27. oktoober 2012
Marja Daniel mõtestab ja vormib sünniomaseid pakette
Kui naiselik energia ei voola kõigil kolmel tasandil – vaim, hing ja ihu – ühtlaselt, on vastavalt sellele, millisel tasandil on tõrge, kolm võimalust,“ kinnitab Marja (31), kes on iidsetel teadmistel põhinevat neo-tantrismi õppinud ja õpetanud kõikjal maailmas Hispaaniast Alaskani ning tegutseb praegu Tallinnas Ovaalstuudios. „Vaimsed kärestikukivid tingivad selle, et kiputakse end lolliks mõtlema. Hingeline suluseis paneb inimese kontrollimatult nutma-naerma. Kehaline naiseliku energia tõrge sunnib naise kas valimatult ringi seksima või soolisusest sootuks loobuma. Sageli takerduvad kõik kolm tasandit puntraks, mida on õnneks jooga ja tantsu, isiksuse analüüsi ja nõustamise abil kenasti võimalik lahti harutada.“
Marja on õppinud iidsete teadmiste mitmeid suundi ja stiile, peab šamanismi võrreldes tantrismiga pisut raskepäraseks ning eelistab 21. sajandi vaimsusse timmitud tantat. Ning praktiseerib Ovaalstuudios huvi ja mõnuga ka meeskonnatöö elustamist sündmuskoolituse kui „jäämurdmise“ ja värskendava ajurünnaku parima vormina.
Geenisipelga lahtihüpe
„Praegu on nii, et naudin täiel rinnal meeskondadele sündmuslahenduste pakkumist kõrvuti naiste rühmatöö ja erakonsultatsioonidega, mis ühendavad iidsed teadmised ja nüüdisaja kehalised tehnikad joogast tantsuni nõnda, et transformeerime hinge-ihu-vaimu ning äratame naisenergia. See on praegusel matriarhaalsel lainel äärmiselt oluline ning seda on hõlpsam teha, kui osata ja jagada ka inimtüüpide planetaarset määratlemist. See pole astroloogia, vaid täiesti iseseisev metoodika, mis sobib nii inimeste nõustamiseks kui meeskondade ühitamiseks. Siis me ei püüa transformatsioonis vastu voolu ujuda – kui üks inimtüüp on planetaarse pacage’iga kaasa saanud maailma panoraamse nägemise, keskendumise ja analüüsivõime – nagu mina – teine aga sujusa suhtlemise, kiire kontakteerumise ja ladusa esinemise-sõnaseadmisega – nagu näiteks sina – on mõistlik neid kaasa sündinud pakette teada-mõista-rakendada, mitte nende vastu võidelda. Kõiges, kõigis ja kõikjal on võimalik näha ja äratada liitlast, mitte hirmutavat vastast,“ kinnitab Marja, kes oma eluteel lõpetas vastuvoolu kroolimise õige aegsasti ja arukalt.
Ta õppis Tartu Ülikoolis geenitehnoloogiks ning tegi – nagu teadlasekutse ette näebki – hulga olulisi avastusi. Ainult mitte neid, mida ta geenivanakeste hulka õppima minnes algselt, teadmatu-kogenematuna silmas pidas. Esiteks sai ta teada, et ta ei taha olla sipelgas, vaid oma maist missiooni täitev Marja: „Üks professor ütles, et me olemegi laboris nagu usinalt sagivad sipelgad – et ühel päeval keegi saaks tohutu panoraamse avastuse teha. Ja ma teadsin – mina ei ole sipelgas.
Teiseks avastasin, et minu mõtted ja tunded loovad ja suunavad katseid. Kui tegin proteiin B35-ga – selle liigküllasus põhjustab vähirakkude vohamise, kui mu mälu mind ei peta – katseid heas tujus, käitusid preparaadid kenasti, värvusid selliseks, nagu vaja ning mingeid seeni ja baktereid alusklaasil möllama ei hakanud. Pruukis mul mingite jõuliste emotsioonidega või vastumeelsusega katseklaaside maailma sukelduda – ja minu peas ja südames käivitunud stsenaarium läks käima ka mikroskoobi all! Nägin oma silmaga, kuidas kosmilise külgetõmbe seadus ja manifesteeringute täitumine tingis selle, et söötmel möllasid valevärvilised triibud läbisegi seente ja bakteritega. Ja ma tegin oma tohutu avastuse – saamegi oma lootused ja hirmud realiseerida – ja see juhtub hetkega, järelikult peab seda võimalikult täpselt valdama ja kontrollima. Igal hetkel. Kellegi Tee siin ilmas on tubli proteiiniga sõbrustamine laboris – tema silm läheb seal särama ja toob inimkonnale palju kasu. Minagi sain laborist silmade sära – avastasin, mida tegelikult teha tahan ja söandasin teha lahtihüppe tundmatusse.“
Sihvakas ja elegantne noor daam on inimhingede-ihude inseneriks õppinud ja üha edukamalt neid teadmisi õpetanud ja tõlkinud kõikjal maailmas. Kõige kauem Hispaanias, seejärel Londonis, Pariisisi, Saksamaal, Ameerikas. Tulemuseks on veetleva aktsendiga ja mujalttulnud väljenditega emakeel, mis lisab Marjale erilise ülemaailmse hõngu.
