01. november 2012
1.november
Kui sureb väga suur olend, on tema maise kehaga tegelemine nii suur ja hull töö, et see surub surmašoki alla. Lisaks tulevad tingimata eriti nõmedad kõned ja sms-id, mis oma tülkuses ei lase leinale anduda. Ja kui järgmisel päeval kavatsed rahus juhtunut seedida, tuleb mööda ehituspoode traalida – sest elu läheb edasi – ja ootamatult, aga selle eest kapitaalselt inkassoga põkkuda, sest põrgus sõlmitud abielu tagajärgede ilmnemine ei taha kuidagi lõppeda – enne vana maailma lõppu, mis selle äpardunud liidu sel kombel lõpetab, nagu nüüdseks juba neli autonoomset teadjat on ennustanud. Ent sellele ei saa loota – seega tuleb selle nimel võidelda, et puhas ja pilvitu elu läheks edasi vaatamata sellele, et meie karja suurim ja erilisim liige lahkus.
Garfieldil oli juba enne siia kolimist tõsiseid probleeme jalgade, kopsude ja seedimisega. Pärast möödunud, poputamist tulvil talve mõtlesin ta siit mõnda temale sobivamasse talli saata, kus ta ei sumpa mudas, vaid on kuivas koplis ja maneežis. Ent hobuse konditsioon oli sel sügisel parem kui kunagi varem – hea toitumus, mõõdukalt turses tagajalad, ei mingeid tiirusid ega hingamishäireid.
Üleeile õhtul juhtus midagi kummalist – Garfield ei osanud oma boksi minna. Kõndis Bohema boksi, ehmatas ja hakkas üleni värisema. Rahustasin ta maha ja ütlesin, et kui ta tõesti tahab talli teises osas olla, sean tema jaoks teise boksi valmis – poni ja eesli kõrvale – aga see on talle kui ülisuurele hobusele pisut väike. Oma boksis hakkas ruun rahulikult sööma – mis siis ikka, head ööd!
Eile, oktoobri viimase päeva hommikul ta ei söönud. Boksist suutis napilt välja heinarulli juurde kõndida – otsekui ei osanud kõndida. Viisin Aare viimset päeva Alusse tööle – mõttetu ja kurnav on kuus selle nimel tuhat kilomeetrit maha sõita, et niru palga nimel ülirasket ja eluohtlikku tööd teha, kodus toimetusi üha edasi lükata. Helistasin Piretile – see ütles, et ei oska hobustega miskit peale hakata. Velleste tuli koos noore assistendiga ja silmitses hiiglast, kes hargutas heinarulli juures, oskamata nüüd juba ühtki jalga kasutada, pea ripakil, pilk tühi. Vet ütles, et otsus on küll minu teha, aga pilt on ühene… Nüüd oli juba selge, et ma ei saa teda – õigupoolest õnneks – tagasi boksi ega treikusse ega üldse mitte kuhugi, mis juhtub, peab juhtuma siinsamas õues.
Kutsusime vana hea papa Laiapea. Vanameister vaatas, mühatas ja ütles, et siin pole küll miskit teha. Kusjuures välisel vaatlusel ei saanud me aru, mis lahti – tiirud polnud, kusagilt valutavat ei tundunud – jäsemed kontrolli alt väljas, pilk täiesti ära, tillatölla ja liibalaaba.
Lahkamisel nägime, et hobusel oli üle kere lümfi koaguleerumine – enim jalgades, aga kõikjal mujal ka – kõik kohad kollaseid klompe täis. Helistasin Aarele, kes küsis end töölt ära. Samal ajal helistas t, kes põrises, et ei saa tulla ei 2. ega 7., vaid alles 16.novembril. ütlesin talle, et Garfield on suremas – see talle kohale ei jõudnud, jauramine aina jätkus, katkestasin kõne – ja sellele järgnes sõimu-sms-ide rahe. Sõitsin üleni värisedes Alusse, vanahärra Laiapea läks koju riistade järele. Võtsime Aarega Reeda juurest järelkäru. Kustutasin paar järgmist smsi – niigi oli selge, et ühel tüübil oli olnud palgapäev, ta oli saanud kõneaega ja kärakat ja tühjendas end nüüd olenemata Soonel toimuvast tragöödiast, mis lünklikule, empaatiata, süüdimatule teadvusele üle jõu käib. Viimase kõne võtsin vastu, põlvili sulalumes vanapoisi maiseid jäänuseid utiliseerides, värisev, verine, väsinud ja löödud – ja see elukas aina jauras ja lamises, mis ja kes ma kõik selline olen – selgitasin meestele, et lasen tal piiramatult möriseda, sest siis saab kõneaeg otsa ja rahu majja. Nii palju siis sellest. Mitte poleks tahtnud sellest seoses Garfieldiga rääkida, aga tegelikult on see oluline. Garfieldi lahkumine oli mitme erineva epohhi lõpp. Liivimaa parima ratsaniku mölaklus sai veelkordset, aina vängemal tasemel kinnitust – ja ratsanik diskvalifitseeriti lõplikult.
