09. november 2012
„Ralla“ – pahade tüdrukute pansionaadi päike
„Pahade tüdrukute pansionaat pole tegelikult selline, nagu näidatakse seriaalis „Pahad tüdrukud“ – mis on olnud muide mu lemmikseriaal oma vaimukuse ja mahlakuse pärast, mitte sellepärast, et ma ise vanglas töötan,“ naeratab Raila (50), keda kutsutakse kinnepeetavate seas kuuldavasti proua Päikeseks. „Mõistagi on meie asutus see viimane koht, kuhu tahetakse elama sattuda. Samas jäävad sellised naised oma… ee… erivajadustega ilmselt seniks eksisteerima, kuni kestab inimkond. Ja tööl on seal tegelikult täiesti lahe käia. Ega ma oleks seal 12 aastat töötanud, kui me kolleegidega poole silbi pealt nõrkemiseni naerma ei võiks puhkeda ja üksteist kolleegidega põhjani ei tunneks ja ei usaldaks.
Mis puutub kinnipeetavatesse, siis õigupoolest võiks ja peaks mõni omamainegi seriaal viima kenad kombekad kodanikud vaatama, millised mentaliteedid ja tasandid siinsamas meie kõrval elavad. Mõned jõuavad vanglas raamatute ja hariduseni, uute unistuste ja pürgimusteni. Paljud aga püsivad naba tasandil ja allpool seda mõtlemise juures ega mõtlegi hakata elama kuidagi teisiti kui enne rahvasuus „kinnimajaks“ nimetatud riigiasutusse sulgumist. Hüüdnimi „Ralla“ pärineb ühe kinnipeetava kirjutatud armsalt sünnipäevakaardilt… See naine pole oma päritolus, harimatuses ja pahelisuses süüdi. Üsna reeglipäraselt ei pea keegi ennast ka oma kuritegudes süüdi olevaks. Loogika on meie majas väga teistsugune. Ja minu meelest peaks siin olema palju rohkem tööd ja tegevust – tegevusetus tekitab kontrollimatuid mõtteid ja suunamata tundeid. Töö on iga inimese parim kasvataja – nii siin kui sealpool müüri. Eks ka need, kes on vabaduses töö ja tegevuseta, loomastuvad – olgu loomad mulle selle väljendi pärast armulised. Töötades peaksid ka need inimesed end ise üleval – maksumaksja raha vabaneks kasvõi näiteks arstide jaoks ja ühiskonnas rahulolematust kohe mitu korda vähem.
Ja veel peaks mu meelest kõigevägevam üle vaatama sigivuse jagumise erinevate naiste vahel. Samal ajal, kui nii masendavalt paljud tublid naised ei saa lapsi, on meie karm kontingent lausa arusaamatult viljakas. Üks temake, kes oma niigi ligi kümne lapse juurest väga pikaks ajaks meile tuli, oleks jõudnud käimasoleva raseduse peatada – lapsed lähevad teatavasti pärast beebiiga siit ära lastekodusse. Temake teatas, et tahab lastetoetust saada. Sisuliselt eluaegsena ei saa ta ju seda nagunii!
Mis puutub laste teemasse, siis pahade tüdrukute puhul pole õieti ükski lahendus hea. Et niinimetatud vanglalapsi mitte emadest eraldada, võiks naistevangla juures olla lastekodu, kus lapsed pidevalt emadega kohtuvad – ema on ju lapsel igal juhul üks ja ainus – milline iganes ta on. Teadjate sõnul valib ju laps ise, kellele sünnib – seega enda jaoks parima võimaliku ema. Ent nii võivad soovimatud mustrid ja tõekspidamised lapsesse siirduda. Mida need ju geneetiliselt niigi teevad. Vanglast lastekodusse viidud laste lapsendamine on sel geneetilisel põhjusel teatavasti mõnevõrra riskantne. See hundi ja metsa poole vaatamise vanasõna ju… Ilmselt on lapse jaoks parim sugulaste juurde sattumine. Vist…
Nojah, minu asi on kenasti ise tasemel olla. Olen politsei- ja piirivalvekooli kasvandikuna aina kvalifikatsiooni tõstnud, sportinud nii palju kui eeskirjad ette näevad, täiendanud end võitluskunstide alal – ehkki mu tosina-aastase karjääri jooksul on vaid paar korda olnud vaja kaklejaid lahutada. Aga öösiti magavad nad süütult, mina jälgin kaameraid ja tean, et muidugi nad nüüd nii süütud pole kui magades paistavad… Peaasi, et ise olen terve ja tubli, et silm seisab lahti ja meeled ärksad, sest ma kavatsen kaua elada ja nüüd, elu teises pooles õnnelikuks saada veel pealekauba.
