02. detsember 2012
Olga naiselikud tantsud sabale ja kõhunabale
Pimedad inimtühjad väikese asula tänavad. Pühapäevaõhtu. Valtu seltsimajas tantsib õblukese Olga Soku (49) selja taga Araabia rütmide järgi viis kuni kümme naist. Vahel vaid paar – hirmsate ilmadega on raske kodunt välja tulla, võõrsil töötavad mehed on just nädalavahetuseti kodus, ja kuidas pereema siis kodunt välja läheb – peretütred omakorda kükitavad arvutite ees, mis asula korterite ja eramute aknad helesiniselt kumama panevad, oletades, et nad ei oska, ei saa, ei sobi.
„Kui mul on reedel-laupäeval esinemine olnud, tahaks küll pühapäeval pool päeva Valtu ujulas mõnuleda, saunas uneleda ja voodisse pugeda, aga tantsutrenni tulijate nimel ajad end tagajalgadele – ja pärast muusika saatel liigutamist ei usu, et see, kes enne laiselda tahtis, üldse mina olin,“ naeratab oma tegelikust east paarkümmend aastat noorem välja paistev Olga tütarlapselikult. „Võin 30aastase tantsukogemuse pealt kinnitada, et need naiselikud rahvatantsud sobivad kõigile. Vanus ja figuur pole absoluutselt olulised – neid naiselikke tantse tantsides on eranditult iga naine kaunis. Seljavalud kaovad, liigesed tänavad – ja ammu unustatud naiselikkus tõstab taas ettevaatlikult pead.“
Sala-Kadri
„Inimeste elud koosnevad segaste ja keeruliste lugude jadast. Sellepärast on mul jutustades alati tunne, et ma räägin valesti,“ tunnistab ettevaatlik ja väga naiselik daam, kes meenutab ujedat, ent tulist gaselli. „Võimalik, et see alaline ebalus on tingitud äraspidisest nimemaagiast. Olen sündinud kadrilaupäeval ja mu eestlannast ema tahtis mulle Kadri nimeks panna. Venelasest isa läks üksinda nime panema – ja nõnda minust Olga sai. Identiteet on mõistagi eestlase oma. Me kõik oleme siin ajaloo ristteel ju rohkem või vähem ristandid ja segaverelised.
Ühtlasi on meie eludes kõik igavesed asjad ajutised – ning ajutised asjad alalised. Olen oma täiskasvanud poja isast lahutatud – nii et abielu mul just väga igavene välja ei kukkunud. Ja mu ema, kes oma lahutuse järel ajutiselt Pärnust Raplasse tuli, jäi jällegi siia alaliseks.
Mina olen siin asulakorteris väga rahul – üksik naine ei pea end tingimata maja pidamisega rebestama, olen harjunult-veendunult korteritüüpi inimene ja samas ei tahaks suurlinnas elada. Võin kinnitada, et kolhooside ajal maale rajatud korterites keset põlde ja metsi ei ela luuserid, kes ei saa oma maju ehitatud ja peetud. Minusugused haprad ja üksikud naised võivad sellise elulaadi väga teadlikult valida. Tallinna elu proovisin TSIKi ajal kergejõustikku tehes. No ei. Nii võistlustele kui suurlinnale. Olen tundlik natuur, kes armastab joonistada ja loovust, muusikat ja tantsu – olen kõiki neid alasid rõõmuga õppinud.
Varases nooruses töötasin niinimetatud Pentagonis – endises Rapla KEKis, kus tassisin seguämbreid ja sain selle eest märkimisväärselt head palka. Töömehed küsisid mõistmatult, miks ma mingisse kõrgkooli tahan minna, kui elu on ju ometi paigas, palk olemas, imetlevad silmad ümberringi… Eks ma teadsin, et eluga peab edasi minema – seda, et olen tantsu jaoks sündinud, sain hiljem teada.“
Olga, kellel on täna tantsustuudio Lootos, kes on õpetanud vähemalt sada tantsuhuvilist, kinnitab, et ta ei tituleeri ennast kuidagi. Ei pea vajalikuks end õpetajaks nimetada. Õpetamine kujunes välja juba siis, kui naine pühendus koos sõbrataridega Raplas põhiliselt flamenkole – õpetajad Tallinnast ei saanud enam käia ning ainus võimalus edasi tantsida oli julgeda ise teha.
