16. november 2012
Inge Soosaar – naerupidi näokurdudega naine
„Minu paanikahäired olid nii sügavad ja hirmutavad, et kiirabigi käis mind metsast inimeste sekka viimas. Nagu me kõik, lootsin esmalt muuta teisi inimesi – ikka kõige lähemalt, oma mehelt, rohkem tähelepanu anuda… – ent siis mõistsin, et muuta saab vaid ennast ja oma elukorraldust,“ kinnitab Inge (55), kellel on vaatamata kirjumirjule elukäigule näos üksnes naerupidi kurrud. „Paanikahood möödusid, leidsin endale Õpetajaks šamanoloog Tiit Terase, kes julgustas mind kaartidele keskenduma ning Kelli Tõnsingu juhatusel otsin ühendust kristallidega. Ma arvan, et minu õpetajate õige energia mõjub ka sõõrikutele, mida meie kohvikus küpsetatakse – nii lihtsalt on.“
Hõlptuluga pruut
Ingest mõned aastad noorem metsamees Uno naerab, et sai endale omal ajal hõlptuluga pruudi – naisel oli esimesest abielust juba kaasavarana olemas kolm tütart – kaks Krissu – Kristel ja Kristine ning üks Kirss – Kirsti. Ka Soosaared said tütre – Sigridi, kes elatab end praegu Soomes ja on Tartus-õppinud kunstnik.
„Pojaõnne meil polnud. Kuna Uno käis Tšernobõlis, sündis eluks sobimatute hulgipuuetega poeg. Aga selle eest on lapselaste põlvkonnaga võimalik poegade sünd ju tasakaalu saada. Meie lapselapsed on meie tõeline aare – mida see tegelikult tähendab, saab aru vaid seda kogedes. Et üks nendest on autist, pole minu meelest mingi probleem – autistid on intelligentsed, andekad ja eriliselt huvitavad inimesed,“ on kogemused Ingele õpetanud. „Elu on näidanud, et mingi keskmine värk meile ei sobi – kui linn, siis linn, kui mets, siis täitsa mets. Oleme elanud Essus ja Tudus asulakorterites, nüüd on meie maja paksus Palasi-kandi metsas ja Rakvere südalinnas on ka korter. Mul peab see olema. See ajas kõik paika. See on võimalus. Ka ihuüksi kodus olles piisab teadmisest, et mul on linnas neitsitorn olemas – ja juba saan enda ja maailmaga hästi läbi.“
Soosaared muigavad, et Inge on kaasaskantav – ta pole autojuhtimist ära õppinud. Kui kunagi ammu sõitu õppida püüdis, hakkas paari esimese märkuse peale nutma ja rohkem rooli istunud ei ole. Arvestab paari bussiga, mis Rannapungerja teed pidi kulgevad – ja ka mees töötab nüüd kodule lähemal. Vahetustega metsatöö tõttu on küll öö ja päev sigrimigri-sassis, aga mees vähemalt kodu läheduses.
„Perele elatise teenimiseks töötas Uno aastaid Siberi metsades. Ikka kohe päris Baikali taga taigas. Minu jaoks tähendas see kõigi laste ja muredega üksi rassimist – olen olnud müüja, baaridaam ja kohvikuemand – ja paratamatult kohatist naiselikkuse kadu. Mis on nüüdseks välja kasvatud – olen jälle naksis neiu,“ naerab Inge. „Uno sai kaks hoiatust – korra pidi koos harvesteriga kuristikku kukkuma ja korra langes hiiglaslik puu traktori peale, kabiinist napilt mööda. Sellest tegi mees järeldused ja korraldas oma elu ümber. Igas mõttes.“
Uno ise ütleb tõsiselt, et mets ei ole enam endine – nagu maailm tervikunagi. Mets on varasematest aegadest märksa karmim ja ettearvamatum. Seda näitas ka mõne aasta eest üle Palasi käinud tornaado, mis jättis Soosaarte tare terveks, aga ümberringi tegi uskumatult ulatusliku lageraie. Just pärast seda, kui suur Loodus nende kodu ei puutunud, loobus seni pimeduses peitunud nähtamatust võõrastanud Inge akendele kardinaid ette sikutamast ning hakkas nautima üksinda metsas kulgemisi. Metsaga on ta lapsest saadik sõber – katastroofist puhtalt pääsemine tekitas usalduse ka Nähtamatu vastu. Ainult inimesi on vaja karta…
Paanika!?
