10. november 2012
10.november
Ehkki Elfriide talled sündisid mardilaupäeva õhtul ja täna hommikul näitasid mõlemad sitikmustad tited ette, et on tüdrukud, ei saanud neist Martad ega Martinad, vaid Maarja ja Magdaleena – Ogaliku tütarde Mantra ja Mandala tasakaalustuseks. Kui aina tütreid sünnib – ka prominenditaridel ja minu tütrel on ju tütred sündimas – on Rahu Aeg lähenemas. Sama kinnitas ka hea ja helge Saale Kareda postitus, mille leidsin, kui kell viis lõpuks arvuti sisse lülitasin ja seda osa päevast, mis plaanis oli, alustasin:
“Kui Sa parasjagu läbi põrgu kõnnid – siis anna minna, pea vastu, ära jää seisma, varsti oled sealt läbi…” (vabalt tõlgitud Winston Churchilli järgi).
Praegused intensiivsed energiad toovad päevavalgele sügavaid eksistentsiaalseid teemasid, hirme, blokaade jne. See on see meile oi kui tuttav transformatsiooniprotsess (tahaks muidugi vahel rahu ka saada, aga võta näpust!); midagi ei ole hetkel parata, teekond pole veel läbitud.
Koore katkimurdumise valu…
“Teie valu on teie mõistmist ümbritseva koore katkimurdumise valu.” /Kahlil Gibran/
Hommikul rääkisin ja kallistasin eranditult iga looma ja linnuga, sättisin nende pesasid ja jälgisin lõbustatult, kuidas Tegija Pillele talled tegi – Nunnule said möödunud nädalal tehtud, too ei indle enam, nii et valmis. Ilmselt tahtsin sellepärast Omadega pikemalt-põhjalikumalt suhelda, et taastada energia, mis paratamatult seoses Õhtusöök viiele eetrinädalaga välja voolas – ehkki tagasiside oli soe, kulutab selline igaõhtune eetris hõljumine vägavägaväga energiat. Wormsi ennu tsiteerides – saan kosmosest uue ja värske asemele tõmmata. Ja parim vahendaja selleks ongi mu karvane ja suleline, kabjaline-sõraline-käpaline kaader.
Aare tihendas kogu maja aknaid – kolm tuubi silikooni, hoolikas kruvimine ja kohendamine – kokku kolm tundi kapitaalset tööd, millega kaasnes see, et pesin nii väljast kui seest üheksa akent. Meenus tunamullune talveks valmistumine – siis paugutasin filmimehe prouana 😀 aknad nii seest kui väljast naeltega kinni ja kleepisin paberiga, nagu muiste – mispeale salamisi lahkuma asutav mees nentis, et panen teda igal sammul paika. Nojah. Mullu palusin seni, kuni linnas tööl elatist teenimas käin, superkokal aknad talveks soojustada. Kui koju naasin, olid aknavahed poolest saadik saunarätikuid täis topitud…
Mispeale see toppija täna helistas. Eks-ju-tead-seisundis. Väitis, et tal on sel kuul ainult üks puhkepäev ja kui ta siis perbüroosse tuleb eks-ju-tead, siis ta ei taha probleeme. Ütlesin, et ta ise ongi üleni üks suur probleem, katkestasin kõne ja lülitasin telefoni välja. Sest eelkirjeldatu on liialdamata öeldes tappev. Eks-ju-tead. Paraku jõudsin enne lugeda sõnumit, kus ta küsis, kas tahan pruugitud kaamerat ja mis number jalg Minnil on. Oi, kuidas kihvatas. Kaamera lubas ta mullu jõuludeks, kui Norras purjuspäi trepist alla kukkumas käis. Sinnalendamine, tõendid-koolitused maksid palju sadu. Enne minekut kaebas ta kõigile mu sõpradele, kelle ta mäletamise eest ära on blokkinud, et nii halb tunne on, ei saa ikka minna. Ja üsna varsti pärast sinnajõudmist algasid tema mitmeti tõbise sõbra kõned, millega sain täpse ülevaate t ainevahetustsüklitest – täpselt nagu mullu augustis, kui ta end kahe nädalaga Malta laeva pealt maha jõi, olles jõudnud 700 euro eest telefoniarvet teha – ka siis andis zabutõlnikust kolleeg toimuvast täpse ülevaate. Kui siia sauna omal algatusel viis tema sõberkolleegi kogunes, jäi mulje, et alkoholism, mölapidamatus ja süüdimatus ongi kokkade kutsehaigus. Seepärast lähen praegu üle kere täpiliseks – lähengi, sõna otseses mõttes, aga prednisolooni enam allergia vastu ei võta, sest sellega saavutatud viis või isegi seitse lisakilo on just kadumas – kui mind saatenädala järel heaks kokaks nimetatakse. Vilunud perenaine olen. Punkt.
