bella oli end koos ketiga seina küljest lahti tõmmanud, hobukopli ja õunaaia vahelise värava külge kinni tõmmanud – õnneks mitte eluohtlikult – ja värav oli lahti. Õnneks ei jõudnud ma kellegi kallal jaurata, sest eile selgus, et Bella oli peaaegu elu hinnaga korda loonud. Eile lõugas Opaal sellesama värava juures. Läksin ja tirisin hobustele sooja vett vanni juurde. Eesel kisas edasi. Kutsus mind heinarulli juurde. Eemalt vaadates kena poolikuna näivast rullist olid järel vaid raamid, seest tühi puha. Niisiis – kui kodust ära olin, püüdis eeslipoiss oma matsakad madamid läbi hoovivärava heinarullide juurde viia, koerata rebis end lahti ja takistas neid. Aitäh, sõbrad!
Armas jõuluvana, palun too mulle mõni hommik, kui äratuskell heliseb kellelgi teisel, ma ärkan siis, kui ahi köeb, lumi on aetud, loomad talitatud ja kohv lõhnab turvaliselt ja kutsuvalt ja mulle antakse nina otsa leebe musi. Nojaa, selle ma saan nagunii – ärkan koos kahe kuni nelja kassiga, kes voodis kuhjuvad. Aga mida ma siin õieti jõuluvanalt tahan – et kuueaastane tütar oleks mu ema ja kahekümnekolmene meistrimees vanaisa või???
Õhtul lauda-talliringilt tuppa tulles – piim ühes, munad teises käes, tilkuvad kindad hammaste vahel – vadistasin tütrele, et näh, pühkisin hobuste seljast hanged maha, et nad tallis märjaks ei sulaks ja viimne kui molu andis selle eest kaerase musi – mispeale küsisin üllatunult: olen see mina? Jalas vildid number soorok pasledni, rätik koeravillase mütsi alla seotud, hing neil hetkil rõõmus ja kerge. Unelmate elu ju – millest siis ometi see vahepealne viril tuimus ja rutiiniväsimus? Ühisvälja lööklaine ilmselt.
Margotiga rääkisime just esmaspäeva õhtul, kui tema loomadele taas kolm rulli ette nügisime – ja end teadvuse kaotuseni täis sõime – et üldrahvalik unistuste ja eesmärkide kadumine, väljavaatetu rühkimine arvest arveni on kogu rahvuskehandi murdumisäärele viinus – usaldavad ja lootusrikkad silmad laste ja loomade nägudes pigem hirmutavad kui õnnestavad – ja lahendust ei paista… Kaudselt sel teemal kirjutasin oma uue Delfi loo. Ja Mikk Sarv Postimehe oma ka.
Mulle meeldivad postitused, mida Rakvere Inge võtab fengshuistide Seedrite kodukalt ja mis on alati oma ellu sobitatavad – nagu Avestagi. Näiteks: Tänase päeva energiaid mõjutab: yang maa. Pole väga hea aeg muudatuste tegemiseks, sest nendest ei tõuse pikaajalist kasu. Eluvaldkondadest on soodustatud: laomajandus, tekstiilitööstus, teede ehitamine ja korrashoid, juhtimine, aga ka restoranid, toitlustamine ja kokakunst. Soodne on tänane päev metalli ja maa aastal sündinud inimestele, vähemsoodne vee aastal sündinud inimestele.
Vahetult enne seda kui Jaanikaga Tiina Ristimetsa õhutusel tegelikku töhe sukeldusime, kurtis Jaanika: No nii…võttis aega mis võttis aga lõpuks sai kaamose masekas ka minul
> sabast kinni:((
> Väike lootus on, et tegemist vaid 1-päevase naesterahva fisioloogilisest
> iseärasusest (kord kuus puhastuda) ehk eelsest sündroomist, aga üleni sitt on olla
> ikkagi ja piu täiega peal…ilgelt tahaks ropendada ja kedagi sõimata aga,
> kurat võtaks, pole kedagi, kes selle välja teeninud oleks ja niisama ei
> tahaks isegi mitte roppusi ega laussõimu raisata:pp
Tuttav tunne. Eile karjusin sama tunde tiivul sigade peale, kes ei lasknud ämbrist rokka künasse kallata, vaid sitsisid ja kargasid jalus, piimaojad moludelt laiali pritsimas. Sama mõttetu on sellepärast lehmade peale pröögata, et neil pole lauta aheldatuna mujale kui maha sittuda, eks. Aga meie muudkui saadame vahemerekliimas mõnulevatele kreeklastele toetust, sest meie, kõigega toime tulevad Põhjala orjad, saame alati hakkama…
Nädalavahetusel olid siin kõik minu lapsed peale Richardi. Brigita esines Valtu kooli vilistlaspeol, pärast tegime sauna ja head süüa. Pühapäeval küpsetas Brigita Minniga pipse, Aleksander puhastas talli. Mina jamasin sõralistega – operatsioon kitsed versus lambad – kitsed nügivad lambaadasid nii, et need ei saa süüa – pean nad nüüd hommikuti lambasulgu kinni panema, et lambad elada saaksid.
