24. november 2012
Piret Viisimaa – väikesed teod viivad suurte tulemusteni
Väikesed teod ei paista sageli oma kodade seest välja. Ja tagasihoidliku meelelaadiga näitlejad ei paista vahel kostüümi seest välja.
Kes on telesaate Vembu-Tembu pärdikute kostüümi sees üks, see plika? Piret (50).
Kes peitub Ninaprilli tegelaskuju taga? Jälle Piret. Ja nii ei teata ka sageli, kes seisab tasapisi-teeneka Teoteatri taga: kes seda väiketeatrit juhib, seal lavastab, tantse seab, näidendeid ja laulutekste kirjutab ning äärmisel vajadusel ise ka mängib? Piret.
Ja hoolimata sellest, et tegus teoemand alles hiljuti poolesaja eluaasta verstaposti selja taha jättis, rabeleb ta väsimatult kogu teatri korraldusliku poole kallal , lavastab uut jõulutükki ning kirjutab öösiti lasteraamatut.
„Ma ei ole kunagi osanud ennast upitada. Olen mõnes mõttes täiesti sobimatu teatrijuht , minust sõltub palju, aga mina ei oska äritseda, pugeda, raha küsida ega kaubelda,“ tunnistab tagasihoidlik naine.
“Ma ei ole tahtnud kunagi olla kuulus. Pigem ikka kummaline….”
Tasaselt avalik
„Midagi imelikku on juhtunud ajaga,“ kurdab mitmekihiliselt soojade silmadega naine naeratades. „Varem jõudis ööseks ärkvele jäädes tohutu hulga mõttetööd ära teha. Nüüd vaatad jahmunult, kuidas aeg öövaikuses minema vihiseb. Mis toimub? See ajavihin ei tulene ainuüksi sellest, et mõnel meist pool sajandit kukkus. See on midagi üldisemat.
Olen teatud määral väsinud ajaga võidu jooksmast. Kui palju ma ka ei rabeleks, midagi jääb ikka tegemata. Mõnele võib tunduda, et kui puhkan, siis roostetan. Aga mind tõmbab vanemaks saades üha enam vaimsete väärtuste poole. Ma ei kihuta enam pikkade sammudega suurel maanteel, vaid olen rõõmus nende väikeste asjade üle, mida leian raja äärest.
Me kõik ootame aina midagi tulevikult ja selles valitseb suur oht vaadata mööda väga tähtsast päevast- tänasest! Maailmas ei saa alati teha suuri asju, küll aga väikesi asju suure armastusega. Olen õnnelik inimene, sest tunnen, et olen valinud õige tee. ”
Pole ime, et teatrilava Piretit juba lapsest saadik võlunud on, sest teatrigeen teeb selles suguvõsas järjekindlalt oma tööd. Kuhu sa pääsed, kui isa on elegantne ja erilise andega estoonlane Vello ja ema baleriin Teesi Viisimaa. Vanavanaisa Jaan Visman juhtis Sangaste näitemänguseltsi, vanaisa Aarne Viisimaa oli tuntud ooperilaulja ning vanaonu tütar Heli Viisimaa mängis Eesti teatrilukku nii mõnedki meeldejäävad rollid. Nimekatest teatrimeestest on sugupuus veel Ants Lauter ja Evald Hermaküla.
Kuidas toimib käbi ja kännu suhe poja Normaniga, näitab tulevik. Esimesed sammud teatrilaval on poisil juba tehtud.
Estonia teatris üles kasvanud Piret alustas oma teatriteed Ellu Puudisti noortestuudios praeguses Salme kultuurikeskuses, läks pedasse näitejuhtimist õppima ning diplomitöö ja esimesed kaalukamad lavastused jõudsid publiku ette samuti Salme laval.
“Minult on palju küsitud, miks ma lavakasse ei läinud. Isegi mitte katsetele. Aga olles juba 15. eluaastast saadik lavaelu võlusid-valusid maitsta saanud olin jõudnud äratundmisele, et minu näitlejavõimed üle keskmise ei küündi ja mingi “neljanda rea kaheksas jänes” ma ka olla ei taha. Need mõned väikesed lavastajast näitlejaks ümberkehastumised, mis praegu olude sunnil oma teatris teha tuleb, mängin suure mõnuga. Mõni ootamatu püstolroll lisaks. Sellega on edevusekarikas täis. Minu teatrigeen on kaldega kulisside taha.
20 aastat tagasi veendusin selles, kui hea on halb. Salmes vallandusid intriigid, mille tagamaad on mulle tänase päevani arusaamatud. Võin ainult oletada, et mingi kollane kadeduse-uss kellegi hinge näris ning sundis käituma alatult ajal, mil olin kõige haavatavam. Mu isa oli jõudnud oma maise teekonna lõpusirgele ning kogu meie pere hool ja energia oli temaga.
