01. november 2012
Kalev Tyllinen – unelmatemees, kes ei maga ega söö
Kalev (45) on üleinimlikult töökas mees. Eestis sündinud-kasvanuna on ta endas ühendanud eestlasest isa ja soomlannast ema parimad omadused ning pühendab need nüüd hobulausujana oma üheksapäisele väga erilisele agility-hobuste karjale. Inimestega koos elamisele eelistab see erakordselt soe, helge ja tundlik isiksus üksielu paksudes Soome metsades – mis siis, et maja puhub läbi ja vett tuleb vinnata ämbriga ja vedada käruga mitmesaja meetri kauguselt. Tema aastase tütrekese nimi on Ronja Raakel Olivia.
Millest on tehtud…
Tundub, et eriti tegusa ja tööka mehe kokku miksimiseks on vaja soomlannast maalrinäitsiku ja eestlasest torujüri – Kalevi väljend – geene, mis sügaval nõukaajal tavatul kombel seaduslikku abiellu ei astu, küll aga kasvatavad oma eriliste taevasiniste silmadega poja üles Kohtla-Järvel…
„Olen elu aeg päris palju sporti teinud – jalgratast, suuska… Tihemetsa ja EPAsse läksin põllumajanduse mehhaniseerimist õppima sellepärast, et sõbrad läksid. Kesse ikka keskkooli lõpetades päriselt teab, kelleks tahab saada. Jõudsin enne Eesti iseseisvumist teenida Nõukogude armee õhuvägedes – kaitsesin Moskva õhuruumi ka sel koomilisel hetkel, mil sakslane Mathias Rust Punasel väljakul oma väikelennukiga Kremlit vaatama maandus. Ma ise maandusin just Laulva revolutsiooni ajal taas Eestis, oma väikefarmi rajama,“ meenutab Kalev. „Farmi rajamiseks töötasin talveti Soomes. Koos sõbraga võtsime kaksteist hobust, mingil ajal õnnestus mul ka kolm aastat abielus olla. Üsna ühel ajal läks untsu nii abielu kui sõprus – ja ma lahkusin tühjade kätega Soome.“
Kalev õppis 1991. aastal Soome asunult ettevõtlust rahvusvahelise nimetusega Outdoor Leadership, et rajada seiklusrajad koos kanuude ja mägironimise võimalustega ning läbis Peterburis turunduskursused. Misjärel süvenes jäägitult hobulausumisse – hobuste dresseerimisse, nendega koos töötamisse ja nende oskuste-võimete näitamisse ilma igasuguste abivahenditeta.
Horseagility omandas mees arvukate õpikute ja videote järgi ning proovis järele nii Hemflingi kui Monty Robertsi, Parelli, Leslie Desmondi kui Marty Marcuse meetodid. Selle aastatuhande alguses ühendas mees täiesti naturaalse metoodika – soome keeli „vapaat hevoset“ – clickeri kasutamisega. Klõpsatusega kepike võimendab hobusele kehakeele, pilgu, hingamise ja häälega antavaid käsklusi.
Viie aasta eest andis Kalev oma hobumeeskonnale nimetuse Koikkaloikka – mis võiks eesti keeles tähendada umbkaudu liibalaaba või tillatölla – ning kolm aastat tagasi koostas ja kirjastas täiesti ise oma hobu-agility õpiku.
Unelmate mees
Hobu-agility on liigutav hobudressaaži suund. See põhineb täielikul usaldusel, vastastikusel kehakeele mõistmisel ja järgimisel ning koostööl, mis ei vaja ei päitseid ega piitsa, sadulat ega muid tavalisi hoburiistu.
„Hobune, kes usaldab inimest, sooritab harjutusi, mis on sellele hiiglaslikule rohusööjale olemuslikult võõradki – läbib pimeda tunneli, kõnnib mööda krabisevat kilet, balansseerib poomil ja platvormil. See tuleneb sellest, et me mängime – meil on lõbus ühiselt ennast ületada ja võimatut saavutada,“ kirjeldab Kalev. „Selle koostöö eeldus on, et toimime nende üheksa hobusega kui perekond. Meie vahel valitseb austus, armastus ja vaikus.“
Vaikuse ja keskendatuse saavutamiseks elab Kalev oma koikkaloikkadega Tampere lähistel Pälkäse metsades Suutariihentie lõpus tihedas ürgses kuusikus õhulises majakeses, kus pole ainsatki liigset hingelist ega eset. Kilomeetri kaugusel on külapood, üle põllu resideerib Tampere ühispanga pomo oma paari hobusega.
