27. oktoober 2012
21.-27.oktoober
Hommikusse miinuskaheksasse poole sääreni lumme sündisid Mantra ja Mandala – Ogaliku ja Maxi kaksikud utekesed. Imeliku olemisega Ogalik andis juba esmaspäeval teada, et peagi ollakse saabumas – ikka vaatasin kirjusid ja eriliselt ilusaid tittesid ohhetades ja rõõmustades, nagu esimesi tallesid maailmas 😀 Annaks taevas, et selline lapselik värskus kestaks. Hoolimisest andis aimu ka see, et kui pärastlõunal oli üks talledest kadunud (!) varjasin laste eest küll ehmatust ja kurvastust, ent kujutlus, et kull või ilves eriliselt ilusa ja kirju tite minema viis, ajas ahastusse. Kui olime Margoti juurest kitsede jaoks soku ära toonud, leidis Aare väikese plika hangest üles ja mul oli tunne, et olen väga suure kingituse saanud. Eks olengi.
Esmaspäev alustas nädalat viljaveoga, mis koos noortega läks siva ja ladusalt, ilma et oleksin Omariigitari abiga mõlki kukutud küünarnukile liiga teinud. Tõin PRIAst siit sugujääradena lahku vatele jäärapoistele kõrvalapakad – pikka iga, Maa ja Mega! Järgnes tõsisem pesulappamine ja saunakoristus – lisaks pesuköögile ja karjatalituse abiruumile on see ka helistuudio ja masterskaja, nii et tuleb vastavas mahus ka korda hoida. Talun üha vähem korralagedust, mispeale mulle mühatatakse – „koli linna!“ – aga samas püüavad kõik pereliikmed ihust-hingest puhtust, korda, tasakaalu tagada. Nii armas. Nagu ka esmaspäevahommikune Jaanika kiri:
Oeh, nii paganama hää on olla esmaköetud punastest tellistest uue keskaegse ahju soojuses, värskelt sauna järgi lõhnates ja kerget-karget õlutit lõõgastuseks peale rüübates, nii et hetkeks tekkis tunne:
Mu poolest võib Ilma-lõpp praegast sellisel kujul rahulikult ja täiega tulla!:)))
A ei nii kergelt me pääse ja see ju ka tegelikult tore, sest kuhu meil kiiret!.))
***
Aga yx jagamise koht on hoopistükkis see, et magame praegu Oonaga oma ravitsemise kambris, Rootsi kunni voodis, mis teada-tuntud nägemuste-kaemuste kants ja unepaik.
Mitu ööd tagasi, vist vahetult peale teie siinkäimist anti mulle unenäo-taolises seisundis teada mõnd teie pesakonna vedajate kohta:
Sina, Kata, peaksid hakkama rohkem tähelepanu pöörama oma kätele ja rohkem süvenema nendega tunnetamisele. Ehk et kui teed midagi käelist, siis sule vahel silmad ja keskendu kätele, tunnetades asju just nendega ja nõndaviisi.
Miks nii, mina ei tea, aga nii näidati ja täiesti antigi mulle hetketi võimalus maailma tajuda läbi sinu käte. Mõnus tunne oli see igatahes.
Sinu Sõduri kohta oli kah miskit. Seda on natuke raskem edasi anda, küll oli mul aga vägagi lihtne seda mõista. Vbl võiks tajutut kirjeldada nii, et praegu väike hall ja kohati end ilmetuna ning väetina tundev ussike hakkab vaikselt aga kindlalt oma kookonist välja kooruma, et siis kauni keiserliblikana ringi lennata, elada ja luua, nautida ja ilutseda…!:)
Teadvustada on aga vaja seda, et protsess on pöördumatu ja ei ole mõtet põgeneda selle eest ega tahta tagasi väikeseks halliks roomaja-ussikeseks, kuigi vahel võib tunduda, et mis sellelgi seisundil viga oli: roomad natuke, nuusutad ja nodistad muda, keerad kerra, kuhu tahad ja tukud, et siis jälle edasi roomata. No aga igaks asjaks oma aeg ja kuigi eelseisev võib ju pisut hirmutavana tunduda, sest eks see uuega harjumine ja kohanemine, pingutamine ja ponnistamine nõua pühendumist ja (tahte)jõudu – aga teatavasti ÕNNE hakkamegi me enestele ja ümbritsevaile looma alles siis kui leiame enestes (tahte)jõu mugavustsoonist ja hallist rutiinist välja astuda. Ka senine eluviis, kuigi mitte liig lihtne, on mingis mõttes rutiin ja mugavustsoon.