Jaanuaris Läti laeval Inglise vetes potte pestes ei teeninud tüüp, kes nüüd Minni jalanumbrit küsib, nii paljugi, et suutnuks märtsis Soome tööle sõita. Tema kevadisteks piletiteks-proovipäevadeks-koolitusteks kulusidki summad, mis kokku moodustasid 3000, mida nüüd tagasi nõuan. Õigemini lapsed nõuavad – sest lubajamehe eiteamitmendaks töölesõidutamiseks pidin korra tutika akudrelli poodi tagasi viima – ja viiekashaaval lapikute nihveldamiseks Aleksandrilt ja Indiralt kratitud päris suur summa on endiselt tagastamata. Nii palju siis Minni jalanumbrist.
Fotoka ostsin endale suvel ise, et fotomajanduse pärast mu lugude ilmumisega pause ei tekiks ja eks sellekski, et honorar mulle tuleks. Indira ei paneks õigustatud põlguse ja pettumuse pinnalt iial jalga midagi, mille tooks kaasa nüüd juba üheksas kuu ühelt kohalt teise, korterist korterisse laperdav tühisus, kelle panus pere ellu on ainult eks-ju-tead-seisundis helistamised ja minu täpiliseks ja jõuetuks räsimised ainuüksi nendegagi. Vähemasti on selle üheksa valesid, möla ja mulle täis kuu tulemusel lahutus sündimas.
Mul oli eks-ju-teadi plämina peale nii halb ja õõnes olla, et otsustasin kogu endast oleneva maailma puhtaks kasida. Lisaks akendele viis klaasust, üheksa peeglit, kuusteist maali, kaks klaaskappi, telekas, kolm arvutit. Neist väljapaistvamad-tudnlikemad-olulisimad pinnad Veetapesu karnaubavahaga – no on tõesti nii, et muid klaasipuhastajaid võid uhama ja hõõruma jäädagi, see teeb kõik ise. Järgnes totaalne lapi ja mopi ring, Indiisu sorteeris ja koristas oma mänguasjad. Talli koristama tuli tirts minuga kaasa – kuni bokse tühjendasin, riisus tema heinajäägid kokku, tõi saepuru – ja loomulikult ajas ühel hetkel väikese parunessina Aare enda asemel kärutama – mida too praegu üldse teha ei tohiks. Nii kui selja keerad, algab mingi anarhia. Ka õhtul sauna minna ta ei tohiks – aga lõpeks… elu koosnebki asjadest, mida ei tohi. Meie riigist on samuti saanud ei-tohi, keelatud, karistatav kants, kus kõik on nagunii süüdi, võlgu, kahtlustatavad – seega iga kodune vastuhakk ettekirjutustele teeb kuidagi kummaliselt vabaks ja rõõmsaks. Hõissa!
Ühe inetuse tegin tänase suurpuhastuse, tallirookimise, söögiteo ja eks-ju-tead-kõne väljarabelemise-põdemise-korrastamise keskel küll. Kuna Aleksander on sel nädalavahetusel isaga, ei läinud me mu ristipoja sünnipäevale Kehtna noortekeskusse. Ma lihtsalt ei jaksanud. Ja ei helistanud ka, sest oleksin Heilil lasknud end veenda ja jõudnuksin alles südaööl arvutini.