Tahan veel kaua kanda miniseelikuid, armastada motikaid ja rokkivaid mehi – ja amstaffe. Kes need on? Ameerika staffordshire’i terjerid – ägedad võitluskoerad, kellest kõik need, keda mul on olnud õnne kohata, on olnud heasüdamlikkused ise. Ainus kahjutegu nende poolt on sinikad, mis tekivad innuka mataki-lähenemisega ja muudavad miniseeliku kandmise mõnevõrra probleemseks.“
Otsige meest
Ehkki prantslastelt rahvusvaheliseks levinud soovitus ütleb – cherchez la femme, otsige naist! – peab Raila sõnul nii tema kui kõigi teiste naiste, kellel vähegi midagi valesti, probleemide tagant otsima meest. Ja samas peaks iga naine selleks, et õnnelik olla, õiget meest otsima.
„Minu viimane eluperiood enne Janisega kohtumist oli totaalne õudus – üksindus, võlad, alandavad ettepanekud. Üksindus järgnes sellele, kui eks kadus Soome. Nagu nad kõik, eks ole. Võlad ja miinustes krediitkaardid jättis mulle samuti tema. Alandavad ettepanekud aga tulid meestelt, kes peale seksi minult muud ei eeldanud – endal naised kodus. Ma mäletan juba sindrima abielu ajast, mida tunneb naine, kui aimab, et mees tuleb teise juurest… Oh kui palju on selliseid valelikke ja alatuid mehi oma alandavate ettepanekutega – ja oh kui hea on praegu olla kindel, et ma ei pea meest kellegi teisega jagama.“
Raila maksab oma ametnikupalgast eksmehe jäetud võlgu. Elab üürikorteris Vikerlase tänava majas, kus varem elasid Budimexi ehitajad, siis politseinikud. Neist seitse elab praegugi daami üürika seina taga. Ta tõdeb, et üüripind on üks riskantne värk – võib suvalisel hetkel käest minna. Tema aga on kodu küljes väga kinni. Mis siis, et kodu tekib ja käib kaasas koos oma asjadega. Pelutav väljavaade on siiski umbes homme taas ei-tea-kuhu teele asuda. Seda küll, et liigne jääb maha. Igas mõttes. Ent igas uues kohas tekitame uut liigset taas juurde. Igas mõttes.
„Päris omad tunduvad olevat mu kolm meest. Janis, Ruts ja Pets. Janisega oleme koos elanud vaid veerand aastat, seega on see „oma“ veel uus ja õrn. Rutsi ja Petsi kinkis mulle tütar selleks, et ma enam ei nutaks. Ise kardab rotte paaniliselt – aga ostis ja tõi ära!“ naerab Raila tänulikult.
Rotiemme
Ruts ja Pets on täiesti erinevate iseloomudega rotipoisid. Üks intro- ja teine ekstravert. Üks tegudemees, teine mediteerija. Üks ründab isegi põrandaharja, teist ei ärgasta ka mitte toit. Ühine on neil üks omadus – arukas truudus ja piiritu sõprus Raila suhtes. Janis muigab, et rotipoisid on otsustanud oma suure kahejalgse emme lihtsalt surnuks limpsida.
„Alustasin rottide pidamist 44aastaselt. Mu eksmees läks hirmsas pohmakas – nagu see alkohoolikutel ju nii sageli külas käib – uitama ja sattus saja rotiga puuri peale. Lasi nad lahti… Üks rott jäi põgenemise asemel kükitama ja mõtisklema, eks pistis ta taskusse ja tõi koju. Lisaks veel suitsupakis väga väike karvutu rotipoeg,“ meenutab Raila. „Suurem sai nimeks Ruts ja väiksem, kelle toitsin pipetiga beebist rotiks, Pets. Kuni selgus, et hoopis piiga on. Sinnamaale oli kõik armas ja naljakas.