Arvan, et see ka põhjuseks, miks kenade kolleegide poolt raviks pakutud tilgake viina napilt ää tahtse tappa. 😀
Samas põgusalt jäi südamepilk siin käies talle pidama ja esmakordselt süvenesin veidi sügavamalt temasse. Pigem küll salvestasin kõvakettale ja ilmselt sellepõhiselt anti hilisemat teada.
Kui kutt viitsib enesega tööd teha ja julgeb vahel abi paluda, et juhatust küsida, siis potentsiaalid on sel mehel vinged!:))
***
Lisaks hõljub õhus miskit, mis meeli kevadiselt erutab ja südame väheke kiiremini eelaimduste tuultes põksuma paneb. See võtab ka praegu omajagu aega ja ruumi.
Samas on hetkel vägagi intensiivne iseenda ja oma väe tundmaõppimise aeg läbi 4 erineva põhielemendi: Thule Lee naistelaagris suhestusin ja integreerisin Tule väge ja TuleEma tarkusi, Preeriakoja üritusel Kuutütred Valguses ja Varjus sai selgemaks MaaEma vägi ja tähendus ning toimus selle jõu integratsioon, Tenerifel juba aimasin, et midagi on ka seal teemaks aga ei teadnud, kas Vesi või Õhk. Tagasi jõudsin teadmisega, et teemaks oli Vesi ja VeeEma tarkuste ning väe omandamine koos mõistmisega, mida tähendavad allhoovused. Järgi on jäänud veel Õhu- ehk TuuleEma õppetükid. Neid ei saa ette planeerida aga hästi põnevil olen igatahes koos mõningase aimdusega, kuid ei ole mõtet ajast ega sündmustest ette rutata.
Väljendamine lihtsalt peab veel natuke oma aega ja kohta ning ruumi ootama koos teadmisega, et kusagil on see juba olemas ning meie kohtumise tund temaga pole enam sugugi kaugel!:)))
Küll see saab ja küll see tuleb!:)
Teilegi kodusoojust ja -rahu sinna Soonele!:))
Jaanika kirja järel avastasin, et teengi enamuse töid ja talitusi käsikaudu – vaatamine pigem segab kui toetab. Vaatan jah kätega. Ja näen nendega nii mõndagi. Aga kasutan seda loomade, mitte inimeste peal. Seni. Üle pika aja küsisin lasteisalt, kuidas kunagistel sõpradel läheb – mitu last on Marttil, kellega elab Erlend – küllap nad on kohtudes ka praegu sõbrad, lihtsalt pole olnud juhust. Hea on teada, et nad on olemas. Mis tähtsust siis sellel, et keegi t sõimas Reeda läbi ja blokkis ära selle eest, et tema tegusid mäletatakse. Vaatamata sellele, et sain viimsed meetrised luuserihalud ahju aetud, meenutab üks ja teine asi ikka tema siin-jahmerdamisi. Ei taha. Aga ikka meenub. Läheb üle. Kindlasti. Oh Patcha-Mama, palun aita ta neist väikestest vastikutest meenutustest välja puhastada… Lävel seisev inimkond puhastab end – täna lahkus Illar Hallaste. Rahu tema patusele põrmule – õnnelikku taastulemist. Aamen.
Viimaste päevade metsik uni on Akasha kanaldusega kooskõlas, aga hull lugu on see, et nii palju kui vaja oleks, magada ei saa – 24 ööpäevatunnist on varasema suutlikkusega järele jäänud napp 6. Pigem 4. Näis, mis sellega edasi saab.