Me ei tea kunagi, kui tõsine meie lähedasega olukord on. Üleeilne boksiga eksimine oli fataalne – Garfield saigi teise boksi, parema ja ideaalsema kui tal iial olnud… Enne Laiapea tulekut püüdsin ruuna veel viimsel katsel paigast liigutada. Eeslipoiss Opaal sai aru, et sõbraga on midagi väga valesti. Sikutas teda lakast, nügis tagant, kangutas päitsetest, kiiksus ja veenis – ole nüüd, mees… Liigutav. Teda meestele üle andes vabandasin ta ees miskipärast. Ent ta oli juba nii läinud, et ei kuulnud ega mõistnud midagi. Eile Sel Hetkel seisin tema tühjas boksis – ja miski plõnksas mulle vastu varvast. Olin astunud roostes naela peale, mis tõusis vastu saabast püsti, see oli ilmne Märk – roostes naelast teetanuse saanud ja lahkunud Veneetsia tuli Garfieldile vastu. Sel hetkel rahunesin ja hakkasin sujuvas rütmis tegutsema. Puhastasin boksi, viisin sinna jalgrattad, suverehvid ja elektriauto.
Rahulik kohmerdamine kulges edasi lauta, viisin kitsedele ja lammastele, Tissule ja lindudele süüa – kõik olid mures ja endast ära, kaelad talli poole õieli, Aare süütas lõkke, aitas vanal heal Laiapeal metoodiliselt tegutseda. Mina võtsin jõukohase… utiliseerimise… enda peale, aga ma ei kirjelda, mida just tegin.
Kõik on siin meie viimseid vastikuid aegu tiksuvas ja pöidlakruvisid keeravas riigis keelatud – kõike on võimalik koputada… Mitu lammast müüsid-söösid, mis hinnaga pardi maha löösid. Ptüi, kurat. Ma ei taha enam sellist kiskjate riiki, kus ilmselt nii mu sõnnikuvaalude kui silo hoidistamisega on seaduse silmis miski valesti.
Mehed rääkisid Maalehest – üks mees, kes ootab minult teenuse eest 750 eurot, oli seal ühe ebameeldiva loo kangelane – kui Laiapeale diilist rääkisin, et sama teenuse eest saab minu haljasmassist suuremgi kogus talle, küsis vanahärra, kuidas ometi sellisel puhul tasaarvestus jutuks ei tulnud? – Aare küsis lisaks, kuhu jäi mullune enam kui 30 tulli heina meie maadelt – mina, halbade asjade kuldunustaja, juba unustasin – vedasin treikuga koju 8 rulli – kuhu kandus ülejäänu? Tänavu tegi nendelt maadelt 100, 15 tõi Soonele, maksin ära – aga ülejäänud? Tahan tingimata enne galaktika nullpunktile lähenemist oma heinad koju saada, tuleb Kaupolt abi paluda – mis on homme võimalik, sest meil on tema juurde üsna mitu asja – talutööd, põhk, traktoriteenus…
Kui õhtul kohutavalt väsinuna arvuti taha istusin, saatis kolleeg Riina ootamatu mantra – oli kappi koristanud, ruuduline paber pudenes talle pähe ja ta tundis, et see on mulle, kuidagi minuga seotud – ja saatis. See saigi päevaraamatu eilseks ainsaks sissekandeks.
