26. november 2012
26.november
Tunneme sõpradega sama – juba mõnda aega elame mitmel tasandil korraga – ehkki toimetame veel kolmandas dimensioonis, käib tõeline elu juba neljandas. See on iga päevaga üha ilmsem. Namaste!
Tegin hommikul Teet Margnale tema kaameraga viimase salvestuse. Liisu mees Ott ootas seni köögis ja kuulas mu monoloogi, millega viiepäevase salvestusperioodi raamisin. Ja siis ma teadsin – siin kolmandas toimuv on vaid murdosa tegelikust elust, mis juba neljandas toimub. Ma ei kahtle enam hetkegi, et Nihe ja Värava läbimine on väga lähedal – ja täiesti kindel olen, et see on väga ilus ja hea – kui inimesed vaid jõuaks need viimased rajud nädalad välja kannatada.
Kalju Laiapea käis minu suureks ja meeldivaks üllatuseks vestlemas – Saaremaa mustangitest, põdrajahist, siitkandi kelmidest. Mitmekihiliselt väeka hommiku raamis Sophie – meie hinged on kuidagi ootamatult tihedalt teineteise ümber põimunud. Pean ületama ühe olulise kahtluse – mul on väga sageli tunne, et mind peetakse enamaks kui ma olen. Ma olen tubli kirjanik, kes närib end Kättemaksukontori esimese raamatu finaali poole. Vapper perenaine, kes läheb kohe tänast kolmandat masinatäit pesu käima panema, riputab pesud kuivama, tõmbab sauna üle – ja seejärel teeb oma igapäevase majavuntsimisringi. Hea emme, kes igatseb oma plikade järele, kes veedavad esmaspäeva kolmekesi väljatagusel. Armastav loomalausuja. Jah. Muidugi. Ent inimesed, kes minult abi küsivad, mu ligi tõmbuvad ja koos minuga uue vaimse kommuuni on moodustanud, millest eile Lauri-Karega päris pikalt rääkisime, näevad minus midagi palju enamat kui ma ise. Sest neljanda dimensiooni mina näitab end neile – ja paneb mind ennast liikuma.
Kummaline äratundmine – üks mu olulisemaid juhatajaid ja abilisi, kes mu läbi Värava viib ja tänu kellele ma palju oma kalleid kaasa viin, olen ma ise – sisesilma ees tundub kahe minu kõrvuti kulgemine nagu Avatari filmis külgnevate kaks-ühes-olendite paralleelmaailmades. Tänane päev on toonud ridamisi faktilisi ja tunnetuslikke Märke, et see on tõesti nii. Kuulsin raadiost, et Pärnu keskuse juurde hakatakse ehitama kino. Kui Brigitaga ses õnnetus keskuses New-Yorkeris riideid käisime ostmas, kirjutasin loo kinost, mis seal olema hakkab. Fakt. Nüüd tean – mu neljanda dimensiooni mina teadis. Nagu paljusid asju, mida olen raamatutesse-tekstidesse kirjutanud – ja mis on prohvetlikuks osutunud. Prohvetlikkus ongi kahe dimensiooni vaheline teabevahetus. Mu teine mina on siin ja naeratab senisele minale, kes revideerib kolme footonvöö läbimise ööpäeva sukeldumise eel nimekirju, mida veel ostma peaks. Osta kindlasti – aga olulisem on hoopis muu… Aitäh! Kellele? Mulle 😀
Ei, sõbrad, ma ei läinud lolliks. Lähen pesumajandust klattima ja peegleid puhastama.
Kolmanda dimensiooni mina peab ikka võitlust raha ja toidu, maise elu jonksutamise ja õigluse nimel – näiteks alla kaubeldud hinna ja järelmaksuga hobuse asjus: Something is terribly wrong.
Contract?
Pictures?
Names?
Guarantees?
As much as I’ve lost confidence and trust, I want the rest … euros
on my count on the 1th of December. The price was … – now … is
bad enough – and if it is kind of “leasing” without any guarantees –
NO!
Obviously You know – we’re ready to bring our half-stolen horses back.