Asjad on õhus
Kaarli puiesteel kiriku kõrval asuva Ovaalstuudio asutaja Terje Krupp on endine ärijuht, tema üks abikäsi tütar Helen lõpetanud Balti Filmi- ja Meediakooli ning teine abikäsi siis globaalse taustaga Marja oma postmodernse iidsuse ja üksikust paljudeni pühendumisega.
Naine leiab, et see on aina hea, kui ka näiteks Merike Mitt ja tema Elamuskoolitus koos väärtuskasvatuse ja tarkuste hoidistamisega on samuti õhust kinni püüdnud ühiskondliku tellimuse sündmuslahenduste järele: „Meiesuguseid peaks olema veel palju rohkem, kes pakuvad sündmuslahendusi meeskondade emotsionaalse intelligentsuse turgutamiseks ja loovuse äratamiseks nii oma stuudio kõrbe- ja maasikastiilis ruumides kui looduses. Asjad on õhus – ja mida enam seda vajadust tajutakse ja täidetakse, seda tugevam ja toimivam on meiesuguste võrgustik. Pole siin mingit konkureerimist – kuulume kokku ja täiendame üksteist!“
Oma maailmavallutusretkedel on Marja jõudnud järelduseni, et ülimalt hea oleks ühendada ja kokku miksida ka erinevate rahvaste ürg- ja algolemuse. Kui lõunaeurooplased, kellega naine õige mitmeid aastaid koos elas ja töötas, on õhus hõljuvad ja heatujuliselt distsiplineerimatud, siis Põhjala rahvad on teatavasti masenduselekalduvalt maadligi ja liig-kaalutlevad – kokku saaks kena keskmise.
„Kõik on võimalik! Ka kuivaks ja verevaeseks arvatud IT-rahvas on võimalik ice-breakingu ja coatchingu käigus totaalselt ellu äratada, silmad särama ja meeskondlik loovus möllama saada, nii et järgmisel päeval elab ja hingab nende seni hangunud tööjuur juba hoopis uuel moel. Parim võti selleks on huumor – üks tõsisemaid töid siin ilmas. Mitte ajutine naer tellitud koomiku ja karismaatilise koolitaja kehutusel, vaid ise tehtud, eluline-oluline nali – see on tõeline võit,“ kinnitab Marja, kes muuseas kutsub Ovaal-naiskonda veel üht emandat, kes sedalaadi gruppide eest asiselt hoolitseks. Ja naisväe äratamine on vägagi õhus ka üldisemalt.
Tõsiseltvõetavad temakesed
Naisenergia voolama päästmisega kuulub Marja samuti juba ärganud ja tihenevasse plejaadi Eestimaa peal – tantsu ja tantra, loitsude ja riitustega transformeerivad naisväge ju ka Thule Lee, Jaanika Gross jt.
„Näen üsna esimesel pilgul, kuidas on lood ühe või teise temakesega – naisenergia voolamist või peetumist näitavad nii liigutused kui silmad, miimika kui riietus. Eks ma olen ka läbi enese isiku teada saanud, mis meid nii pahatihti blokib – hirm, et meid ei võeta tõsiselt, kui meil on meik, kontsad, ehted ja pitsid. Tõsiseltvõetavale kohale pürgiv ja ka sinna pärale jõudnud naine, kes end kehtestada tahab, varjub pintsakusse, valib range sootu soengu ja püüab meheliku liikumise ja kõnemaneeriga pälvida ka meheväärse palga,“ arutleb Marja. „Palk on muuseas üks oluline asi – kui madal ja mannetu ka rahast ja asjadest rääkimine ei tunduks. Sissetuleku ja positsiooni seisud Uues Heas Ilmas peaksid olema sellised, et naisel on segamatu võimalus olla sügavalt naiselik – tal on ju ülim ülesanne süüvida iseendasse, et läbi totaalselt avatud enesetunnetuse saada ühendusse kõiksusega. Ja see ühendus mehele edasi anda. Kuidagi teisiti kui naise kaudu mees ju kõiksusega ühendusse ei pääse.
