28. oktoober 2012
28.oktoober
Pardisüda, saidid ja silo – mõnel pühapäeval teevad sellised näiliselt omavahel seostamatud nähtused õnnelikuks. Pardisüdamega olid sellised lood, et see näitas mulle, et ma pole erapooletu. Mul on meie Eedenis paratamatult ikka lemmikud. Arukas ja nüüd tiinena üsna flegma trakeenitar Battaya nagunii – samal ajal, kui teised oskavad segaduse tekitada ja ise sellest segadusse sattuda, seisab ta rahulikult ja mõtlikult ja hakkab minuga koostöös kaost korrastama. Ja kui kord on taastatud, annab muheda musi. Aitäh. Mõistlik ja mõistuslik utt Alfa – ta püüab kogu hingest oma ohmukarja hallata ja minuga koostööd teha, mulle oma jõugu kohta teateid edastada – ja mina, lambast lambam, ei saa temast pahatihti aru. Veel. Aina rohkem siiski saan. Ja Lilli. Kui täna olude sunnil – ühel pardil olid tiivaotsad verised ja üks jalg lombakas, oli mõistlik pühapäevaseks ahjupraeks vormida – ühe pardi sisemise iluga tutvusime, andsin pardisüdame oma nutikale ja helgele kiisumusile. Kui ta oli kontrollinud, et hetkel majas teisi kasse pole, asus rahu ja mõnuga seda prepareerima ja Soone Saara kui mama naturalist näitas väikesele tütrele – näe, aort, pärgarterid, kojad, vatsakesed. Mis on kuitahes hästi koostatud õpik selle kõrval?
Saidid õnnestasid sellega, et bussijaamas kohatud Mari jaoks üht teksti ette valmistades sattusin ühelt saidilt teisele ja kühveldasin end tänu kõiksuse sünkroonile keskkondadesse, kuhu ilma kokkusattumusteta poleks taibanud kaevuda. Need õpetasid olulisimat, mida hetkel vaja on – usaldust. Täpsemalt öeldes usaldavat naiselikkust. Mille vundamendi ma oma seebiseriaalja eluloo käigus ära olen õõnestanud ja endale munad taha kasvatanud, nii et tagasi naiseks õppimiseks lähebki vaja maailmalõppu ja vanaemadust 😀
Silo rõõmustas sellepärast, et esimest rulli avades leidsime nüüd õhtul, et see on äärmiselt kvaliteetne, maitseb kõigile loomadele hästi – ja seega ei ole uute heinte koju toomisega nii kiiret kui kartsin, kiirustamine seisnuks siloteenuse arve taga, selle nimel kirjutamine poleks aga andnud vabalt voolavat kvaliteetteksti. Kallistasin silosülemit, naeratasin täiskuule ja olingi õnnelik. Niuhti!
Juba hommik oli mõnus, ehkki linnainimese jaoks tundunuks teine vist pigem disaster kui idüll. Kes-kes jookseb sooja vee ämbritega? Soone Saara – lammastele ja lehmadele, hobustele ja koertele – kõigile saunast sooja vett, et neil hea oleks. Ja tänu sellele sai endal hea. Kes-kes kitkub parti? Rahvuslik Aare – kellel see oli esimene part kitkuda – ja tänu sellele oli huvitav ja mitte rutiinne tegevus. Aitäh, part – toit sai ka hea. Midagi kana ja põdra vahepealset. Kes-kes on uutesse kodudesse kasvama bronnitud? Mantra ja Mandala – ja Maa või Jaan läheb vahetuseks, et ristamisliine inbriidingust päästa. Oi mulle meeldib oma Eedeni kasvandikke elusatena teele lähetada.
Ja Kassinurmelt mõnus kiri saada, millele vastasin:
Meie jõudsime esmaspäeval Ohtu mõisa Baskini Shaw lavastusele 7 min hilinemisega – ilged augud kruusatees – ja trupp ootas meid ära, kuna meie juures hoiul oleva Garfieldi omanikud teadsid, et oleme teel! Nii ilus. Ja nii õpetlik – peab teatris käima, peab väljas käima, peabpeabpeab! Kallikallikalli
2012/10/27 Külliki>:
> Sõnumid saadeti siis kui olite offlainis.
> 23:27 Külliki: olen nii unine, et ei jaksa magama minna – lambad lumes ilma toituta
> (350 eks), boksid ilma veeta, mina Tallinna Fausti ja Ain Angerit vaatama.
> Praeguseks kõik OK jälle. Tore oli vaadata eile, kuidas bussid-trollid-trammid seisid – õhetavate nägudega õnnelikud inimesed käisid jala. Nii peabki!
Peab jah.
Just nii peab elama, nagu meie.
Ühtaegu nii vaimselt kui füüsiliselt, põlvini sitas ja ooperis.
Need, keda Igor Mang õhutab maale kolima, on paraku lootusetult hilinenud.
Ka maainimesed, kes siin ümber korterjat elulaadi harrastavad, on hilinenud. Kus on elujõud, katastroofivalmidus, naturaaloskused? Viuviu ja feissar, elektriga töötavad majapidamised ja kunstküüned, vigin ja mögin. Ameerikat ühelt poolt piirav maavärin, teiselt lähenev orkaan näitavad, et ullikesed-lillekesed on lootusetult hilinenud – ja siis tulevad mu eeslit koinima: sööme ära… Urr!
Aga tegelikult läheb kõik hästi – Inge Pandivere kõrgustikult litsis:
„Viljakuse inglil Yusaminil on sulle sõnum:
Mina voolan elavast tulest moodustunud tiibadel Armastuse ja Valguse allikast. Ma kannan oma südames hõbedasi viljakuse seemneid ja armastuse väge, et panna kõik kasvama ja õitsema suurimaks hüveks. Minu ülesandeks on tuua Sulle meele, keha ja vaimu viljakust. Sa võid otsida minu abi vastavalt sellele, mis on Sinu suurimaks hüveks. Toon Sulle armastava toetuse, kui tõotad suunduda uude arenemisfaasi Armastuses ja Valguses.“
Ma tean ka, kus on selle uue faasi võti. Silm jääb ju järjest nende sõnade ja linkide peale, kus on iva. Inge Baikovi profiililt leidsin tema valmistatud lumeküünla, mis viis Naistekoolini. Mari Sumbergiga usaldava naiselikkuse teemal vesteldes avastasin Sunara.ee. Üht tõlgendust otsides leidsin Hingemaailm.ee-st kõigepealt – Naiselikkuse ja Mehelikkuse teksti, siis alles otsitu.
See on oluline. Homme hommikul, kui rehvide vahetuse eel Inge juurest läbi astun, pean sellest rääkima. Nii hirmus hea on homset oodata mitte karta. Ja mitte meenutada kummastavaid kirju, veidraid kõnesid – mida ju ka oli – sest need küll olid ka täna, aga on unustatud – järelikult neid polnud. Ahoo! Sauna!