Kalev õpetab hobuseid, käib neid showdel näitamas – ja õpetab ka neid, kes tahavad vabade hobuste trikimängu õppida – vaid korra on ta seda Eestis, Anne-Mai Müürsepa juures Vändra metsas Pärnumaal näidanud. Tookord arutlesid Kalevi sõnatut-tasast-väekat mänglemist jälgivad eestlannad: „Kui ta juba hobuseid nii tundlikult, mõistvalt ja üleloomulikult kohtleb – kujutage siis ette, milline armastaja ta naisele võib olla… Hullumoodi töökas ja erilaadselt kena on ta ka – unelmate mees!“
Ent sellise muinasjutulise fassaadi taga on tegelikult tohutu igapäevane eneseületus, hobuste ja tütrekese nimel absoluutselt kõigest liigsest loobumine, iseenda pealt kokku hoidmine, lõputud unetud ööd ja mitu palgatöökohta, et kogu oma unelmateriik ära majandada. Me kõik arvame, et just meil on kõige raskem, seepärast on sekka õpetlik näha, mis on teiste tegijate paraadportree – näiteks Kalevi oma on www.eqexpressionists.com – taga. Peeglitagusesse maailma vaatamine sisendab usku inimvõimete piiritusse.
Kaks tundi und kolmes ööpäevas
Nüüd räägime asjadest nii, nagu nad tegelikult on. Õhuline majake on renditud. Ehkki hobulausujal tuleb selle eest koos elektrikuludega välja käia ligi 1000 eurot kuus, pole ses õhulossis midagi peale kõigi ebamugavuste. Ehitus on poolik – ja omanik ei kavatse sinna sentigi investeerida. Sipelgad on soojustuse auklikuks närinud, seega puhub tubades tuul – mis ei häiri vammi ja hallitust vohamast. Veesüsteem on tuksis – sellest ka igapäevased pikad matkad veeplännergute ja käruga teisele poole põldu vett vinnama. Ja sellest ka võimatus oma väikest tütart enda juures kasvatada.
Lisaks on eranditult kõik üheksa hobust moel või teisel päästetud – kui nad poleks Kalevi koikkaloikkad, oleksid nad surnud. Kuna neid koheldakse-hooldatakse ülima pühendumisega, on tänaseks kõik terved ja tublid – aga mis hinnaga…
Üks hobune oli ohtlikult kuri ja koostöövastaline, lisaks diagnoositi tal luustiku degeneratsioon ja ta kanti… ei, mitte maha, vaid Kalevi juurde, kus ta on üks andekamaid, efektsemaid ja võimukamaid-võimekamaid sukse. Teisel oli nii palju vigu, et mürgisüst oli juba valmis – aga Kalev jõudis veterinaarist ette. Kolmas saadeti Eestist minema, kuna väärkohtlemine muutis ta närviliseks. Neljas muutus sagedasest omanikevahetusest eluohtlikult apaatseks. Viies oli Kaleviga kohtumiseni ratsutamiseks kõlbmatu ja hobukarjas hakkamasaamatu. Kuues ei lasknud endale üldse kedagi selga. Seitsmes pelgas lisaks erinevatele luukasvajatele talliminekut, nii et lõi paanikasse sattudes korduvalt kolba lõhki. Kaheksas oli nn põlluõnnetus – tõuhobusele ei-tea-kelle sehkendatud sohilaps, keda kellelgi millekski vaja polnud. Üheksas – poni, kellega senised omanikud ei osanud midagi peale hakata.
„Mul on koduleheküljel küll uhkesti kirjas, et elatan end hobuste õpetamise ja näitamisega, aga tegelikult töötan kahes vabrikus, et lisaks majapidamiskuludele teenida enam kui poole tuhande euro eest hobusööta kuus – ja kõike muud ka,“ tunnistab Kalev, et paber, ka virtuaalne, kannatab kõike.
Just paberi tootmise alal ta töötabki – koob hiiglaslikel masinatel kangast, mis käib paberirulli poolide peale – ja mida tal enesel on hobu-agility juures hea kasutada – tõkete ja harjutusvahendite materjalina. Ühes tehases teeb mees tiheda tööpäeva, siis hooldab hobused – nii palju kui vähegi jaksab, õpetab ja liigutab neid – ja siis läheb teise vabrikusse.
„Jah, ma tahaksin ööpäevaringselt ainult hobustega tegelda. Olen selleks loodud. Armastan ja oskan seda tööd – aga paradoksaalsel kombel on mul just selleks kõige vähem aega,“ tunnistab kirgaste süvasiniste silmadega mees. „Mind ei saa siin majapidamises ka keegi asendada – ainult ma ise tean, kus miski asub, mis nipiga ükski süsteem töötab. Olen kogu elu eelistanud üksi olla – ehkki mingil tasandil teeb see mõnevõrra melanhoolseks.