Ja meie ülesanne on kõike lastele selgitada – täpselt nii palju kui nad küsivad, et nad mõistaksid, mis ja miks siin ilmas toimub, mispärast varasemate generatsioonide reeglid ja mallid võrreldes indigolaste kristallteadvusega nii kummalised on. Need tasandid tuleb ühitada ja sobitada, sest Maal kulgeb ju praegu kõrvuti kolm äärmiselt erinevat generatsiooni.“
Vajadus selgitada ja rääkida on Marjale end näidanud kasvõi nii, et kui ta oma enese emale lapsepõlvemälestusi on jutustanud, on ema lihtsalt nutma hakanud – ta ei teadnud, et enesestmõistetavaid asju võib generatsioonide vahelises kuristikus nii teistmoodi tõlgendada. Lastel pole ju kogemuste ja olnud kümnendite põhjuste-tagajärgede sleppi järel lohisemas, tuleb sõnastada – siis tekib turvatunne ja osadus.
„Praegu kõnnib siin planeedil kõrvuti kolm põlvkonda – baby-boomi põlvkond, kes on elanud kindlas voolusängis kool-sõjavägi-pere-palgatöö-pension ning avastab nüüd ehmatusega, et kindlapiiriline rühkimine enam ei toimi, miski pole enam garanteeritud – ei pere ega kodu, palgatöö ega pension, kui ise rutiinist lahti ei hüppa. Teine on x-generatsioon – edule ja jõukusele, karjäärile ja egole orienteeritud rahvakiht, kes peab samuti oma olemuses ja suhtumises olulised korrektiivid tegema, et mitte kuristikku kukkuda. Ja kolmas on vaba ja piirideta, materiaalsete ambitsioonide ja omanikukireta, karjääriredeli ja ruuliva egota põlvkond. Kusjuures selle vaba kulgemise ja loomuliku eluviisi võtavad õnneks ka teiste põlvkondade esindajad aina massilisemalt üle – kes ladusa arengu viljana, kes eksistentsiaalse või finantsilise krahhi tulemusel,“ teab Marja. „Erinevatel põlvkondadel on üksteisele nii palju anda, et üksteiselt õppimine aitab neid kärgatusi vältida. Olin just pikalt vaimustuses ja järellainetuses filmist „Tänavatantsijad“, kus nii tänavapoisid kui klassikalise balletikoolitüdrukud – ja nende õpetajad – võitsid mõlemad tohutult sellest, et sobitusid omavahel kokku ja ühendasid oma ja üksteise parimad küljed. Nii peabki!“
Mikstuur üle hirmude
Tüüpilisim ja mõistetavaim põhjus, miks generatsioonide ja elustiilide piire ei kiputa ületama, on mõistetavalt hirm. Äsja ilmus äärmiselt õpetlik raamat hinge- ja elulaadi-, generatsioonidevahelise ja globaalsete rännakute sooritamisest vaba rände trubaduurilt Tom Valsbergilt. „Kuidas rännata ilma hirmuta“ jutustab just sellest, mil moel end lahti kasvatada ohtlikult aegunud elustiilist „elu asemel laen“ ja astuda vabalt kulgevate õnnelike tulevikulistesse ridadesse.
