02. detsember 2012
Meister ja Margarita, küülikud ja keelitsejad – see on Eestimaa elujõud!
Meie ilus isamaa on nii elujõuline kui tihedalt ja ühtlaselt ta asustatud on. Maarjamaa on õnneks kaetud selliste kodude võrgustikuga, kus loomulikus ja looduslikus elulaadis toimides peetakse samas erinevaid kõrgharitud ameteid. Ning ehitatakse, ehitatakse, ehitatakse – oleme sipelgarahvas, kes tahab oma tared ja talud aina paremaks ja kaunimaks, käepärasemaks ja erilisemaks ehitada ka naistena, kasinate vahenditega ent selle eest sügava pühendumise ja armastusega.
Katrin Laiapea on tõlk ja keeletar Äksist, Rita Kaljus teeneline pedagoog Vahakulmust ning Heli Künnapas kirjanik-küülikukasvataja Vigala lähistelt.
Kalevipoja kolme kivi keskel
Perekonnanimi Laiapea ütleb pea iga eluala inimestele midagi – ja nimelt et tegemist on väga tegijatega. Seda perenime kannavad legendaarne hobu- ja spordimees, filmitegija ja raamatuärimees, vinoteegi ja unikaalse tõlketeenistuse looja.
„Geneetiline Laiapea ma pole – mu ema Nadežda tõi isa Juhaniga abielludes kolm last Laiapeadeks ja sünnitas kaks juurde. Laiapeade nimi tundub hea väega olevat tõesti – ja lisaks on Äksi olnud eriline tõmbsoon. Praegu näiteks peab raamatukauplust Krisostomus koos mu vennaga veel paar siit kandist pärit inimest. Mina olen siin Saadjärve ääres sündinud ja Kalevipoja kolme mütoloogilise kivi otsas üles kasvanud. Oleme elanud kolmes erinevas majas – õnneks jõudis isa ka ise elada meie praeguses, mille ehitamisse ta nii palju jõudu pühendas,“ arutleb särtsakate silmadega Katrin (40). „Olen õppides ja töötades küll üsna palju võõrsil ja linnades olnud, aga lõpuks ikkagi siia koju tagasi tulnud. Hetkel olen rohkem ja teadlikumalt tagasi kui kunagi varem – ehkki isa lahkumise järel, kui lisaks tema kaotusele ka masu peale tuli, on meie majakene permanentses ehitusseisundis.“
Katrini lasterikas isa oli Saadjärve ääres nõukogude ajal peaenergeetik, kes panustas põhijõu jahisadama kõrval asuva kodumaja keldri ehitusse – seal oli vaja hoidistada-ladustada juurikaid ja kurke, mida tollase traditsiooni kohaselt Venemaale turule veeti. Praegu on kolm naist – Katrin, tema ema ja tütar – jagunenud maja kahte tiiba, mida ühendab avar ja valge köök-elutuba.
„Panime ühishalli põranda alla gaasikütte, sest tookord oli see soodsaim – nüüd enam mitte. Või kes teab, kuidas hinnad pärast elektrihindade tõusu taas pööravad. Ega me oskagi valikuid tehes lõpmatult ette arvutada – paljud asjad ei olene ju meist,“ arutleb õbluke Katrin, kellel on ökoloogilise arhitekti Rene Valneriga11aastane tütar Isabel Laiapea. Ehkki isal on uus pere, veedab Isabel ka ohtrasti aega isa juures – ja isa järgmised lapsed omakorda nende juures Äksis, sest nii on normaalne.
