12. november 2012
11.november
Isadepäevaööl tutvusin Helmutiga. Ta juhtis mind ümber oma talu pilkases pimeduses nii täpselt, et hüppasin ihusilmaga vähimatki nägemata mättalt mättale, põiklesin risu ja ehitusmaterjalihunnikute vahel ilma kuhugi vastu põrkamata, sisse astumata, kinni jäämata. Kell oli pool kolm öösel. Ja kui ma talumaade paremasse nurka sauna taha jõudsin, tõmbas ta mu tagasi. Läksin kuulekalt tagasi ja ta näitas mulle kuivanud, rippuvate sammaldunud okstega puud kesk kuusepuude pundart. Ütles, et kohutavalt palju halba on sinna kinni jäänud. Viskasin sahmaka meresoola. Helmut ütles, et sool on muidugi hea, aga sissesoolatud pask on siiski pask. Mind ümbritses tugev sooja tuule pööris. Hõlmad lendasid, kaabu loksus peas – ja siis saabus vaikus. Kõndisin rahulikult tuppa tagasi, kutsusin pöörase hirmuga võitleva noorperenaise õue. Ta tuli koos taskulambiga. Nüüd nägin, millise Tarzani-raja olin kottpimedas koos Helmutiga puhtalt läbinud – ja astusin jahmatusega vasakut jalga pidi vette. Rääkisin noorikule, milliseid soovitusi kunagine peremees talle jagas ja miks oli noorperemehele tundunud, et keegi ründab teda. Siin poleks ilus seda jagada.
Sagedus tõuseb väga kiiresti. Kogenematud-teadmatud näevad-tajuvad endale ootamatult vibratsioone, mille olemasolu nad enne ei teadnud. Nad on sageli üle töötanud, vastutuskoormast oimetud ning tõmbavad edasi aitavate teejuhtide asemel ligi sama teadmatuid „nõuandjaid“, kes aitavad oma hirmude tuules vapustatud heitunul abilised kollideks mõelda. Algab märterlik võitlus abstraktse vaenlasega, ehkki tegelikult on kõrval nähtamatu abiline – püütakse tema eest põgeneda, talle molli anda. Molli saavad ka heatujuliselt lähenevad maised teejuhid – mis on mõistetav ja andestatav. Paradoksaalsel kombel tõmbab paanika hädavajaliku rahu ja vaikuse asemel ligi vahtu ja vadinat. Rumalus räägib, nii et uue sageduse seltskond ei saa sõbrakätt sirutada. On kaks võimalust – vadistav vaht järele aidata või hoiduda. Kuidas järele aidata – vot ei tea, sest vahutaja ja teadmise vahel laiutab juhmistav kärkunnikärestik. Kuidas hoiduda – ka ei tea. Teistele oskan soovitada, aga ise ei oska.
Lülitasin eile lõunast telefoni välja, et joogine supersehv oma kõnede-smsidega mind koinida ei saaks. Seetõttu otsiti mind teise telefoni kaudu. Hüüti appi. Kui kell kaks öösel oma telefoni sisse lülitasin, lendas sealt minu raugesse kassiküllasesse magamistuppa kuus smsi – minaeioleaige, minaeioleenamperemees, mina-mina-mina… krooniks: minulonmajaüüritudjaautoagamis sinulüldseon – ja sedasi lällab pallidega peib, kes peaks sedalaadi asjus oma lamiseva molu üldse väga kinni hoidma… Niisiis ma ei oska hoiduda.
Küll aga sain meeldiva kohtumise Helmutiga tänu sellele, et Jaanika, Ivika ega teised Rapla-kandi meie omadest ei istunud öösel luua selga ega lennanud sõpruskohtumisele. Tänu taevale, et meresool, viiruk ja indiaani tubakas sobisid nii siin- kui sealpoolsetele. Sain üllatavalt palju teada selle majakese nii tänase kui kunagise pererahva kohta, inimloomuse kohta, põhjuste ja tagajärgede ja seoste kohta – ent rohkem ei räägi silpigi. Eetilistel ja muudelgi kaalutlustel. Nõiaeetika, sõbrad 😀 Jaanikale räägin küll. Eriti peame nõu pidama, kuidas ja mida teeme, põrgates massiliste juhtumite otsa, kus sageduse tõus sõidutab katuse viltu ja põikpäine paanika paneb kaitse(h)ingleid ja paralleelmaailmade sõpru deemoniteks pidama.
Tänan selle öö eest nii neid, kes mulle helistasid kui neid, kes minuga kohtuma tulid ja nii palju õpetasid. Namaste!
Valmistusin just süütunnet tundma sellepärast, et mu pesakond on isadepäeval laiali – Indiisu emme ja Aleksanni issi juures ja Riks ja Reti ja Brigita ja üldse igaüks isekohas – aga siis jõudis kohale teadmine, et aeg ja ruum ei tähenda praegusel ajal midagi. Kõik on üks.