„Üldjoontes mõtlen nii isiksusi kui rühmi koolitades, et kunagi pole hilja alustada, areng on alati õigeaegne ja täna on parim päev uueks eluks, aga… Tuleb tunnistada, et vaadates mõnd lohutamatult nutvat 50aastast äridaami ma selles nii väga kindel ka ei ole, et mõnikord siiski ka hilja ei ole. Kui naine on kogu oma elu pühendanud ärile ja edule, aina paremale elamispinnale ja autole, siis 50+ ütleb peeglist halastamatult – su elus pole armastust olnud, oma ainsast lapsest, seegi kui projekt, oled kapitaalselt mööda elanud, oled üksildane, rahuldamata ja rõõmuta kesksooline olend. See peegelpilt ajab tõesti nutma – ent selle tegelikkuse transformeerimiseks oleme omakorda kutsutud ja seatud meie ja meiesugused.“
Marja kinnitab siiski, et täna ka pole veel hilja. Oma unistusi ja soove, tegevuskava ja tulevikuplaane saab õnneks igal hetkel korrigeerida – oldagu vaid täpsed ja tähelepanelikud. Ja ärdagu lastele peale surutagu neid mudeleid, millesse me ise kohati nii õnnetul kombel takerdunud oleme. Kui meile tundub, et tütar läheb liiga vara mehele ja saab lapse ja peaks hoopis kõrgkooli ja tööle minema ja raha teenima – siis tehkem kiire stopp ses klišeedevoos. Tegelikult pole ju vaja neid vanu stereotüüpe. On vaja õnnelikke naisi, et oleksid õnnelikud mehed ja lapsed.
„Venemaal maksti muiste meestele nii palju palka, et naised said kodus olla, enesega tegelda – ja parimas mõttes nii mehi laadida kui lapsi kasvatada. Nõukogude ajal „lahendati“ olukord meeste palkade langetamisega nii, et ka naised pidid tööle minema – seega said mehed kastreeritud, naised emanda pjedestaalilt tõugatud – segaduses, sootud, õnnetud olid seejuures nii mehed kui naised,“ arutleb Marja. „Olen Lõuna-Euroopas ja Ladina-Ameerikas näinud, et seal kibelevad naised praegu kodust välja ja tööle, sest neil on see venelikult kole kogemus puudu. „Me siin omakorda püüame rahamaailma ja oma tegelikke vajadusi ja olemust ühitada nii, et vaim ja vara oleksid tasakaalus.“
Mida mul müüa on?
Kõik me, kes oma laenude-liisingute-palgatööorjuse otsas vintskleme, unistame sellest, et raha siit ilmast kaoks ning loomulikud-sujusad-loogilised kaupade-teenuste-oskuste vahetused asemele tuleksid. Seni, kuni see õnnepäev koidab, on aega selgusele jõuda, millised meie kellegi eeldused üldse on – mida meil inimkonnale pakkuda on, et ennast elatada ja teisi teenida.
„Veel on maailm täis kaheksa tundi kontoris kükitavaid õnnetuid inimesi ja rutiinset, oma loovusele sobimatut tööd rügavat rahvakihti, kes tõelise eneseteostuse asemel kas siis netis laamendavad ja oma ahastust kommentaariumides välja oksendavad või valesti teenitud raha maha joovad,“ teab Marja. „On väga teistsuguseid olemisviise – need on siin samas. Meie enda sees. Ja neid saab õppida näiteks Tim Ferrissilt – www.fourhourweek.com/blog/ – kus õpetatakse väga konkreetselt ja loogiliselt, kuidas oma aega ja energiat rütmiliselt ja õnnestavalt jagada nii, et formaalset-rutiinset tööaega jääb minimaalselt – ja kui ala on õigesti valitud, on töögi ju teatavasti selge lõbu.
Ala valimist omakorda õpetab mu teine suur lemmik Seth Godin – www.sethgodin.com – kes õpetab lihtsalt ja selgelt eneseturundust. Kui küsimusele, mida mul inimkonnale anda ja üldsusele müüa on, adekvaatselt vastata, jõuavad üha enamad inimesed täiusliku elulaadini.
Arhitekt peab metsas mesindustalu ja kujundab enneolematult võimsaid maju. Psühholoog ja kirjanik peavad loomadega kõrvuti elades, luues ja lehvides elulaaditalu. Arst ja programmeerija kasvatavad vilja või õunu – ja on kindlasti, nagu me kõik, ka katse-eksituse meetodit kasutanud. Esmalt vales vaos rühkinud. Siis võib-olla tasakaalu teistpidi paigast ära ajanud – nii et lambaid või ravimtaimi on saanud nii palju, et need sunnivad haritlasest loovuri oma loodud maailmast põgenema – ja siis õige tasakaalu, vahekorrad ja rütmid leidnud.
Me kõik võiksime tahta hommikul ärgata – ja õhtul näiteks ovaalseks minna – ka mulle enesele on meie stuudios tümisevad trummid ja tants-laul-muusika eluliselt vajalik raputus ja vaimustav üleskeeramine, üha uuenev ja uuendav restart igaks järgmiseks paremaks ja veel