Mul ei jätkunud võitlusvaimu ja ma taandusin väärikalt. Üllatuseks astus minuga koos teadmatusse ka 35 toonast Salme teatri näitlejat. 5 jäid sinna.
Hetkel saan intriigipunujaile ainult kenasti tänulik olla, sest Eesti kultuurimaastikule tekkis ühe teatri asemel kaks – Salme teatriga liitusid edaspidi uued noored inimesed ning see tegutseb kultuurikeskuses tänaseni. Teoteater sündis minu elutoas, ühtehoidvate ja ühtemoodi mõtlevate inimeste hea tahte tulemusena. Meil ei olnud ruume ega eelarvet – mitte midagi peale teatriarmastuse ja eestlasliku jonni. Etendusi andma sõitsime viimse võimaluseni täistuubitud isiklike autodega, kogu elu teo kombel seljas… Sellest inspireerus uus nimigi. Kahetähenduslik, nagu see eesti keeles sageli juhtub – meie teod saavad teoks teo kombel, eluks vajalik kraam kogu aeg kenasti kaasas.“
50 eluaastat, 35 lava-aastat, 20 aastat Teoteatrit, 21 lavastust, 24 rolli, esinemised televisioonis ja raadios, filmide ja multifilmide dublaaž, mitmed meelelahutusprojektid… Teoteater on mänginud Riigikogus ja hullumajas, Rahvusooperi laval ja laadaplatsil, lasteaias ja vanadekodus. Aga kes on Piret Viisimaa? Enamus pole kuulnudki.
“Vello Viisimaa tütar!” mäletab vanem põlvkond.
“Kättemaksukontori tädi Helle, kes noa rindu sai,” imetleb noorem generatsioon.
Meedial on võimas hääletoru, 20 aastat teatrijuhtimist versus populaarne telesari.
Ülekaalukalt võidab helesinine ekraan.
Mitme muusa Meister
Paljud lavainimesed pelgavad meediat ja laia avalikkuse tähelepanu ning Piretki pole selles mõttes erand. Ehkki tegus ja nägus – ei ihale ta tähelepanu keskpunti sattumist.
Teo teatrimajast rääkides löövad teatrijuhi silmad alati särama. Olgugi rendipind, on väike hubane teokarp kuue aastaga teiseks koduks muutunud. Vana-Kalamaja 9a sauna taga asuvatesse ruumidesse trupi ühiste jõupingutustega väikest-leidlikku-käepärast teatrit ehitades on Piret ise nii akudrelli kui relakat piisavalt käes hoidnud. Pahteldamised, saagimised ja värvimised on medali mehelikum külg.
Teatrit juhib Piret siiski pigem üdini naiselike meetoditega.
“Sensitiivid ütlevad, et olen nn. “vana vaim”- 977. elu on käsil. Eks olen ilmselt nende elude jooksul piisavalt hingeharidust kogunud, et armastuse ja empaatiavõime läbi inimesi enda ümber koondada.
Teatrigeen ja tantsugeen on minu sees pidevalt omavahel rinda pistnud, aga laulmine pole kunagi minu tugev külg olnud. Oma lavastustes kasutan sageli tantsulisi liikumisi – sean need siis ise või palun mõne andekama koreograafi abi.
Tants on minu suur nõrkus ka väljaspool lava. Heas seltskonnas ja hea muusika järgi võin hommikuni väsimatult tantsida. Kasvõi üksi. Mis siis rääkida veel heast partnerist…
Luuletusi üllitasin plikapõlves sahtlipõhja nagu enamik teismelisi. Praegu kirjutan valdavale osale Teoteatris kasutatavast heliloomingust laulutekstid ise. Mulle meeldib mäng sõnaga.”
Piret on lavastanud Krossi ja Disneyt, Steinbecki, Kitzbergi, Patrickut ja Preusslerit. Seiklusi on jätkunud lavale ja lava taha. Kümmekond aastat tagasi Draamateatri väikses saalis külalisetendust andes tehti majale pommiähvardus. Etendus katkes 15 minutit enne lõppu ja näitlejad võtsid lilli ja õnnitlusi vastu õhukeste kostüümide väel sügistuules lõdisedes, pommikoerad samal ajal teatrit läbi otsimas.