Käisime väsimuse ja ajapuudusega võideldes Ohtus teatrietendusel. Trupp ootas meie mõneminutise hilinemise seoses kohutavate teede aukudes hüplemisega ära – aitäh! Shaw oli vaatamata sõnaohtrusele naljakas, elegantne ja paralleele-assotsiatsioone tekitav. Mul pole Baskini lavastatud „Mesalliansist“ küll paraku kuhugi kirjutada, aga inimloomuse mitmekihilisuse meeldetuletuseks oli see suurepärane elamus. Lastele jättis mõistagi sügavaima mulje Elina Pähklimägi – Kättemaksukontori Häidi! – ilmsi nägemine, mind võlus Maria Peterson. Tuhat korda ennast väärt väljasõit.
Teisipäevahommikune põllumatk Minni telefoni otsingul näitas inimhingede mitmekesisust. Selle peale, et Indi läks kell üheksa hommikul oma telefoni otsimas, ilmus FBsse varastatud autode ja röövitud laste vahele teade selle kohta, kellele ei meeldi, kui teda võõraste muredega tülitatakse. Kui tütretibaga helina järgi viljakõrte vahelt telefoni üles leidsime, küsis juba mu vanim tütar, mis paanikat me siin tekitame… Mul läks hing hellikutest koduperenaiste peale, keda peetakse üleval, kes saavad ainsagi mureta olla elukutselised rasedad, kes… hing nii täis, et nutt kippus peale. Õnneks polnud aega kohe seejärel seda päevikut siin täita, nii et ma ei kirjutanudki üles, kui väga selline põlvekõrgune prigin puudutas. Et mitte neid emotsioone ka oma laste kaela valada, kobisin õue.
Juba Lius talupidamist õppides avastasin, et kõige õigem on õue minna. Kui väljas möllav torm ja pakane ning toas trügiv inimeste väiklus ja madalus kaela vajuvad, tuleb õue minna. Seal muutub kõik lihtsaks ja kergeks, talutavaks ja tühiseks. Pühkisin eelmise päeva viljaveo jäägid aidast, autost ja õue pealt kanadele rõõmuks. Vedasin neile ja sigadele mättad nosimiseks. Riisusin viimase halja Tissule, viisin puud tuppa ja kütsin, kasisin hoiul oleva kutsika tagant kümme korda loike ja surusin maha kahjutunnet, et ta ülehomme oma teed läheb. Hoogsa müttamise abil ületasin rutiinseist töllakusist tingitud nõrkusehetked – jälle rulli lükkamine ilma traktorita, jälle üks jälk riigipaber postkastis, teine asutuses, jälle termineerunu niipidinaapidi kirjad-smsid…
Saabusid Timmu, Tiina ja Johannes. Tähtsusejärjekord on just selline. Timmu on cairn-terjer. Viis kuud vana – ja ta oli meile väga vahva külaline, keda üllatas, et kassid teda ei karda,et nii väike kutsikas nagu Saara temaga mängida ei oska. Johannes tõi Aleksandrile riidekotid – väikseks jäänud kvaliteetvarustuse – ja oli kasvades läinud naljakalt ja mõnusalt sama nägu ja tegu, nagu Brigita väljavalitu. Mitte ainult näojooned – kõnemaneer, huumorimeel, härrasmehelikkus ja ninakus – kõik üksühele 😀 Lobisesime Tiinaga nii tüüpilistest kui ebatüüpilistest naiste teemadest, tegime Herlendi toodud küülikumaksadest kastme.
Poisid tegid seni õues loomaveokasti ja lükkasid loomadele ette kolm rulli heina. Kui uskumatult erinevad praegusest oli eelmine, termineerunuga-sügis ja üle-eelmine, imelise imikuga jukerdamine. Oi eluelu… Ent tsiteerigem neljapäeval Rakveres kohatud Kellit: kõik on täpselt nii kuis peab, järelikult on kõik väga õigesti ja hästi.