Isabel käib Tartu Erakoolis, kus ka ema Katrin mõnda aega õpetaja oli. Tartu Ülikoolis saksa filoloogiks diplomeeritud naine nendib, et põhiolemuselt on ta siiski tõlkija, mitte õpetaja ning peab saama suhteliselt suure osa nädalast rahulikult ja omaette kodus töötada ja tegutseda. Ülikoolis õppis ta saksa keelele juurde hollandi keelt ja mitmeid teisi keeli, mille valdajaid Eestis palju pole. Käis end võõrsil täiendamas. Käivitas ühe kindlapiirilise eluperioodina Tallinna Ülikooli juures hollandi keele programmi – mille käigus selgus, et unikaalsete asjade nišš pole Eestis sugugi suur ega teeniv. Sinna mahub just tema ise.
„Tõlgin erinevatele Eesti tõlkebüroodele ja kirjastustele seinast-seina teemasid. Äsja oli näiteks tarvis end kurssi viia soomukite „hingeeluga“, mõned aastad tagasi aga tuli trükist käsiraamat autistidele „Ma olen eriline“ ning kummalisel kombel on ka kohtuasjad üks huvitav tõlkimine,“ kirjeldab Katrin. „Kui uus teema ette tuleb, hõõrun mõnuga käsi – oi kui huvitav! – ja sageli koostan endale ka oskussõnastiku, et mitte eriala terminoloogiat otsides aega raisata. Iga teema viib omaette maailma ja vibratsioonide vahele. Pean tunnistama, et ilukirjandust tahaks rohkem tõlkida. Küllap saan ka.“
Katrini arvukas intellektuaalidest sõpruskond saab tema juures Äksis imelise kiriku ja jahisadama vahel Tartu-lähiste öömaja, kui ilusasti küsib – see toob Laiapeade õdusasse residentsi värskeid tuuli, uut hingamist ja mõtete sünergiat. Pole raske kujutleda, kui põnevad vestlusõhtud seal kujunevad, kui läbi astub araabia ja teiste Eestis eriliste keelte asjatundja, Gilgameshi tõlkija Amar Annus või poeet Indrek Hirv.
„Mu südamesõbratar, helilooja Age Veeroos kolis koos poja Pärtli ja tütre Lennaga äsja minu suureks rõõmuks siia elama. Praegusaja naised ei ole abitud ei linnas ega maal, kuid maal on elurütm rahulikum ja aega ning ruumi oma elu seada rohkem. Ahjud-kaevud tagavad kindlustunde ja toimimise igasugustel aegadel,“ usub Katrin, kes muuseas ei talu jõuravaid-haisvaid-raiskavaid muruniidukeid ning on nõus elama pigem koos muttide ja mügridega kui Saadjärve vaikelu inglismuru müristamisega rikub. „See, et Maa peal on olnud igasuguseid aegu, seisab meil siin kenasti meeles – mõnesaja meetri kaugusel mu kodust on uhiuus multimeediapõhine Jääaja keskus, mis meenutab ja näitab. Eks see on nüüd uus ja väga vinge tõmbsoon lisaks senistele – järv, kirik ja Äksi nõid. Jajaa, ka see on meil siin täiesti olemas, ehkki eelmine lahkus igaveste loitsude maale. Praegune laseb kuuldavasti kundedel autodega ritta võtta nagu ühes kenas keskearõõmude filmis ja vaatab-ravib ühest autost teise istudes. Mis siis ikka, töö on töö.“ Ning tänane maailm on väike ja ümmargune. Katrin on kaugsuhtes Jerome Walkeriga, kes on sündinud Illinoisis, elab-töötab Georgias ja sattus Ameerikast Eestisse eesti ja vene keelt õppides. Südamedaami elus terendab ta regulaarselt arvutiekraanil – „kallikallimusimusipaipai“-keeles.
Katrin nendib, et tahab lisaks tõlkimisele veel ja veel keeli õppida-tunnetada-rakendada – need teevad teda tema väikeses õdusas kuningriigis õnnelikuks. Ja kui linnavajadus tekib, siis Tartu paistab – Eestis on ju kõik siinsamas…
Meister ja Margarita
Rita Kaljus (62) on teenekas pedagoog, kes muude väärikate ametikohtade hulgas juhtinud Saaremaal erivajadustega laste kooli ning kelle ideed elust ja inimestest, haridusest ja kõiksusest ei sobi seniste klišeedega kokku. Kuivõrd Rita põlvneb vene aristokraatiast ja on Valgusetöötajate hõimu ema – sellest ka kujund Meister ja Margarita -, pole tema jaoks kompromissid mõeldavad. Kas kõik – või ei midagi. Mis osutub samuti ootamatult kõrgeks kõigeks, mida kõiksuselt küsidagi ei osatud.