Brigitale meenus Battaya alles autosse istudes – ütles talle kiire tereheadaega. Ma võin küll üllatuda – kuidas nii. Võin kujutleda, et rohke maa, kõrvalhoone ja koduse eluviisiga Retil võiks nüüd olla kodus hobune, kits kelle piimaga siga või paar üles kasvatada ning kass, mitte rotimürk – aga selleni ja kõige muuni peavad nad ise jõudma. Keegi ei pea olema minu muinasjutu tegelane. Manitsen ma ennast.
Igaüks ei pea tõesti valima elu kui ellujäämiskursust – ehkki ma olen aina veendunum, et see on ainumõeldav. Kooselu loomtega on ju lõputu vastutus, orgunn, finants – ja osadust sellega ei võta ei meie lapsed, mehed ega meistrid – oli just selleteemaline pikk vestlus Margot Sepaga, kelle juures on üks siit läinud kitsedest.
Vaadates viimast osa seriaalist Pilvede all – kus kuhjub hulk õelaid, isekaid, empaatiata inimesi – tekkis küsimus – peab siis seda kibedat tõde veelgi paljundama? Aga peab. See vähendab naiivsete kaitsetust. Ja pilvedealuste liinide õnnelikud lõpud on juba läbi näha. Kui sünnitusjärgset näitlejannat saab taas kasutada, ilmub ka Kertu koos beebiga välja. Albert kosib Inna. Piret saab oma Pauli tagasi. Aamen ja halleluuja 😀
Mu endalgi halleluuja – pühapäeval sai valmis Käteka esimene raamatuosa – fbs juba teatasin, et lõpetasin, endal viimane fail käsil – ennast tuleb teatavasti ise mune pidi pihku võtta – 😀 Tühjakskirjutanult – ja, kordan taas, ka emotsionaalselt hirmus tühjana – oli endal õues nii külm, et loomadele sai kile ukse ette pandud, ehkki neil ei olnud külm. Juba Lius elades avastasin, et kui kurnatud inimesel enesel on külm, topib ta kõiki teisi riidesse.
Eile lõpetasin Õnnepalu Mandala lugemise – täna saadan arvustuse Pärnu Postimehele. Aga. Raamat on kena ja kultuurne. Ja nii igav ja lohisev. Ning kuidas ma ise saan raamatuid kirjutada, kui nende lugemisse ja süvenemisse on nii raske uskuda – aeg…See, mida Jaanikaga teeme, on väga õige.
Öine Gräzini kõne näitas, milline oleks paralleelmaailm, mis ei ole õige. Ei mingit Toompead – siis on jälle koerad aia küljas, tihased tallis ja kitsede sarved uttede kõhtude all kinni. Ei.
Ehkki mind teeb virilaks, et peret on võimatu hommikuti üles saada – sellest ka mu palve jõuluvanale, et mina tahaksin kah süüdimatult lõõsata ja üldse – on hommikud tegelikult mõnusad. Teede lahtilükkamine teeb tegelikult õnnelikuks – veider lugu küll – lihtsas, aga intensiivses töös peitub rõõm.
Eks ka selles, et koostasin ära selle aasta viimased arved, saatsin lepingu Soome, kehitasin õlgu tühja kõne peale Soomest ja lõpetasin imestamise selle üle, kuidas süüdimatu alkohoolikust infantiil-härg ei saa aru, et ta on varas ja tõbras. Kirjutab midagi sellist: „Sinuga räägin alles 17.dets.,meil ei ole millestki rääkida ,tegid ise oma valiku,lapsed saavad selle ,kuigi Alezander ei motleks asju välja ,mida pole olnud.Poisil oli algul 30 ,siis 57 pangu null taha juba siis,naeruväärne aga maksan ära selle.“ Sellelaadse mölakluse ja nürimeelsuse, ebaeetilisuse ja süüdimatuse pärast me ju lahutamegi, eks ole. See ajutu hüdra kujutab ette, et võib minult röövitut kavatseda tagasi maksta vaid siis, kui on lootus… ma ei teagi, mis lootus kingloomal olla võib. Isegi kui on lootus, pudeneb kõik loivakeste vahelt alko ja tubaka peale – ups, jälle osututi kõigest selgrootuks viburlaseks… Brrrrrr!
Tegime Minniga Maximas mängeldes – aga selle eest suure mõnuga – mu konto tühjaks – üks suur pakk smartpostiga Vändrasse, Indiisu akna ette värvilised tulukesed, mõned varud, sokid ja soojad aluspüksid – ehkki samal ajal helistasid ka Alo ja Aleksander ning tervitada oli vaja mu südamearsti, ei ostnud ma miskit liigset –ja ikkagi – kontoga kääks.