„Imetlen neid õpetajaid, kes naudivad, mitte ei põlga üha uuesti alustamist uustulnukatega. Olen näinud ka selliseid juhendajaid, keda ärritab tagasi algusse pöördumine. Minu meelest näitab just uute alguste nautimine inimese tegelikke oskusi ja suurust. Mulle on kestvalt värske alustamise oskust õpetanud Amira – temalt pärinevad ka kujundlikud harjutuste nimetused, mille avastamine teeb ka enda jaoks mõne liigutuse või võtte edastamise lihtsaks ja rõõmsaks. Kasvõi tagant ette puusanõksu võrdlemine kahe kulbiga, mis on daamile kummagi puusa külge kinnitatud ja millega ta kordamööda potikestes putru segab,“ naeratab Olga. „Või siis puusa järsu langetamise nimetamine „kuku!“ – nii armas ju. Edasijõudnutega on muidugi uhke püünele pürgida. Aga tegelikud värsked õnnelikud, kes mu enese kombel tantsus enesekindluse ja elurõõmu leiavad, on just need naised ja neiud, kes meie kandi küladest keskusse seltsimajja kogunevad ja teevad midagi sellist, mida tehakse ka seriaale vaadates – käivad oma tavalisest ja rutiinsest maailmast ära – selle erinevusega, et kogu keha liigesed ja kõõlused, luud ja lihased ärkavad ja tervenevad. Naeratuse lihased kaasa arvatud.“
Tuljakust mustlasteni
Olga arutleb, et kuna erinevate rahvaste tantsud on nii erinevad ja üksteise jaoks nii eksootilised, ei tulda sageli selle pealegi, et tegemist on rahvatantsudega. Energeetiliselt aga viib teiste rahvaste tantsudesse libisemine meid palju sügavamalt nende kultuuri ja väe ligi kui seriaalide või ka kvaliteetfilmide vaatamine ja passiivne reisimine. Lisaks on üllatav ja õnnestav see, et erinevate maailma piirkondade tantsudel on ühised jooned, mis ühendavad inimsust.
33 aastat tagasi sukeldus Olga ise Ilma Adamsoni käe all rahvatantsu. Rapla rühm sattus Hispaaniasse folkfestivalile ning naine sai vapustuse, kui nägi sadu hispaanlasi ühe korraga flamenkot tantsimas. See oli midagi sama rabavat kui Brasiilia tänavad ja staadionid tulvil samba ja rumba tantsijaid. Meeletu ekstaatiline vägi, millega osadusse Olga temperamentne segaveri ka teda ennast tahtis viia.
„Siis sain teada, et igale maale sobib siiski oma tants – just füüsise poolest. Põhjamaa inimese liigesed ei kannata sageli flamenkole omast tulist põrutamist, meil on ju külm ja niiske ja liigesed nagunii õrnad,“ teab Olga. „Õnneks on idamaiste tantsudega samas vastupidi. Kõhutants, mida on mulle õpetanud Pille Roosi, Kaidi Udrits, Berit Vill, Iris Frolov ja Sandra Vokk, mõjub ravivalt nii meeleolule kui kehale. Teada on, et üks teraapia vorm on shakeing – kõhutants teeb sedasama, ainult et emotsionaalse muusika saatel, mis paneb naeratama iseenesest, mitte ekstra taotluslikult. Massöörid ja füsioterapeudid on ametis meie selgroolülide lahti saamisega üksteise küljest – mille saavutame teatavasti sundasendis arvuti taga, autoroolis, tugitoolis – meie liigeste ja kõõluste taastamisega kahjustuste järel, mida saame tassides ja küürutades, rassides ja punnitades. Idamaine tants teeb sama töö ära nii, et ühtlasi on vaatepilt ilus ning avanevad kanalid ja liikuma läinud elumahlad meenutavad naisele kui tööloomale, et ta on ühtlasi ka mingist soost. Õrnast ja kaunist soost näiteks.
Flamenko tulisust on minu jaoks viimastel aastatel asendanud mustlastants – hingeline ja kirglikult vaba…“
Heategu sabale ja kõhunabale
Olga sõnul pole absoluutselt oluline, mis eas, kaalus või inimtüübis naisega tegemist on – tants on talle igal juhul sobiv ja hea. Kui viimseid aegu tiksuv vana maailm on kogenud liigagi palju agressiivset ja järsku, siis kõhutantsuga kaasneb malbe ja helge muusika. Kui meie vaagnaluud ja neid püsti hoidvad liigesed on väsinud päkkadel kõndimisest – kontsadel kõndimine on ju elunorm – siis kõhutantsu sammud käivad üle kanna ja kõõlused tänavad selle eest. Liiatigi taastab sedaliiki äärmiselt naiselik tants kõigi kehaosade naiselikkuse – liikuv puus paneb läbi paraneva verevarustuse liikuma ka siseelundid ja emotsioonid ning käte graatsia hakkab oma lugusid jutustama. Olgal on tema õpetajate, kolleegide ja austajate sõnul muide eriliselt plastilised ja elegantsed käed.
„Kui oled oma kehaga kontaktis, oskad trenni alguses ja lõpus ka peegleid niimoodi tassida, et ühelegi ihujupile liiga ei tee. Ja minu meelest on lausa naljakas, et naine, kes on õppinud alt- ja ülaltpoolt naba oma keha autonoomselt liigutama ja kõnelema panema, võib vabalt üle aia naabriga juttu rääkida ja samal ajal sabaharjutusi teha, ilma et naaber näeks ja teakski,“ naerab Olga. „Mul on ka siis hea meel, kui minu tundides käivate naiste ambitsioonid piirduvadki seljaraviga. Üks väga kirgas ja andekas naine – mõnusalt lopsakas ja eriliselt kena – tuli seljavalu pärast, õppis põhilised võtted kätte – ja tõmbus koju tagasi. Nüüd nõksutab ja väristab rõõmsalt pliidi ees ja selg ei valuta.