Aga vaja oleks iga sekund siin istuda – arved, arved… Mind on üks. Ma olen seda üht ennast erakordsesse põrgukogemusse abiellumisega kopsakast karmakoormast puhtaks põletanud. Edasi on ainult ja ainult õigete valikute aeg. Meil kõigil. Credo.
Täna peetakse Tallinnas mu kursuseõe Jõllu – Piret Tamme – ja Tartus Matti Miliuse sünnipäevi. Mind on üks. See üks mina läheb nüüd õhtusele talitusele, siis sauna, misjärel vaatab Jääaja esimest osa ja kirjutab selle saatel Kättemaksukontori 12. faili.
Tänu sellele, et Kristeri jaoks on ühele tööle võimalik rongiga sõita, loen esmaspäeval Õnnepalu lõpuni läbi ja kirjutan retsensiooni – sorry, Varrak, mind on üks! Vaatan Mäeotsa Deemoneid. Ja teisipäeval Eestlannat Pariisisi. Hommikuti kirjutan Kättemaksukontoreid ja õhtuti retsensioone-artikleid. Ja kui keegi peaks minult veel küsima, kas soovin pruugitud kaamerat… Siis õigupoolest pole see mina, kellele sääraseid kohatuid ja töllakaid küsimusi esitatakse. See pole mina. Tänane mina pole kunagi mingi perssekukkunud peakokaga abielus olnud. Tänane mina on puhas, vaba, uus ja paremas vormis kui kunagi varem. Tänane mina…
Ei jätaks tegemata ühtki asja, mida võib hõlpsasti vigadeks pidada – ehkki kõik on alati täpselt nii, nagu peab. Tänane mina teab, et tülgastusesööstud, allergiahood ja nõrkuselained, mis kaasnevad mu viimse abiäpardusega, ei lõpe enne, kui lakkan sellele mõtlemast, kui iga pisiasi ei meenuta käpardlikku laristamist ja ennast imetlevat käkerdamist, millega pallidega peib siin ennast imetles ja ületas. Tänane mina mõistab ennast – nii egotsentriliselt ja ignorantselt ebaperemeheliku olevuse laastamistööst ei saa hetkega toibuda. Väljakasvamiseks kohustab ja kiirustab takka mu viiekümnehingeline liigirikas pere – kui olen tujutu ja närviline, mures ja väsinud, saavad kõik meie hingelised sellega pihta – nad lohutavad ja rahustavad, maandavad ja laevad – tänane mina teab, et ühelgi võõral jätisel pole õigust kõigile neile läbi minu liiga teha. Seega rõõmustab tänane mina hoopis selle üle, et väike tütar kuulas õhtuse talituse ajal huviga hobuse ja lehma suurimat erinevust minu arvates – neil on totaalselt erinev loogika, kusjuures kui hobune kohandab oma loogikat ja keelt inimesega, siis lehm ei tee seda iialgi. Lammas ammugi mitte – välja arvatud Alfa. Alfa on Alfa.
Ja ühtlasi oli põhjust Indiisule seletada, mis tuleb alat sellele tööle keskenduda, mis käsil on – kui väikeste loomade seas majandades mujale vahid, teed neile liiga, kui suurte loomadega toimetades tähelepanelik ei ole, saad ise haiget. Aga me siin ei tee kellelegi haiget – kes on mistahes tasandil valmis haiget tegema, ära kasutama, lõhkuma ja vastu töötama, see lahkub. Nii on siin alati olnud. Ja Uues Heas Ilmas me enam selliseid õppetunde ei vajagi, et keegi oma äraspidisusega meile õppetunniks räntsatab. See on möödas. Gling-gling – möödas!
Nüüd sauna – ja siis Jääaega vaatama. Selle kõrvale käiv kirjutamine on mu pärisosa ja kõik halb – Kali, Kali, burn it down! – Elu on lill 😀