„Praegu lähen metsa lihtsalt olema ja hingama – ja kuna ma metsalt midagi ei nõua, tulen reeglina tagasi otsekui iseenesest täitunud korvidega. Mõne aja eest tabas mind inimtühjas tares – kus teadjate sõnul on tegelikult arvukalt heatahtlikke inimsilmale nähtamatuid olendeid, alailma klassikaline paanikahäire. Kes on seda kogenud – ja kogenuid on tegelikult palju rohkem kui ette kujutame, sellest lihtsalt ei räägita – teavad, et see on vastupandamatult jube tunne.
Kõris hakkab pigistama, silme eest läheb mustaks, süda puperdab ja põlved nõtkuvad. Tänu sellele, et tuntud inimesed on sellest haigusest rääkima hakanud, söandavad ka lihtsurelikud üksteisele toetuseks sellest rääkida. Nüüd juba tean, et mu tutvuskonnas on inimesi, kes ei saa üksinda tänavale minna, kes ei suuda sõiduteed ületada ega kaubanduskeskusse siseneda. Mida enam sellest räägitakse, seda enam meiesuguseid selle koleda kõrvalekalde vastu abi ja tuge leiab.“
Inge jaoks oli lahendus ta enese elulaadi ümber korraldamine. Ta üüris endale Viru kohtu taga asuvasse endisesse vanglasse väikese käepärase korteri. See neitsitorn on päris tema oma pesa, kuhu lapsed saavad koolist tulla ja kus ta ise saab hetkel sobivaimatesse – praegu põhiliselt vaimsetesse – raamatutesse süveneda, mediteerida ning oma kunste ja oskusi harjutada.
Ta helistas sisetunde ajal Põhjakeskuse sõõrikumaailma omanikule – ja vaatamata arvukale konkursile oli temas omakorda omanik Madise sisetunde jaoks midagi sellist, et ta osutus ainsa telefonikõne peale, tseeveedki saatmata, valituks. Ja töötab senise elu mõnusaimal ja sobivaimal töökohal. Öeldes, et ei loe CV, vaid juhused – aga neid tegelikult pole, sest kõik on täpselt nii kuis peab.
Pontšikuemand ja tema kuningas
Inge sõnul on nendes värsketes soojades pontšikutes, mida Põhjakeskuse ukse kõrval pakutakse, midagi turvalist ja heatujulist – ning naturaalsetes jäätistes midagi energeetiliselt väga õiget. Nagu helgetes neidudeski, kes Inge alluvuses töötavad. Pontšikuemand kinnitab, et õigupoolest polegi mõtet sõõrikute retsepti salastada – lisaks jahule-maitseainetele moodustuvad jäljendamatud küpsetised õige keskkonna, isiksuste ja keskuse ühisvälja mõjul. Ingele enesele meeldib see amet seepärast, et on maitsvalt naiselik – ja tekitab maailma midagi tegelikku, mis teeb inimestele head.
„Ka siis, kui üha enam ravija-häälestaja-meelestaja kutsumusele pühendun – ja sellele kõik märgid viitavad – jään igal juhul ka midagi „tegelikku“ tegema. Ka kodus teeb keetmine ja küpsetamine mind õnnelikuks – tänu sellele olen ka hirmudest vabanenud ja majakesega sõbraks saanud. Minu jaoks on hetkel oluline, et ma nüüd, paika saanuna, meie koosluses liialt ei domineeriks. Ükski emand ei saa olla õnnelik, kui kasvõi kogemata või kuninga troonilt tõukab,“ teab naine, kelle mees oli pere jaoks raha teenimise nimel nii ära, et lõpeks oli juba väga valesti ära – ja endale oma olemise pununud Inge oli meelt heitmas. „Loobumise asemel kujunesid meil hoopis uued mesinädalad. Nüüd on minu jaoks väga oluline oma mehe troonile armastamine. Praegustel aegadel on paaride vägi ülioluline. Tunnen seda alati, kui mu kaardid näitavad mõnele saladusekatte kergitajale laialiminekut, mille puhul ma tahaksin väga, et kaardid mu käes nii täpsed poleks…“
Tarot ja tatoo
„Kaartide tõlgendamine on looming, mille moodustavad vägi, teadmised ja elukogemus. Viimasel ajal olen mitmeid raamatuid uurides ääretult suure naudinguga mediteerinud. Eks mul ole üsna mitu põhjust, miks kaardid mu käes jutustama hakkavad. Mu tädi on Jäneda nõid ja vend sensitiiv. Tädi juurde voolab pidevalt meeletu rahvavool – mitte põrmugi väiksem, pigem suurem kui sensitiividele liiglootvat pööblit naeruvääristava filmi „Keskea rõõmud“ aegadel.