“2005.aasta suurprojekt ”Draakon” endise Polümeeri tehase kummitsehhis kompas trupi taluvuse piire. Proovid algasid siis, kui lumi alles sulas. Tsehh oli jääkülm, spetsiifiline tolm mõjus lauljate häältele kehvasti. Lavastuseks vajalikku kallist valgusparki ja lavatehnikat tuli kaks kuud öösiti valvata, et kurikaelad seda läbi seina minema ei viiks. Naised patrullisid kahekaupa, pesapallikurikad julgustuseks kõrval. Mina kui projektijuht ajasin kõiki asju -meeskonnast kuni kemmerguteni.72 inimest oli laval või lava taga selle hullumeelse ettevõtmisega seotud. Kui keegi kippus väsima, tuli isikliku eeskuju varal nõrkejaisse jõudu süstida. “Kuskohast sina , Piret, selle energia võtad?” küsis kunstnik Aime Unt imestades. Ei mina tea, ju siis kõrgemalt poolt saadeti. Tulemus oli vaeva väärt. Viimase etenduse finaali ajal oli kõigil klomp kurgus. Pisaraid ei saanud pidama, kui nägin, et koos trupiga laulavad hardalt kaasa ka kõigil neil kümnel etendusel silma peal hoidnud turvatöötajad… “
Miinimumpalk…
Kummalisel kombel ei paista Pireti puhul välja – või varjab ta seda osavalt – et tema ajaliku elu suurprojekt – naine nagu teater- ainult miinimumpalgaga päädib. Õnneks toetab poega tema isa, muidu poleks ilmselt võimalik 21.sajandi tarbimus-Eestis hakkama saada.
Teatrijuht on ainus inimene, kes Teoteatris palgal – ja ometi tundub isegi teeneline roosteplekk tema praktilise auto küljes kuidagi rõõmsana. Kas just õnnelikuna… õnne ja rõõmu vaheline piir on habras, aga oluline.
„Meie näitlejad töötavad ju põhikohaga mujal ja teatrist palka ei saa, kui võtame külalisnäitleja mõnest teisest teatrist, maksame loomulikult töötasu. Proovide ja etenduste planeerimine on nagu malepartii, et kõik figuurid lõpuks paika saaks. Mängime keskeltläbi 12 etendust kuus, repertuaaris on nii laste-, kui täiskasvanute lavastused. Raha tuleb raske tööga, tuntus teosammul.20 aastaga oleme roomanud Eesti kultuuripildile. Tigu all paremas nurgas…” kinnitab Piret reipa särtsuga, mida ta ilmutab ka selliste asjade suhtes, mis laseksid iga teise naise sorgu.
Nagu näiteks mehe kaotsiminek. Piret tõdeb leebe naeratuse valgel, et nad kasvasid tema poja Normani isaga lahku. Lõplikult otsustas asjad Euroopa pealinn Brüssel.
„Kui poja isa sai tööpakkumise Brüsselisse, oli mulle kohe selge, et ma ei saa ega taha Teoteatrit jätta. Oma armastatud teater on elus asi, mille juhtimine distantsilt poleks olnud mõeldav. Põhjuseid oli… teisigi… ning mina jäin lapsega siia. Brüsselisse sõidu loteriivõidu noppis üks teine naine. Mis seal´s ikka. Ma arvan, et inimesed ei tule sinu ellu juhuslikult, vaid mingi kindla eesmärgiga, kas midagi õpetama või andma. Meie ligi 12 aastane kooselu õpetas mulle palju ja andis selle, mis mulle kõige kallim – poja. Olen õnnelik ja tänulik iga kogemuse eest.”
Loomad elutoas
Nagu paljud õrna ja avatud unistajahingega inimesed, eelistab ka Piret sageli loomade seltskonda inimeste omale. Nende peres on kahe- ja neljajalgsete arvsuhe alates möödunud aastast 3:3 – pere kahele kassile lisandus nooruke saksa lambakoer Saara.
“Ema lubas päevapealt ära surra, kui meie pisikesse majapidamisse koer tuleb. Liiati veel SUUR koer. Aga minu hinges oli juba pikka aega olnud koerakujuline auk… Vajasin sõpra.
Saara tuli meie ellu juhuslikult, päevapealt ja minu jaoks väga õigel hetkel. Ja kuna autod, mehed ja koerad peavadki minu meeldimist mööda “suurt kasvu” olema, siis sobisid ka uue pereliikme kabariidid.
Noore ja energilise koera ülevoolav rõõmujoovastus sunnib ema küll sageli seinast tuge otsima ning meie pere kassirahvas avaldas alguses sissetungija suhtes üsna ühest hukkamõistu, aga tänaseks päevaks on rahu maa peal ja kõik osapooled elus.
Saaral ja kassirahval on linnaelust muidugi oma arvamus. Nende aeg tiksub äraootavalt uue suve suunas, et saaks maakodu murule, nelja seina vahelt välja. Tedremäele ihkame ka meie- pere kahejalgsed liikmed. Siin on korter, seal on kodu. Kindlasti jõuab kunagi kätte ka see aeg, kus saame sellele paigale rohkem pühenduda. Ja mitte ainult tööd rabada, vaid ka lihtsalt niisama olla. Tänapäeva elutempos pole enam sellist mõistet nagu püha jõudeolek. Aeg iseendaga olemiseks. Aga peaks olema.