Rita on koos kolhoosi tipptöötajast kaasa Eikiga elanud Moe piiritusetehase taga Vahakulmus umbes 30 aastat – hiljuti leidis samuti Valgusetöötajast poeg Raigo juhuslikult pealinnast ka tänavasildi Õnneheina tee, mis nüüd vanematekodu küljes head sõnab. Oma kodu on Kaljused vanast rehielamust oma kätega ehitanud elegantseks, õhuliseks, kuninglikuks kompleksiks, mis pidi Rita soovil Eiki teostuses olema midagi väga erilist ja isikupärast.
On ka – ja ses erilisuses sedavõrd Oma Olemine, et paar ei saa ega taha ka pärast Eiki insulti ja Rita erruminekut lahkuda mõisast, mille pidamine neile kohati üle jõu käib. Nagu temperamentne ja emotsionaalne Rita kirglikult hüüatab: „Milline paradoks – nii Eiki kui mina oleme panustanud siia maale tipptegijatena oma elutöö ja nüüd oleme sissetulekuta kodupere, kes õigupoolest oma kodugi pidada ei jõua. Kas on maailmas veel mõni paik, mis istutab teenelised professionaalid eluõhtuks nälja piirile?
Aga meie ei anna alla. Meie noored on küll välja pakkunud, et müüksime oma rajatu ja asuksime koos nendega Läänemaale Valgusepesa looma. See saab Raigol ja tema kaasal Evel olema uue hea ilma sagedusel energiamustrite puhastamise ja inimeste abistamise tuiksoon, mis juba praegu Tallinnas tasapisi pulseerib. Me jääme siiski oma koju. Nii, nagu olen õppinud teistele inimestele Inglikaitset vahendama, on ka meie pere ja kodu ümber Inglikaitse.
Näen unes ja lovesse mineku piiril, et esivanemad manitsevad: oma kodu ei jäeta maha – tee õiget tööd ja sa teenid piisavas koguses hea väega raha. Mitmed nurjunud katsed siinkandis õpetajana tööd leida on näidanud, et see periood on ilmselt lõppenud ja minu tee on edaspidi inimkonna teenimine Inglite vahendamisega.“
Insuldist kenasti toibunud Eiki – samuti sügavapilguline Valgusetöötaja, kes oma töö ja teega järgnejaile valgust näitab – naerab leebelt, et nad pole ära pööranud, pigem on nende pere laadsed hõimud uuemal ajal norm, mitte iseärasus. Nad mõlemad on raskuste käes lisaks ärkamisele ka teineteist uuel tasandil leidnud, koos nutnud ja naernud ja oma füüsilised tervised rasket metsatööd tehes korda saanud. Jah, Kaljused teevad äraelamiseks kahekesi metsa. Nagu Ukuaru omad. Kõik siin ilmas on juba olnud – ning kõigi ja kõigega seotud.
„Inglitega suhtlen Tarot’ kaartide vahendusel eelistatavalt kell 11.11 nii hommikul kui õhtul – siis on taevaväravad lahti. Ega see ei ole kerge – muutun ülitundlikuks, eriliselt spastiliseks, näolihased ei kuuletu – ja see pole mängitav ega näideldav. Sa kas asud vahendaja, meediumi tasandile – või jäta see roll mängimata. Nagu ütlesin – minu jaoks eksisteerib kas kõik või mitte midagi, kompromisse pole, ajad on kiired ja karmid,“ teab Rita. „Mu nähtamatud abilised on teada andnud, et peangi Inglikaitse vahendaja ja sõnumite tõlgendajana teenistuma ja teenima.