Nõiast on saanud elukutse. Aina enam ärganuid tahab sellest oma palgatööd ja elutusallikat teha. Mina pole seda meelt. Amet peab olema üks – vaimne missioon teine, rahast lahus. Kui näen „professionaalseid“ nõidu internetis oma kundedelt raha lunimas, kui šamaanitsejate kodulehekülgedel on kõigepealt hinnakiri ja siis lubadused, mida kõike nad telefoniteel või lausa lambist teevad, kui ülekanne on laekunud… No andke andeks. Piinlik. Isegi kui inimesel on mingid anded olnud, lähevad need sellise käitumise puhul kindlapeale blokki,“ arutleb Inge. „Minus äratavad usaldust suurvaimud, kes pakuvad inimkonnale mitmel tasandil midagi tõelist – nagu Kelli lisaks oma Kaksikleegi pühendumisele kauplust juhatades, nagu Mare siin Rakveres oma Biore tervisestuudioga. Kui tegelikult teha ja anda, tuleb ka raha ja jõukus.“
Üks Inge tütardest on saanud tunnustatud tatoo-kunstnikuks. Tahtis tatood, meister tegi haiget, tegi ise ja hea sai. Ema ja Uno on tema tänulikud ja tänuväärsed modellid. Neiu, kes on oma enese kehamaalingud teinud endale ise, on emale kavatsetud keldi märgi asemel tätoveerinud terve „projekti“ – õlale-seljale-kaelale suure ingli, säärele haldja ning paremale randmele käevõru, mis ühendab igavese ahelana Inge ja Uno.
Unol on tätokat tõhus seljatäis ja ta on kogenud, et päevad on väga erinevad – mõnel päeval võib ta Krissu nõelte all suisa magama jääda, mõnel päeval ei talu ainsatki puudutust. Enamasti siis, kui on öösel metsatöödel olnud ja närvid helendavad magamatusest nagunii.
Tsurr? Ei, start!
„Uno on samuti märkimisväärsete ülemeeleliste võimetega. Ta on siin ööde kaupa mu venna ja Heiki Krimmiga parapsühholoogilistel teemadel vestelnud. Ja põrganud vastu sisetunnet, et ta on – vähemalt praegu veel – edasiminekuks liiga must. Mina arvan, et ta on jõudnud lihtsalt selle piirini, millest üle astudes tegelikud sündmused alles algavad. Ent see on inimlik, et muutunud teadvuse piiril tekib hirm – hetkelise teadvusekaotuse illusiooni viivul kardab inimene kontrolli kaotada, pelgab seda dimensiooni, kuhu teadvus avaneb,“ on Inge kogenud. „Ma ise arvasin Kelli Tõnsingu vabastava hingamise seansi ajal, et upun ära. Kuival maal, armas aeg! Hakkasin pindmiselt lõõtsutama, uppusin ja lämbusin ja oli tunne, et kõrvad on kohutavalt vett täis. Järgnesid otsekui vastsündinu esimesed hingetõmbed.
Kui juhus viis mu Nõmmele Tiit Terase juurde – kusjuures ma teadsin juba varem, et olen peagi oma Õpetajani jõudmas – andis ta mulle rohelise tule, et ma võin kaarte panna. Nii endale kui teistele. Mitte ainult võin – kui küsitakse, siis lausa pean. Eelistan seda teha Rakvere korteris – Palasi tares ma kaarte ei hoiagi. Palasi-pesa on pigem see pelgupaik, kus kogu meie pere ellu jääb, kui ülemineku kulminatsioon saabub. Meie peret on muide kokku tuhat inimest – nii ema kui isa poolt kokku on 21 tädi-onu ja kõigil neil omakorda ohtrasti lapsi… Saadet „Meie aasta Siberis“ vaadates kerkib paratamatult küsimus – surm siin või Siberis? Elu. Elu siin, Eestimaal!“