02. november 2012
Pokuaabitsa tööraamat kristalliseerib sisemise lapse!
Kati Saara Vatmann
Seda ma küll ei tee!
Mul pole kunagi olnud kannatust oma lastele tähti õpetada. Lapsed on üksteisele ise tähti õpetanud, kui järjekordsel jõnglasel huvi tekib – sellepärast ongi hea, kui on palju lapsi. Ning Pokuaabitsa tööraamatut eemalt põrnitsedes meenutasin, kuidas oma – tänaseks 20aastasele – esimesele tütrele tähti õpetasin. Esimene, täna 23aastane poeg õppis lugema-kirjutama issanda abiga ehk siis naabritüdruku juures. Tütrele püüdsin õnnetut E tähte päev otsa õpetada.
Tegime selle vihikusse. Mina ees, Margareta järel. Pidasime pausi.
„Mis täht see on?“ – „Ei tea.“
Tegime uuesti vihikusse. Mina ees, Margareta järel – E umbes 3-4 liigse kriipsuga. Kamm. Igas mõttes.
Lasin tal terve lehekülje õige kriipsuhulgaga E-sid kirjutada, küsisin seejärel, mis täht see on…
„Ei tea.“
Istusin maas ja sisisesin, et mitte karjuma hakata. Nii see laps kui kõik järgmised on mingil moel ikkagi lugema-kirjutama õppinud ning igasuguse aabitsaga kohtumine ajab mu juuksed otsemaid tõrksalt püsti – ma ei tee seda! Nojah, võib-olla ehk lapselaste puhul teen erandi…
Mismoodi õigupoolest Pokuaabitsa tööraamat E-tähte õpetab? Piilusin leheküljele 62 – ja pauhh! Sattusin üleni selle raamatu ja selle taguste mitmekihiliste-igameeleliste maailmade sisse. Põhjus oli väga lihtne. Kord, kui rääkisime sellesama E-negatiivse tütrega uuestisünnist, oletasime, et tEEtanuse tõttu tEispoolsusse lahkunud hobunE VEnEEtsia on nüüdseks rEinkarnEErunud – ilmselt vEEl EdEnEnuma Elukana kui hobunE – Ergo ElEvant. Ja siis ta tuligi. Minu elevandikujuline kaitseingel ja väeloom – noor hiiglaslik isaelevant, kellega alati kohtun, kui on hädasti tarvis rõõmu või kurbust jagada ja olemine parlanksi saada.
Nüüd ka! Kaie Kubri, Thea Simmermanni sõnalis-sisulisel ning Edgar Valteri ja Liina Tuulingu pildilisel tahtel istub tööraamatu-elevant keset pokusid oma hEatahtliku pEpu peal, valmis äratama sisemise lapse kõigis, kes talle silma vaatavad – ja juhatama selle sisemise lapse kristalltasandile, kuitahes hangunud ta enne ka olema juhtus.
Ja siin ma nüüd siis äsjaärganud indigojumbuna põrandal kõhutan – meenutan sõnu, ühendan kujundeid kriipsudega, joonistan ette pakutud raamidesse pilte – hEldEkEsEkEnE, kui mõnus! millal ma seda viimati tegin? Seda nimetatakse mediteerimiseks ja nüüdisajal makstakse nii seesuguse olemise õppimise kui sooritamise eest raha. Ometi võib sama tarkus tulla ühe tittede tööraamatuga – elevant ees, uus tasand taga.
Sama tööd toimetavad oma võrgustikuga kümned Eestimaale laotunud ühendused – Valgusepesa ja Lilleoru, Preeriakoda ja Hagal-õpetuse Pesa ning Ovaalstuudio, kus käime koos 6aastase tütre Indiraga brasiillase Eduardo Agni šamaanitrummikoolis Maa rütme omandamas ja äratamas. Mida teeb muide täiesti hämmastaval kombel ka seesinane uus-pokundus – kindlasti pole see pisipedagoogiliselt päris uus võte, aga mina nägin ses trükises esmakordselt mustreid, millega kujutleda puuriida ladumise või kala ujumise ja oja vulisemise erinevaid rütme ja visualiseerimisi.
Kui laps minus on nõus vihma ja moosikeetmise visualiseeritud liikumismustrite, trajektooride ja tunnetuslike vaateskeemidega, siis kured-läinud-kurjad-ilmad heiastus minu sisesilma ees teisiti – nii – PILT!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!1
Oi, ma sodisin raamatusse! Aga nii pidigi. See raamat peibutab nautima ja meelisklema, sodima ja joonistama. Mängid – ja näitad lapsele. Järgmise lehekülje sikerdab tema skeemiliseks-pildiliseks – ja siis jälle sina-laps. Kristalsed mõlemad – nii sina-laps kui sinu laps.
Kahtlemata peaks praegusel ajal lastele kohe aegsasti õpetama ka X-Y-Z-W maailma, sest nüüdseks on emadeks-isadeks kasvanud juba ka nn x-generatsiooni lapsed, kelle nimesid – enda omadest rääkimata – tänased jõnglased võõrtähtedeta kirjutada ei saa. Valtu lasteaia vanemas rühmaski on ühe emme nimi näiteks Leaanyka. Ja praeguses hetkes oleks Maestro Valter senise sõbraliku Etsi asemel ilmselt Ec – oh ic ja irw!
Ent talle meeldiks tänane aeg koos kõigi eelloetletud stuudiote ja kodadega, mis teevad sama valgustööd, mida tema eluaeg tegi. Hingedeaeg soosib ja süvendab meditatsiooni ja sealpoolsetega kohtumist – ja erinevate nähtuste olemuslikku kohtumist, Aino Praakli soki- ja labakumaailm ilmutab end muide pokunduse 84/85 leheküljel – ning toob meie kallid turvalisel ja hellal moel siia. Mis on oluline põhjus, miks seesinane tööraamat ka jõuluvanakotti viia.
Milleks või? Et lasteaed kasvatagu-õpetagu me lapsed? Jaa, muidugi, lasteaedadele peaks päkapikkude armee selle tööraamatuga suisa dessandi korraldama. Ent lapsed veedavad õnneks õhtud siiski ka kodus ja seejuures mitte aina teleris-arvutis. Paljud lapsed kasvavad ka uusimal ajal emade-vanaemade põllepaelte küljes – teadlikult, nii nagu üha enamad kristalltited ka sünnivad kodus ja õpivad ka kooli asemel köögilaua taga. Sest pedagoogid pole valmis kristallrahvast harima.
Mina usun, et pedagoog, kes sedasorti raamatu – nagu ka äsja ilmunud Merike Miti „Väärtuskasvatus tarkuste hoidise abil“ – paistel vaimselt-hingeliselt päevitab, valmib ja kasvab nii, et on valmis. Nii lapsevanem kui õpetaja, kes on mõnuga raamatusse sodinud ja pokusid kokku lugenud, ülesandeid täitnud ja endas miskit ununenut läitnud, ärkab uuele tasandile ja sirutab indigoajastule käe.
Ja näe – igaüks leiab nende kaante vahelt oma õnne – minu oma on nii nimele, elulaadile kui meelestatusele kohaselt lehekülgedel 90/91. Kadrid toovad karjaõnne. Aitäh! Nii raamatu loojatele, õnne toojatele kui Eestimaa aastaaegadele, mis just praegu annavad võimaluse meie ilusasse emakeelde süveneda ja lastega koos parimas mõttes lapseks kasvada. Ma tegin seda – ja teen veel!