Seal Üleval on asjad korraldatud väga korrektselt ja “kärjestruktuurist” lähtuvalt. Selgitan: tegelen inimestega lähtuvalt vaid ühest probleemist, mille ta ühe korraga mulle lahendamiseks saab anda – ja lahendan sellele samuti korraga. Palju asju korraga tekitab tõelise kaose, kui need Sinna Üles saata. Seal on kõik filigraanselt korras – vastust ei tule, kui saadan mitu probleemi lahendamiseks. Oma Taevaste Seansside algusperioodil saatsin, nüüd samm-sammukese haaval – ja siit ka korrektsus minu töös ja garant sellele. Ja ise astun ka üks päev korraga, erilisi plaane ei tee, seegi tekitab kaose. Üks asi korraga, aga hästi tehtult edasi, siis on ka Kaitseinglil lihtsam tulla kaaslaseks sulle igasse päeva.
Kui Eikit tasakaalustab ja kanaldab pigem meie leebe ja taktitundeline k oer Papi, siis minu lokaatorid on meie kolm erinevast generatsioonist Siinai kassi, kelle järglased on ka poja Valgusepesas energiamustrite puhastamisel tööl – šamanistlike muusikariistade-taimede-sulgedega kõrvuti.“
Rita rõõmustab kogu hingest, kui inimesele, kellele ta sõnumit vahendab, head kaardid tulevad. Ainult ta ise teab, kes on seal nähtamatus ilmas, kust jagatakse soovitusi kaarte valida ja tõlgendada – tema, nagu üha enamate inimeste jaoks – on mitmekihiline maailm üha ainumõeldavam. Piir siin- ja sealpoolse, meie ja nende vahel on hajumas – õnneks, sest teispool piiri on sõbrad. Omad.
„Ma ei eita, et paljud paratamatud asjad kõigutavad veel mu enesekindlust. Pelgan erimeelsusi lastega – ehkki tean, et põlvkonnad ja põhimõtted seisavad paratamatult pidevalt kuristikuserval ja nii ongi loomulik. Kardan seda väärikuse kaotamise õõvastavat tunnet, mis kaasneb rahapuudusega – eriti siis, kui keegi on sulle tuhandeid eurosid võlgu ega mõtlegi ilma tüli ja surveta sulle kuuluvat loovutada. Eks see on õppetund – aga pean siis mina seda tundi omandades kõnehäired saama ja mees kuumi alandusepisaraid nutma?“ küsib Rita. „Ja seda enam jääme Oma Olemise ja koduga kokku. See pole meie kui paratamatus pinges elajate meelest veel piisavalt korras ja valmiski, et minna. Paekividest aed on lõpetamata, saunakene veidi vajunud ja toestamist vajav, teine korrus ja esimese korruse põrand lõpetada…
Jah, me ei häbene väsimusest nutta ja oma hubases soojamüüri taguses magamistoas teineteise kaisus teadlikku ja küpset armastust kogeda. Oleme vihmade ja tähesajuga, lumetuiskude ja pakasega üks. Meil on pisut ebaloogiline ja üsna seletamatu, aga see-eest väga tugev ja tõeline turvatunne.“
Ja kui linnavajadus tekib, siis Tapa paistab – Eestis on ju kõik siinsamas…
Küüliku-Heli kikkis kõrvad laste ja loomingu keskel
Heli Künnapas (30) on Pärnu-Jaagupist pärit piiga, kes lõpetanud Tallinna Sisekaitseakadeemia, saanud EELK Usuteaduste Instituudis magistrikraadi, kirjutanud kirjastuse Tänapäev romaanivõistlusel edukad romaanid „Lõpupidu“ ja „Homme on ka päev“ ning peab teist aastat Pärnu- ja Raplamaa piiril üsna Via Baltica veerel Kuuse talu küülikufarmi.