Edasi tuli lein. Mu 45. sünnipäeval tegi kass külas, kuhu pererahva palvel oma rotid kaasa võtsin, puuri lahti ja… Ma pole ei enne ega pärast nii palju nutnud. Nõnda siis mu rotipelgurist tütar silmad kinni pigistas ning uue Rutsi ja Petsiga minu juurde kangelaslikult saabuski.“
Rotiemmendus on kenas kooskõlas Raila üldise punkariloomuga – rokk ja rotid, motikad ja tagid. Eks ta sellepärast endast mituteist aasta nooremale mehelegi sobib. Janis tuli suvepäevadelt külla… ja jäigi. Ta on läti verd toiduainetetehnoloog, kelle amet kippus pärast nõukogude okupatsiooni kaduma. Ta proovis ka Brüsseli-keskse maailma ametnikuelu. Ja on nüüd vabakutseline, nagu peenetundeliselt väljenduda tavatsetakse.
Armastatud ja varustatud
Railale meeldib, et mehel on alles ka tema enese korter. See jätab võimaluse soovi korral minna ja eralduda. Selle asja nimi on vabadus. Ja vabalt valitud kaksindus on sunniviisilisest võrreldamatult meeldivam.
Maalt Läti piiri äärest toob Janis nende väikesele harmoonilisele perele nii palju juurikaid ja puuvilju, et veetlev vangivalvur on kõik vabad hetked olnud ise vangis. Pliidi ja hoidistepurkide vahel. Sügavkülm ja rõdu, kapid ja riiulid on tulvil. See annab kindlustunde. Jäägu eksi võlgade tasumisest kui tahes vähe palka üle – nälga ikka ei jää.
„Janise kõrval olen endas uuesti naise avastanud – see läks viimaste aastatega ikka üsna kaduma. Ehkki geelküünte hooldamine on kallis, lasin endale taas kord need panna – äärmiselt tugevad ja mugavad majapidamisvahendid on need muuseas! Luban endale jälle regulaarset ja õigel ajal juuksuris käimist. Ja olen peaaegu õnnelik,“ imestab naine purki hoidistatud põdraliha pannile keerates. „Põdraliha saime selle eest, et Janis käis ühele jahimehele katust ehitamas. Jahimeestel on seda nii laialt käes, et jagavad suisa meetriga. Ja ma ütleksin, et põder purgis on palju parem kui maanteel ja autosalongis… Elasin Maardus selle parkla kõrval, kuhu toodi avariissesattunud autod. Valge nahksisu pärast põdra kiiret visiiti on… Huh.“
Janis ütleb rahulikult, et Valga lihakombinaadis oma kõrgharitud tööd tehes harjus ta päevas sadu ja tuhandeid rümpasid nägema nii, et kulm ka ei liikunud. Nüüd on tiramisu aeg.
„Ma ei osanud varem tiramisut teha,“ itsitab naine, kellel on kodus pedantse käekirjaga mitmevärviliste pliiatsitega täidetud supersulniste retseptide raamat. „Kord juhtus nii, et tegime sõpradega tiramisut, mis läks otse väljendudes peesse. Laual oli pudel Casino-rummi – mul tekkis idee… Ja ma polnud enne näinud, et lusikad võivad Casino ja motsarella-juustu armastusest sündinud tiramisu kausi vahet nii kiiresti käia. Nüüd näen seda sageli – sellest on kujunenud üks minu firmaroogadest.
Ma usun miskipärast ikka veel, et kõik on võimalik. Ühel päeval saabub õnn minu õuele. Õigemini – saabub minu õu. Ehkki ma praegu ei tea, mille eest ja kuidas on võimalik seda osta, aga kord saab mul olema väike maja keset suurt ürdi- ja juurikaaeda. Seda pole ju nii palju? Kui mind on töö juures kauase kohusetundliku teenistuse eest ordeniga tänatud – ehk otsustab siis Loojagi mu suhtes ühel päeval sama!?“