Keskmisest suurem iseolemise tarve on tinginud ka selle, et meil on tütre emaga eraldi elada oluliselt parem kui koos. Siis ei lähe ma nii närviliseks – ega ela oma närvilisust kallite peal välja. Mis puutub kroonilisse magamatusse, siis sellel on oma võlu.“
Kalev on juba varajases nooruses õppinud magamatusega kaasnevaid ülemeelelisi elamusi nautima. Kord, kui ta Tihemetsa tehnikumis õppis ja paaril viimsel ööl eksamiks valmistus, otsustas ta vintske jalgratturina kohe pärast eksamit koju Kohtla-Järvele vändata. Kuna ta eksis magamatuse uimas Viljandi järve ääres ära ja jäi sinna tundideks tiirutama, jäi ta järjekordse öö kätte.
„Nägin enda kõrval sõpru ja teekaaslasi, kes mind ärkvel hoidsid ja kraavisõitmise eest kaitsesid. Vestlesin tavamõistes olematute tegelastega ja möödusin harilikus olukorras seal olematutest kohtadest-ehitistest. Kui lõplikult väsisin, kahestusin – pidasin iseendaga dialoogi. Üks mina tahtis põlluserva magama heita, teine nõudis edasi väntamist. Mõistlik magamismeelne võitis ja nii minu kaks mind kahetunnise une käigus ses kolmes ööpäevas taas üheks saidki,“ naerab Kalev. „Nüüd juba oskan pidevalt sellises rütmis elada.“
Ronja ja Koikkaloikka vahel
„Ma vastutan igas suunas, kuhu poole ka ei vaataks,“ nendib väheldast kasvu mees. „Tahan Ronjaga nii palju koos olla kui vähegi võimalik – aga suur osa talle mõeldud ajast kulub raha teenimisele. Sama on hobustega. Kusjuures kõiki oma arveid ja võlgu ei suuda ma nagunii iialgi ära maksta. Aegade lõpuni. Vähemasti nende aegade, mis praegu käsil on. Mind – ja teisi minu suguseid saab päästa vaid uue ajastu saabumine, mil raha kui nurine nähtus üldse olemast lakkab.“
Kalev möönab, et mõnikord teeb üksindus ja ületöötamine nõrgaks küll. Aga siis mõtleb ta sellele, et alati on võimalus teisiti valida. Võib kellegi enda kõrvale kutsuda. Võib Eestimaale – näiteks Võrumaal elava sõbra juurde, kes seda võimalust on pakkunud – koos kõigi oma hobudega tööle ja tegudele kolida. Kuivõrd need võimalused on olemas, siis järelikult on praegune karm olukord vaba valik – ja vabadus kui tunnetatud paratamatus ei tee enam nii abituks.
„Asi, milles ma olen tõesti abitu ja oskamatu, on äri ja reklaam. Tean, et võiksin oma hobustega mööda maailma rännata ja agility-showdega kena raha teenida. Aga ma ei oska end promoda. Ei oska ka enda koostatud-kirjutatud õpikut müüa. Lasin selle inglise keelde tõlkida ja panin maailma suurimasse, Amazoni rahvusvahelisse netimüügi ketti paljudele maadele müüki. Jõulumüüki. Pioneerliku teose. Tulemus? Müüdi… üks raamat,“ kirjeldab Kalev rahulikult. „Kui sa oleksid selle numbri ära arvanud – ja mitte kahtlustanud, kuhu ma oma metsikust menust saadud miljonid peitsin, oleksin oma 200eurose Opeli sulle kinkinud.“
Kalevil on meile kõigile kinkida oskus pööraste raskuste ja näiliselt väljapääsmatu olukorra kiuste rõõmsameelseks jääda. Õigemini – üha tasakaalukamaks ja õnnelikumaks saada. Ta ei muretse selle pärast, millise materjaliga magamistoa sein katta – nagunii puhub läbi – ta on harjunud napilt plusskraadises ruumis magama. Teda ei häiri pisiasi, et külmikus on vaid pool pakki Eesti sugulaste külaskäigust sinna ununenud üksildast võid. Nagunii sööb mees töö juures – kui meelde tuleb. Teda ajab naerma, mitte kõõksuma tõsiasi, et ta on hajameelselt rüübanud kolm aastat seljakotiga nagis rippunud piima koos kõige ja kõigiga, kes seal sees ujusid-heljusid-evolutsiooni läbisid…
„Ma tean, kui vähe on inimesel õnneks vaja. Kasvõi seda, et kui mõnd hobust kutsun, trügib terve jõuk ligi – kulla sõber ja pealik, mängi minuga-minuga-minuga! Või hetki, mil saan jäägitult tütrele pühenduda. Või järjekordse hobuse imelist tervenemist meie kambas. Nii vähe ongi vaja – ja mul on see kõik olemas,“ naeratab Kalev. „Ja teate, kullakesed, kui hea tunne on see, et sul ei ole siin ilmas mitte midagi kaotada – ainult võita. See on niimoodi meie kõigiga – ainult mõni jõuab hobuste seltsis varem selle äratundmiseni ja leiab tõelise rahu ilma, et selleks ära oleks vaja surra.“