Õhtul läks Aare sisetunde ajel sauna – ja seal oli läinud harukarp totaalselt sirisema – tänu taevale, et Aare vaatama sattus – ilmselt oleksin tulekahju puhkedes jõudnud hobused päästa, aga saunas on ka helistuudio, talli peal Huko Hiiemäe raamatukogu – assamait… Kodus tuleb kõik millimeeter-haaval üle vaadata – seejuures hoone ja ruum haaval värske kaitse peale panna. Viimaste päevade sündmuste valguses on mul tekkinud ka rida küsimusi Rakvere Biore-Marele – seal käies poleks ma veel osanud neid esitada.
Kirjavahetuses Ingelhingega veensin eelkõige ennast – keegi polnud milleski süüdi… Ega olnudki. Garfield oli väga hoitud ja poputatud – Kalju ütles, et sedalaadi ekstsessid võtavadki hobused ülima kiiruga, sõber Tiidul läks pärast kastreerimist hinnaline elukas analoogse sepsiselaadse krahhi tõttu paari tunniga.
Rita, kes ootamatult ühendust võttis, kinnitas: ta läheb kergelt ja õnnelikult keereldes üha kõrgemale, kirkamatesse sfääridesse – hakkas juba enne maisest kehast lahkumist üles tõusma, nii et meie ülesandeks oli sisuliselt mahajäetud kesta väärikas kohtlemine. Jah, ma oleksin tahtnud selle maise loomaaeda või koerte varjupaika annetada – aga eeskirjad ei luba, Nuustakule koeravorstiks ka mitte – kui armetu ja nõme bürokraatide ja kanapimedate kurjurite riik meil on…
Reet küsis täna hommikul, millal Aare treikule uue metallvöö ümber saab ja see sõidukorras on – tal on plaanis Reneliile rahulik-lihtne sõiduhobune tuua – ja mind tabasid äratundmise külmavärinad. Korraga teadsin, miks siis, kui endist Salvadori boksi klaarides kuulsin kõrvalt Battaya soovitust – jälle, nagu Jaanika tulevasest kirjatööstki rääkis see hobune! – ära tee seda tühjaks, laota saepuru pära laiali, sul läheb seda boksi õige pea vaja. Ma siis laotasin. Taja-taja teab – ma ei tea, mis tasand see on, kustkohast see mära teateid toob, mis keeles ta mulle neid edastab – aga eluliselt olulisi asju kuulen tema lähedal toimetades. Mitte paigal seistes ja teda kallistades – just tema läheduses vaikselt ja rütmiliselt toimetades. Siis see juhtub ja sünnib.
Täna sündis ka Olga tekst, mida ta juba tunnustas ja praegu üle vaatab. Marilt sain sooja tagasiside veetapesu loo kohta. Jõudsin kättemaksukontori neljanda faili toimetaja Karini soovi kohaselt korda kõbida – ja siis kerkis mu pea kohale ootamatu giljotiin.
Inkasso. Kes väitis, et on puiduukrainlaste küsimuses juba mitu korda mulle dokumente saatnud!!! Esimene kuulmine. Nii sellest inkassofirmast kui sellest, et metsaärimehed, kes pärast käsiraha maksmist ei hakanud mitme kuu jooksul siin metsa majandama, nõnda et teised mehed tulid ja tegid. Ehkki käsiraha – nende jaoks tipidtäpid, minu jaoks ülisuur summa – reeglina tagasi ei maksta, kui ostjast ei saa ostjat, pakkusin neile, et nad teeksid ära neli eemalseisvat tükki, millelt saadav ületab päris kindlasti ettemaksu. Nad ei tahtnud. Ja siis lambist giljotiin pea kohale. Näitasin seda värki kolmele erinevale juristile – need soovitasid juhul, kui inkassomees ei mõista, et on üles ostnud väga alusetu ja näotu juhtumi, ise esimesena hagi algatada.
Reedaga rääkisime õhtul nii tühja boksi külmavärinaid tekitavast fenomenist kui sellest, mida see pidev rõve raha ümber pöidlakruvide kruttimine ometi tähendab – on see käsk enne uue ajastu saabumist võidelda – või õpetus, lase minna, nagunii ei kesta praegune rahamaailm nii kaua, et kiskjad meile enam midagi halba jõuaksid teha. Kumb siis?
Paluksin nüüd päevi, mil ühel või teisel moel mastaapselt kohutavad asjad mu kirjatööd ei koiniks. Ma pean ja tahan rahus oma tekste luua, mitte võidelda. Palun!