Õhtul, kui Arvoga Raplasse kuullaagri järele ja Väljatagusele Minnit tooma sõitsime, jooksid mul enesel ootamatult kuulid kokku. Esiteks oli Battaya kadunud – teised hobused nosisid ümber elumaja, teda polnud – leidsin ta pimedas tallis tukkumas – nii tiine, nii tiine, mis tahate – teiseks helistati kohtust ja teatati, et üks mu õudusunenägusid ongi tõeks osutunud – kolmandaks pole hobuostumüügi värk üldse nii, nagu Soomest räägitud on. Esiteks ma ei taha sellepärast, et juhuslikult mitmete porotroppidega olen suhtlema sattunud, naabermaasse pahasti suhtuda. Teiseks ma ei taha enam siin inkvisitsiooni-sanktsiooni riigis elada. Päris tõsiselt. Sellest keissist rääkida ka ei taha – see on lihtsalt võigas, kuidas hea hunt mutta tahetakse vajutada – justkui minu heaks, tegelikult nii meie kodu kui edenemise õnnetuseks. Me saame selle košmaariga hakkama – aga ma tahan, nõuan, teen ja pooldan totaalset riigipööret. Ruttu!
Jaanika kirjutas:
Mnjah, tundub, et pimedus ja kaos, vastuolulisus ja torm elumeredel on gaas põhjas täispööretel möllamas, nii et ka kõige tugevamatel ja tasakaalukamatel tegemist püstipüsimisega.
Ma ise teen, mis suudan, et head feelingut hoida aga kohati on küll tunne, et olen kui konformistist värvuke, kellele sooja sita vaip peale laotatud…iseenesest ju rõve aga kui nüüd hästi järele mõelda, siis vaikselt ja vagusi selle all püsides on lootus…Ellu jääda!:))
Retk osutus erakordselt helgeks ja õhuliseks, nii et minulgi oli võimalus kohtuda oma naiselikuse kõige haldjalikuma ja õrnema poolusega koos arusaamisega, et just õrnus ja olemise kergus ongi kui toitev nektar elurõõmule ja sedakaudu elujõule, mis põhialuseks praegusest kaosest väljavedamisel!
Tundsin puhast rõõmu ka oma reisikaaslastest: Helsingi kuningapojast ja laulvast saatkonna autojuhist Tõnnost, kes mu naabriteks olid. Tore, imetore oli olla neile mesilasemaks, kes nektariga toidab aga sama nauditav oli olla alistunud vastuvõtjaks mehelikule jõule ja samavõrra mehelikule õrnusele…SEE ON OLEMAS!, kuigi pahatihti suletud paksu betooni- ja igikeltsa sarkofaagi sisse, kus ometi tuksumas soojad ja tundlikud südamed, täitsa elus südamed!:))
Hetkel ei suuda suurt midagi teiste teenimiseks teha ja kuigi plaanisin terve nädala vaid iseend hoiutada, siis…karmajooga seda ei lase ja nii tuleb Mooril end taas vaikselt aga kindlalt tagajalgeile ajada ja vvirisemata-vingumata riiki ja rahvast teenida seni, kuni…karmaring täis ja mina vaba. Vaba tegema seda, mida tahan, näiteks…teenima riiki ja rahvast helguses ja kerguses, olemise lihtsuses ja puhtas rõõmus!:)))
Lohutuseks praegustel rasketel aegadel saan öelda vaid: Palun ärge kaotage usku iseendasse ja usku oma unistustesse, eesmärkidesse aga teadke: praegu ei ole aeg teha tiigrihüppeid ega loota kiireid lahendusi. On mustas udus olemise aeg. Udu ei ole midgi muud, kui me eneste kollid, hirmud, vanad mustrid jm. sellelaadse sodi kogum. Mirjamiga naersime: hakkame uduuurijateks ja kui udu on läbi uuritud, siis hakkame udupuurijateks ja kui oleme õhuaugud sisse puurinud, siis kindlasti on seal kusagil olemas VALGUS, mille suunas edasi liikuda ja uskuge: absoluutse kindlusega jõuate te kõigepealt mustast udust välja ja seejärel leiate taas omaenese teeotsa Valgusesse üles!:)
(enese)Usk, hetkes püsimine ja kaine mõistus on need, mis praegu meist igaüht toetavad ja jõudu annavad, et püsti püsida!:)))
No ja kui pühaviha peale tuleb, siis tulebki müristada ja viha välja vahutada…ei ole seda sitta vaja eneses kinni hoida…las see läheb omasoodu…