Väljundit on siiski ka vaja. Tants on vaid osaliselt isiklik teraapia ja meditatsioon – sellega jutustatakse samas teistele ka oma lugu. Tantsuõhtutel on väga väike osa repertuaarist selline, et minu neiud Saunakülast, Raplast ja Kohilast saaksid saba ja kõhunaba oskused mängu panna. Ikka esineda on vaja.
Esimestel festivalidel Salme kultuurikeskuses olin ehmunud, kui nägin enda ees tohutut rahvahulka ja pidin nende ees oma oskusi siin ja praegu ja päriselt näitama hakkama. Aga siis hakkas meeldima. Aina rohkem. Praegu teeme sõbrataridega ka tuletantse – äsja oli etendus Märjamaal, Kadripäeval tuleb Rapla kultuurikeskuses. Loodetavasti seekord ei lähe me tulega nii liiale, et oleme pärast kõik näost tahmased, nagu eelmine kord – vuntsidega kaunitarid… nojah, kadripäeval on lubatud.“
Suletud uste aeg
Olga kinnitab, et tantsumaailm ajab inimesed mõnevõrra teise dimensiooni ka ilma tule ja tahmata – ta on korduvalt tabanud end kummalistes situatsioonides – nagu näiteks kohvikulaua taga valjusti õiendamas, et sõbratar tõi talle punase asemel roosa rinnahoidja.
„Mulle meeldivad need teistsugused reeglid ja ideaalid. Ka see, et volüümikad daamid paljastavad kompleksitult talje. Erinevalt nüüdisaja pilbas-ideaalidest peab tõeliselt ideaalsel naisel siiski midagi väristada olema. Ja oskuslikult organiseeritud volüümid pole sugugi inetud. Ja mulle meeldib meie väike saladus – kõhu ja saba väristamine tähendab tegelikult muide hoopis seda, et jalad teevad tohutult intensiivselt ja kiiresti oma nähtamatut tööd,“ laseb Olga silmadel särada. „Ja mulle meeldib meie küpses eas emandate grupp – 60+ naised on sellepärast vahva kaader, et nad on eriliselt entusiastlikud ja esitavad küsimusi. Nendele vastates mõtlen ka ise mitmed asjad, mille pealegi ei tulnud, selgeks.“
Täiesti selge, et tantsule pühendunud valtulanna oleks veel õnnelikum, kui proovisaalid oleksid pilgeni täis. Mitte raha pärast, muide. Selleks, et rõõm ja raha oleksid eraldatud, käib naine Raplas palgatööl ning ei mõtle paari euro kaupa kogunevale trennirahale. Nii väga. Hoopis naiste endi pärast on oluline, et neist võimalikult paljud murraksid suletud uste ajastust välja ja tuleksid välja nende siniselt kumavate korteriakende tagant, kus elatakse telekava järgi.
„Kummaline ajastu on jah. Naised istuvad üksinda teleka ees. Lapsed ja noored kõõluvad bussipeatustes ja kangialustes, ilma et väikestes asulates – aga ka väikelinnades – õhtuti õieti midagi toimuks. Ja kui toimub, siis ei taibatagi enam kohale tulla – meie inimesed otsekui ei teakski enam, mida elult oodata. Meestega on ju asjad veel nukramad. Jahid-rallid käivad harva. Ülejäänud õhtutel-nädalalõppudel otsitakse üksteise seltsi kodukorteritest väljaspool. Naistele ei meeldi, et mehed nende juures sumisevad – ja nad ajavad mehed välja. Need kogunevad garaažidesse ja keldritesse, kus ei tundu nii kitsas ja trööstitu, kui joogine olla. Selle skeemi juures on midagi väga valesti. Naised ei tohiks oma mehi ja lapsi sel enesestmõistetaval ja regulaarsel moel kodust välja tõrjuda…
Või mis rääkija mina olen – ma ise olen ju ka lahutatud… Ma tean, et kõik inimesed vajavad hingamisruumi ja eneseteostust, austust ja vabadust… Endal on samas olnud üsnagi raskeid ja keerulisi aegu. Ah, ütlesin ju, et kõigi meie elud on keeruliste ja segaste lugude jadad, millest on väga lihtne valesti rääkida. Või kes üldse määrab, mis on õigesti või valesti.
Õige on see, et tants annab naisele enesekindlust, rõõmu, energiat ja meelerahu. Kui mul on endal olnud rasked ja keerulised ajad, siis olen tantsust abi saanud. Nüüd tean kindlalt, et igasugune liikumine aitab stressi maandada ja mõtteid eemale viia. Püüan teha seda, mis mulle tõesti meeldib, see rahustab. Kuid kõige tähtsam on armastada ennast sellisena nagu ma olen.
Nii ma sõidangi lähinädalail üle isiklike raskuste ja globaalsete kataklüsmide naiseliku energia ajastule vastu – Egiptusesse – et nende õigete-valede siksakkide üle järele mõelda. Ja tagasi tulles värskelt, uue energia ja väega tantsida-tantsida-tantsida… Teine pool sajandit veel. Vähemalt.“