Ka sitt on osa sellest ühtsusest. Eilsed purjus plaginad päädisid pohmelliitilise teatega, et üks must auk on ei tea miks ja ei tea kuidas Tallinnasse sattunud. Nojah. Kui seesinane Soonele peaks vajuma, helistan Raidole. Ja rohkem sellele öögamöögale ei mõtle. Tsurr. Gling-gling, Kali, Kali burn it down!
Vahva oli hoopis lauta rookides sead – mu enda suurused juba – lahti lasta ja nende trallamist vaadata. Küll on võimatult lahedad elukad – ja oi, kuidas ma tahaksin emise ellu jätta, seemendada ja kevadel lahtiselt õues elada lasta ja… Näis.
Öise kohta vastas Jaanika:
|
Tänan, et möödunudöistest südmustest vähe lähemalt kriblasid.
Tunnistan, et ma ise ei tunne vähimatki süümekat, et Luua selgas kohale ei lennanud, sest täiega tundsin: seda pole vaja, vähemasti minul pole vaja sinna kohale lennata ja kui on abikätt vaja, siis jõuab sinna see, kes saab aidata. Abi tuli ja tegi mis vaja!:)))
Natuke siiski hommikul mõtisklesin: Vajadusel tuleb jõuga piire kehtestada ja see oli antud hetkel minu piiriala. Ei, ei, ma ei pahandanud abipalujate peale põrmugi, et keset pühapäeva ööd kell 2.09 mu mobla lärmas aga tunne oli täiega ühene: Võtke rahulikult ja kõik läheb ning laheneb vajalikul ning parimal võimalikul moel. Nii ka läks.
Soovitasin vaid noortele: Pange kõik majas leiduvad küünlad õuele põlema, süüdake tubades tuled, seiske või istuge maja lättel e. uksel ja küsige, mida ootamatutel külalistel teile öelda on, mida nad vajavad ja mida soovivad aga ärge tehke seda kurjalt ega hirmunult, sest mina mingit ohtu ei taju ega näe tulijais kurjust. Samas saan muidugi aru, et noori see hirmutas ja ühtegi täiskasvanut turvalist inimest lähedal polnud ja see panigi abi otsima, mis täiesti arusaadav. Loodan, et tänaseks on kõik osapooled rahu hinge sisse tagasi saanud või vähemasti mingigi tasakaalustuse. Helmut teiste hulgas!:)))
Öösiti ma luua ega ka abimootoriga tolmuimeja selga ei karga ilma tungiva vajaduse ja oma enese sisemise äratundmise järgi ka edaspidi, kuigi alati võib olla erandeid, mis vaid kinnitavad reeglit!:)))
Vähe rahulikumat hingedeaja ja Kamose jätku ja omaenese turvalisse hingesugavustesse sissepoole keerdumist soovides…
Tegelikult peitub selles kirjas minu jaoks vastus ka ühele inimesele, kes otsib probleemi seal, kus on hoopis seniste probleemide lahendus. Olen nõus halb olema. Temal läheb aina paremini ja paremini.
Kuidas läheb minul – ja sellest tulenevalt kogu meie 50näolisel jõugul – uuel nädalal, ma veel ei tea. Sest homne Tallinn on veel lahtine – nad seal linnas ei tea, kuidas käib siinne logistika ja planeerimine. Aga rongis lugeda ja Deemoneid vaadata oleks samas vaja. Teisipäevane kohtumine Sumbergidega on ptüiptüipüti kindel. Kolmapäevane külaline pole jällegi kindel, kuna eelmine kord jäi tema tulemata. Reedene perbürookülastus on enam kui hämar – ja nädalavahetuse Shamantrale-sõit kripeldab mu enese tahtmistes, aga pole eriti arukas. Laseme asjadel end muudkui seada. Hommikul vilja järele, see on kindel 😀
Päeva lõpetas ütlemata mõnus kõne Inglistest. Lenno ütles, et tal oli Õhtusöök viiele saates väga hea meel näha, et Raja on vaatamata juudi nimele nii ilusti kasvanud ja ilus mullikas, tema sõber Leo ütles, et meie juurest saadud Dingo – viimane must isane kutsikas – on tema elu parim ja arukaim juhtumine. Sama rääkis ju ka Eha – õuekoeraks võetud Karul on oma tekk, oma vann – ja Eha võib temast pool tundi rääkida, nagu lapsest. Küll ma olen õnnelik, et meie kasvatatud loomad on õnnelikud, teevad oma pererahva õnnelikuks – ja need, kelle kasvatatud loomad on meie juures õnnelikud, on nende üle õnnelikud 😀
Ainult üks asi on meie kodus tiba paigast ära.
Battayale ei sobi karjajuhi roll. See teeb teda morniks ja ta kipub teisi närviliselt sakkima – mis te minust tahate. Opaoslik tahab temaga mängida ja saab luksi, Madonna sõbrustab – aga seda ei võeta vastu. Niimoodi siis kaks tiinet tädi ringi vahivadki – Garfield…