Pärast isa lahkumist tundub siiski, et lihtsalt olemise aega siinpoolsetele ei jää – ja et asendamatud inimesed on vägagi olemas ja paraku läinud.
Isa ajal oli rohi rohelisem ja taevas sinisem. Seda sellepärast, et rõõmu oli rohkem, isaga koos käis alati naer ja elulust.Ta armastas inimesi ja inimesed teda. Naabrimeeste abiga sai rajatud tee jõe äärde. Nüüd on see võsastunud, sest mehed on kõik läinud.
Taludevaheline põllutee, mida mööda kaugemate naabrite juurde kulgesime, on ühe väiklase maamehe vargamäe -pearuliku jonni tõttu läbipääsmatuks muudetud, meie sõbrad ei pääse autoga oma kojugi, hiilivad jalgsi põlluserva pidi…
Pearu oli muide meie pulli nimi. Teine oli Andres. Võtsime need – ja sea – selleks, et maainimeste moodi majandada. Pullidega pidime saama raha, seast liha. Tegelikult saime sõbrad. Mis on lihaks ja rahaks kasvatatavate olendite puhul väga õudne asi, kui sa päris talupojahingega pole.
Nii toimetas-ehitas-saagis-rajas papa Vello meie maakodus ikka niimoodi, et oinas Ott kõndis sabas…
Jõuluõhtul oli siga Robert toas. Täisväärtusliku pereliikmena, mitte küpsetatuna kandikul, õun suus.
Kui tuli loomade äraandmise aeg, nutsime kõik. Sõpra ju ei sööda…
Minu ja õe Marise loomaarmastus on isalt päritud.Olen selles osas väga ülearnenud kiiksuga- püüan vältida putukate laiaksastumist ja korjan kärbsedki pesukausist välja, kui neid seal uppumas näen. Mis parata. “Aukartus elu ees”, kui Albert Schweitzerit tsiteerida.”
Selline on naine, kes oskab juhtida autot ja kultuuriasutust, lavastada, luuletada ja lugusid kirjutada, krohvida ahju ja restaureerida mööblit, olla mõistev sõber ja innustav ema.
Aga aega ta siiski jagada ei oska. Vähemalt mitte nii, et iseendale ka midagi jääks.Sest teda on ainult üks. Peaks olema mitu. Või vähemalt kaks. Meest on kõrvale vaja. Ta ei püüagi teha nägu, et ta meest ei vaja. Iga naine vajab – ja seda on mõistlikum tunnistada, mitte varjata ega maha suruda. Kui salgame, siis ei saagi. Aga tunnistades tuleb ka õigesti küsida. Kogenumad kinnitavad, et kõiksusse tellimust esitades tuleb olla täpne. Kui ikka juustuga vorsti tahad, siis nii küsigi – muidu saad lihtsalt juustu ja siis on juust süüdi, et ta vorst ei ole!
Mees, kes kusagil ajas-ruumis Pireti poole kulgeb, võib ta ära tunda selle järgi, et keegi naksis naine, kes näeb välja pigem 30 kui… sooritab tänaval järsku väikese hüppe ja laulab „Üks-kaks-kolm – hopp! – aga pojad jäivad järeleeeee!“ Sellistel puhkudel ilmutab end papa Vello, kellega neil oli selline omade-nali – papa loendas üks-kaks-kolm ning Teesi ja Piret pidid suvalise soliidsuse astmega kohas seejärel vastuvaidlematult hüppama ja hüüdma.
Teismelise ikka jõudnud Norman vaatab sellise kepsleva ema peale kahesuguse pilguga- ühelt poolt on oht, et kui mõni koolikaaslane nägemisulatuses on, võib selline kentsakalt käituv lapsevanem “margi täis teha”. Teisalt leiab ta, et säärane kiiksuga emps on siiski kuldaväärt tegelane. Hoolimata 38 aastasest vanusevahest kinnisevõitu pojale ka hea sõber.
Vanemate lahkuminekut elas laps raskesti üle. Et isal oli uus elukaaslane , otsustas tol ajal 8-aastane poeg ema üksindusprobleemile ka lahenduse leida, kinnitades maakodu aiaväravale väikese vineertahvli kirjaga:” Maanaine otsib meest. Maanaise nimi Piret Viisimaa. Mees võiks olla jahipüsiga.” (ta kirjutaski ühe s-iga)
“Õnneks jõudsin sildi enne relvastatud kosilaste tormijooksu siiski maha võtta, “ naerab Piret. “ Ja püssi võivad potensiaalsed printsid lahkesti põõsasse visata, valgest hobusest on rohkem kui küllalt.”