Arutasime Margoti ja Reeda, Jaanika ja Retigagi, et meis on nii palju sarnast – ei viitsi enam näida, mulli ajada, naerame nagu hobused, kui hing on täis, ropendame… Kuni lohutus-rahustus tuleb minul näiteks igatsev-kallistav-emmööötavalt Raissalt, matsakatelt hobuna-tädidelt, sülle kuhjuvatelt tiigritelt – ma ei tahaks mitte mingisugust teist elu. Seda tuletavad meelde Meeleheitel koduperenaised, hihihiiiiiih!
Reti ja Jaanikaga Tallinnasse mineku hommikut alustasin muide kraavis. Sahk oli tee nii laialt lahti ajanud, et minupoolne sõidusuund oli õhus – mitsupitsu vajus külg ees teelt ära – kurvi tagant tuli kohe üks muhe vanapaar, kes mu kann ees välja kangutas – aga väga õpetlik oli. Tallinnas, kui olime Jaanika Rauasse tööle pannud, läksime Retiga spontaanselt kinno – mina nägin Eestlannat Pariisis teist korda, aga tänu sellele võisin osa ajast süümekata tukkuda. Rahvusraamatukogu kaupluses Muusa tekkis Tiinaga loodetud sünergia – ja veel enamgi.
Fotod ununesid Ülemiste photopointi. Et Indi liiga kauaks lasteaeda ei jääks. Aga oligi hea – tänu sellele jäi mul Indiisu iluvõimlemise ja lasteaiaraha. Muidu poleks jäänud. Selline tore elu.
Küülikupere õhtune visiit üleeile viis jäärapoisid oma karjadesse. Alfal oli poiste sidumise ja tassimise ajal õnnelik pilk. Päriselt ka. Credo! Küll ma armastan seda ilusat ja elusat Heli ja Herlendi pesakonda.
Eile oli mu esimese koerakese, Lissi sünnipäev – 33… Sellega seoses meenus, kuidas aastane Riks Astridi juures pidi käima, et ma saaksin ülikooli lõpetada ja Postimehes töötada… Oma lapselaste peal heastan need süümekad. Ehkki Riks kinnitab, et mäletab oma lapsepõlve õnnelikuna, pidevalt tegusa minuga kaasa – üldse mitte hüljatud…
Aleksandrile oli sobiv hetk mõningaid olulisi asju selgitada: Hommik!
Kui vastab tõele Indiisu väide, et Aleksander ütles – emme pole enam
perekonnaliige – pean vajalikuks tiba selgitada.
Ma võin kasvõi tuhat korda perekonnanime vahetada – eranditult IGA uue
põlvkonna Murutar on igal juhul minu sünnitatud. Viimne kui üks. Vot siuke uhke värk.
Mu tütred vahetavad tulevikus perekonnanimesid – ega lenda selle eest perekonnast välja.
Niisiis, Aleksander – Sinu ülesanne on tulevikus leida naine, kes kah mõned Murutarid sünnitab – sest Sinu õdede lapsed on teiste perekonnanimedega. Mis ei tähenda, et nemad pole perekonnaliikmed.
Ja läbi nende laste on ka õdede mehed perekonnaliikmed, millised reopoldid iganes nad olema juhtuvad. Mehed tulevad ja lähevad – lapsed jäävad, ju nõu.
Reedeni.
Hopsassaa, huvitav, kas mul reedeni bensiini jätkub, et poja bussilt maha võtta? Ja millise raha eest toimub Saaremaa-retk? Ehk tuleb lastetoetus reedel ära, siis vean järgmiste honorarideni välja.
Otsustasime Reedaga kahe peale kirjutada projekti traktori saamise peale, siis pole ma – ja ta – nii töödelõksus, jõudsime otsusele, et praeguste teedega on Saaremaasõit treikuga absoluutselt eluohtlik, ja et EHSi pidu on vajalik – aga ma lähen sinna tõesti vaid siis, kui mind kaasas kantakse…
Indiuks juhtis eile tähelepanu paha tuju resoneerumisele – kui emme on sorgus ja peavalus, nakkab see kõigile. Siis on Tissu heast peast nii murelik, et seisab jalad ristis, ei taha piima anda ja kardab kõike, orikas persendab künas ja emis põrkab ülesalla, nii et kaks kolmandikku sööta voolab bubertite pesadesse. Ja kõik piiluvad mind ettevaatlikult nurga tagant – Nunnu puhul on see eriti naljakas, sest selle kitse lõug läheb totaalselt viltu, kui ta keskendunult mõtleb 😀 Ja oleks siis, mida mõelda – miks Soone Saara sädemeid lööb… Enam ei tee. Täna on Valtus VAT-teater, õhtul tuleb pärast etendust Jaanika meitsi – teeme pannkooke ja hoidume valedest resonantsidest, keskendume mõnusale sünergiale. Sest seda ootavad meilt kõik. Absoluutselt kõik. Kõigest.