Kolmapäeval oli järgneva talve pealetungi eel jälle palju soojem – ent see-eest käisid pidevad serverite tõrked ja programmide kokkujooksmised otsekui selleks, et arvuti ei mõjuks nagu väevälja perforeeriv peitel. Kui netiside taastus, näitas Kaili Taalmaa Matu pilti – Bella tõmmust pojast on kasvanud suur ja ilus poiss, tõdesin vanaemaliku uhkusega 😀
Kui olin ära kirjutanud Kättemaksukontori 9.faili, oli nett jälle maas, arvuti koos, Vikerraadio vait, ise tühi. Pärast lõunauinakut kirjutasin 10.faili – mis on Ulmani tahtel kõige seksikam peatükk, mille olen kirjutanud – mis on minu isikliku munnimiinuse otsas raske – aga hakkama sain. Väljendi pärast küll vabandan – aga seda kasutas Aleksander õues langeva temperatuuri kohta ja me keerasime selle Tiinaga pea peale. Sobib erinevatel asjaoludel tsölibaadis elavate naiste kohta hästi.
Enne neljapäevast raju rännet uurisin läbi Biore ja Kaksikleegi leheküljed, panime poistega kahele jääratallele lapatsid kõrva – nõnda algas neljapäev hommikul kell kuus dr. Velleste postkasti tange poetades, Minni ja Aleksandri jätsime Margoti juurde, Lelle lähistelt võtsime peale Õie jaoks noore isahane, kes sittus loomade transakasti sissejuhatuseks täis ja siis ehmatas meid iga natukese aja tagant kimedalt kriisates.
Kui Õie sai oma hane Essus kätte, haarasime Põdruselt talverehvid – et aja kokkuhoiu mõttes neid alla ei pannud, kirusime pärast kurjasti – viisime Uhtna taha väga sümpaatsele Annelile Saara-beebi ja sõitsime Rakverre, kus mina läksin Biore Tervisestuudiosse, Aare hankis endale võimenduse. Mare Laeksi asutus on ütlemata helge ja mitmekesine ja vestlus temaga oli palju rikastavam kui pealispinnalt võis paista. Inge Soosaarel, keda paari nädala eest Palasi metsades külastasime, on muhe nõiamoorikorter Viru kohtu taga endises vanglas. Olles temaga lobisenud ja natukene taro-kaarte näppinud läksime koos Kelli juurde Kaksikleekide ja muid olulisi asju rääkima. Natuke enne meie vestluse lõppu jõudis koju ka Kristo. Oli õpetlik ja tasakaalustav käik, ehkki me ei tegelnud ju ei vabastava hingamise ega meditatsiooniga – nende seltskond toimis ka ilma. Aitäh.
Tankisime, hankisime Õiele tubakat ja sõime Essus kõhu pealaeni mune, tomatit ja kodukilu täis. Püüdsime kümme parti, surusime autosse kutsika eest saadud kartulite-porgandite-õunte otsa suured riidekotid, kilupütid ja potililled ja otsustasime lahkumiseelse kohvi ümber, et Emumägi, kus Adele meid ootas, jääb seekord külastamata – aeg, aeg, aeg… Pilgeni kuhjatud autoga maanteel saime kõigepealt teada, et vasak esiratas võdiseb koos rooli ja juhiistmega. See vaimustas mu lamba-klopitud ja elu-räsitud liigeseid piiritult. Seejärel algas lai lumesadu. Libe, nähtavus olematu, esiratas tudiseb…
Margoti juurde jõudsime kümne ajal. Kuna lapsed magasid juba nagunii, sõime kartuliputru ja porgandisalatit, kippusime laua äärde magama jääma, surusime unised lapsed – seda siin politsei ei loe! – kottide ja lae vahele ja kodus ärkas Aleksander siiski sedavõrd üles, et kuni ma Minni voodisse panin, hobused söötsin ja talli panin, vasika ja kesikud toitsin ja toidud-potililled üles rivistasid, pakkisid poisid pardid lauta, lüpsid ja siblisid veel oma tund aega õues. Sügavas öös ärkasin teleka ees diivanil, kuhu Dr. House’i vaadates magama jäin.