Tal on vahvalt vägised ja jõuliselt oma teed ja tahtmisi teadvad pojad Mathias ja Joosep ning tütreke Maria – ja nende hellalt mehine isa Herlend. Nii mehine mees, et nimetab end rahumeeli oma kauni kaasa neljandaks lapseks.
„Küülikutes tundsin oma hingeloomad ära juba üsna lapsena. Olen terve elu nendega kõrvuti elanud ja hinganud ja nendega erilises energiaringluses olnud,“ kinnitab sumeda peeglitaguse pilguga Heli. „Selge, et lisaks sündidele ja paaritamistele, rõõmule ja vuntsikergitustele kaasneb küülikukasvatusega paratamatus muist kasvandikke mitte elusaina, vaid lihana müüa – ja välja praakida emad, kes pole töökorras – ses mõttes et tavatsevad oma pesakonnad ära süüa – sest kasvandus kui tervik peab end ära elatama, et tal oleks mu pere seisukohast vaadeldes mõte.
Pere ja farmi vajadused kipuvad meie elulaadi juures konkureerima nagunii – eelmisel aastal ehitasime hoogsalt jäneste varjualust ja puure, nii et oma köök sai alles novembrikülmade keskel kasutuskõlblikuks. Tänavu on vajadus jänestele – nojaa, küülikute, jänksikasvatajad ei seedi eriti, kui küülikuid metsajänkudega sarnaselt jänesteks nimetatakse – veesüsteem ehitada juba ette võitnud kõik elumaja tarvidused, sest läbi pakase kogu kasvandusele vett tassida on ikka karm mis karm.
Ega selliseid vanu talukohti ostes saagi teada, mis on seinte vahel ja kas lubatud kaev ikka tegelikult ka olemas on. Mis siis ikka – kõik selgub ehitamise käigus – ja kui tuleb puurkaevusse investeerida, siis tuleb. Meie pereisa Herlend oskab eranditult kõiki töid, ta on nii ehitaja kui elektrik ja töötab õnneks Tallinnas, mitte Soomes – nii et kõik meie kodus on tema kätega ehitatud.“
Noor kirjanik-vaimulik-küülikuemand kinnitab, et selline tuhande töö valdamine annab rahu ja tasakaalu – ei teki rabistamist ega pabistamist. On kindlustunne, et kõik saab nagunii tehtud ja makstud ja elu edeneb päris kindlasti.
„Herlend on meie poegadele suurepärane eeskuju. Nad on temasse meeletult kiindunud. Mina ka. Ja mees meisse ka – seega pole oluline, et me pole laulatatud. Esimesest, laulatatud abielust väljusin mitme olulise teadmisega. Esiteks sain tunda, kui vale asi on vale perenime kandmine. Teiseks kogesin, kui hull asi võib olla tülideta lahkuelamine. Kolmandaks olen toda esimest kiriku silmis nagunii petnud – tõelise taevariigi ees aga oleme Herlendi ja lastega ühine tervik nagunii,“ naeratab Heli, kellel mõtteis mõistagi juba kolmas romaan. „Oleme mehega väga erinevatest peredest pärit – kohanemine ja õppimine on käinud päris kangete raginatega ja ega see protsess kunagi lõpule jõuagi. Elu koos kõigega, mis sellega kaasneb, on pidev kulgemine.“
Selle kulgemise ja õppimise, enese jagamise ja pühendamise käigus on Kuuse talus teada saadud üks oluline erand, mis reeglit kinnitab – kui üldiselt arvatakse, et asendamatuid inimesi pole, siis seal küülikute ja kirjatöö, ehituse ja edenemise vahel ollakse üksteisele vägagi asendamatud. See teadmine süvendab austust, usaldust ja armastust üksteise, iseenese ja kodu vastu.
Ja kui linnavajadus tekib, siis Pärnu paistab – Eestis on ju kõik siinsamas…