Reedel oli plaanis koristus ja laste rõõmuks ujula. Kõlab traillatralla… Tegelikult vankusime õhtul seitsme ajal Valtu ujulasse üsna käpakil. Aare ja Aleksander puhastasid nii lauda kui talli põhjalikult ära – tänu taevale, Mantra ja Mandala sündisid puhtasse koju! – saepurust tühjendatud boksi läksid jalgrattad talvekorterisse, et mitte poiste aega raisata, vedasin puud majja – kui ahjudest tuhka välja võtsin, tungisid kutid truupidesse – mispeale kujunes paaritunnine korstnapühkijate dessant. See lisas kolmele masinatäiele pesule veel kaks. Et need ära kuivatada, tuli sauna tuli teha. Õie taimed said istutatud – täna poleks pottide jaoks enam mulda hangede alt kätte saanudki. Essust toodud riidekottides oli lisaks rohkele tööriiete valikule ka üks võrratu dubljonka kasukas. Mul on nüüd kaks kasukat – kuivõrd üle-eelmisel aastal kinkisin Saaremaa Kajale ühe, on selge – kui südamest kingid, saad kaks vastu. Ahoo! Ahjude-pliitide puhastus tingis totaalse suurpuhastuse. Aga ujula soojas basseinis töötasid massaažijoad – kuni lapsed ja Aare möllasid, nurrusin jugade käes. Jüri Sillari filmi suutsin ennast totaalselt ületades lõpuni vaadata – ja hommikul alles kell üheksa ärgates ei tundnud süütunnet kah mitte üks põrm.
Laupäevahommikune miinus kaheksa oli tekitanud jootmisvannidele jääkaaned, oli vaja ühe korraga laut talveks sisse seada, veesüsteem soojustada, karjuselindid lumekoormast vabastada – seda tehes leidsin metskitsede, jäneste ja rebaste jäljed hobusekoplis, tegin uute lugude jaoks paar tundi fototööd, kuni poisid õues müdistasid – mis Soome talule raha teenima minekust saab Aare rääkida, ME EI SAA PÄEVAGI TEMATA! – oli minul kirjatööde reastamine, veetapesu-entusiastide materjalide uurimine, Minnil lumememm…
Ent mitte see kõik pole tähtsaim – juba esmaspäeval poegija nägu teinud Ogalik üllatas meid tilletalledega – kaks suurt, rohke valgega utekest, ühel lausa tagumikuni sukad jalas. Tilletalled on mu vanaisa Aleksander Vatmanni vennatütre Kai Balode väljend. Ja nimeks said Mantra ja Mandala – palve ja väepilt. Seesinane väepilt oskas end hange ära peita, nagu siinse teksti alguses ohitud. Jaanika soovis neile ema ilu ja kõigi esivanemate parimaid omadusi – Inga itsitas Tallinnas suverehvivangis istudes ja Naiste lugusid toimetades, et kujutleb juba kirikuemand Gerlyt kevadel kätte saadavat utte hüüdmas – Mantra-Mantra-Mantra-uteuteute! 😀
Kui viisime Aleksandri Tartu bussile, sõitsime ühtlasi Margoti juurde soku järele…Sarvitu sokupõnn, kellele nimemaagiast lähtudes käigu pealt Tegija nimeks panime, osutus leebeks memmekaks. Jookseb inimestel kannul ja määgib haraka häälega, nühib hellalt ümber jalgade – ning seetõttu jahmatasin õhtuse talituse ajal hobused talliuksele seisma. Mis hais? Emme, miks sa soku moodi lehkad? Brr! Vanamutt põrises kõige vastalisemalt, enne kui üldse oma boksi suvatses tippida, eeslitäku pidin kõrvupidi talli tirima – sokulebra mu riiete juures peletas. Ja ometi on tegemist väikese muheda noorukiga… Õpetlik.
Lammaste-kitsede-lehmadega kohanes väike mökats sama ladusalt kui pardid ja kanad omavahel – seega on nüüd taas kirjutamisaeg. Retked ja rähklemised, lume ja uusasukatega kohanemine on möödas. Arvuti – siin ma taas olen. Tänu Soone talu päevaraamatu lugejatele, kes pika kirjutamisvahe peale e-mailis ja FBs küsisid, kas meiega on kõik korras – ononon, kullakesed, meid on jälle rohkem, me võtsime teatavaks, et talv on käes – ja kõik on aina paremini!