21. oktoober 2012
20.-21.oktoober
Paar millimeetrit, mis lahutab meid surmast, võib muuta kõigi meist sõltujate elu. Minu meelest ei kehti väide, et asendamatuid inimesi pole, kui jutuks on Soone talu väike perenaine ja meister, kolm hobust, poni ja eesel, lehm ja mullikas, lambad ja kitsed, sead ja kanad, koertest-kassidest rääkimata.
Battayat ei saaks tiinena müüa, vaid varssumiseni Reeda või Maie juurde hoiule viia. Vanamutt ja probleemne kimmel ei läheks siit kardetavasti elavana enam kuhugi. Poni müüki ei elaks Indira üle – ja eesel kuulub poniga viimse hingetõmbeni kokku. Raissast on vahepeal mullikas saanud jah. Ja kes meie kaht kõrbekoera ja nelja meie jaoks väga erilist, aga maailmas niigi liiga arvukalt esindatud liigi esindajat kassi ikka ihaldaks. Ja ehkki mu kodulaen on kindlustatud ja seega minu surmaga seoses pangaike kaelast, pole sugugi kindel, kas Indi isa suguvõsa hoiaks tema talu ta täisealiseks saamiseni püsti. See omakorda oleneks sellest, kas meister tahaks pärast mind siin edasi elada ja tegutseda…
Seega olen kohustatud end oma karja nimel hoidma. Aga kõiki ootamatuid fataalseid ohte ei oska keski kurask ette näha. Et see tõsiasi meelde tuleks, oli eile hommikul vaja selili ute all laudalakke vahtida ja koos silme eest läbi lendava eluga tunnetada, milline kehaosa end kuidas tunneb.
Naksasime Vellestelt laenatud tangidega 7 lambale kõrvalapakad kõrva. Ma ei kujutanud esimese ute seljas istudes ette, kui tugeva impulsi annab lambale valuaisting. Kui Indira kordas kõrvaauke saades vapralt minu järel „ilu nimel krrdi-krrrat naised ei nuta!“, siis lammas kargas naksaka peale tagajalgadele – mina ei lasknud lahti ja lendasin tema alla selili. Vasak küünarnukk käis vastu tala, ristluu kõmakaga vastu põrandat ja peast läks kahe millimeetri kauguselt maakivisein mööda. Kõik kõrvad said märgistatud ilma, et vasakut kätt kontrolliksin – ja üsna ühekäeline ja kööbakas olen veel mõnda aega – eks lambada käis ka mu vasaku põlve peal, ajee…
Ehkki kõrvade augustamine on tegelikult lambale sõnum, et temast saab suguloom ja ta läheb siit elusana, oli kari eile hommikust saadik elumuutuse tunnetusest ärevil – mis siis, et lambad, arunatuke väikeses villases peas ikka olemas. Saime nad kahepeale lauta alles siis, kui vedasime ajutise kiire karjuselindi ette. Libe oli, muda oli, hing läks täis – ja pärast oli mõistagi hea meel, et hing sisse jäi… Kusjuures lehma sulus kinni istudes tõusis Alfa tagajalgadele, vaatas mulle ainiti otsa ja küsis, mis toimub.
Hobustele heinarulli veeretades ütles Aare, et läheks 2-3 kuuks Soome ehitama ja teeniks traktori. Kindlasti – traktori nimel, mida pärast peatseid planetaarseid muutusi ilmselt kasutadagi ei saa, talu üksi jätta – ja faking raha nimel Soome voolanud valerütmiliste koosluste kosega ühineda… No ei!
Kui trakatsit kogu aeg nii kangesti vaja oleks, võiksime selle Eero juurest võtta – ehkki sellel, mis Männimägist sinna jäi, pole ees ega taga mingeid riistu. Pole vaja rütmi ja rahu, turvatunnet ja tasakaalu järjekordselt paigast lüüa. Otsekui kommentaariks minu kisa ja kiunumise peale, mille vallandas Aare ennastohverdav põhjarindele mineku idee, helistas Õie – Essu-kandis levitati kuulujuttu, et Aare olevat Tallinnas haiglas. Nojah. Hea oli, et Õie helistas – ütles, et sai sõbrannalt emahane, nüüd on isahane ka vaja. Heili kaudu leidsime. Saab. Seega Rakverre sõidame kutsika ja hanega, naaseme partide-porgandite-kartulite-talverehvidega. Margoti juurest tuua vaja oleva soku viskame risti üle katuse 😀
Küünarnuki pärast kägisedes, tegin eile kaks ahjupannitäit süüa. Istutasin neli lillelast uutesse pottidesse – mu ainus toataim sai sel suvel neli vinget võrset. Kuni toit oli ahjus, tõime autole õli ja filtri – tänu õiglase võitluse õnnelikule lõpule eile õhtul maanteel. Aare sai lõpparve kätte ja erinevalt orjapidaja mentaliteediga omanikust ütles tema osanik, kes palga ära tõi, et poiss tegi õigesti, et oma õiguste eest seisis. Nüüd selitavad Aleksandriga mitsupitsu all ja vahetavad õli. Kui lisada juurde eelnev hobusebokside puhastamine, pole mõtet kirjeldada, millised nad on.
Õnnelikud. Sest teenistuse kätte saamise eest lubati endale ka mõned mänguasjad – miskina subvuuhver, tikksaag ja relakas. Neid läheb kohe praegu, treikule uut sisemist kindlustust ja välimist metallvööd ehitades vaja. Ja partide kasti ehitades. Ja Aleksandri järjekordseid kõllikaste meisterdades. Ja. Ja. Ja.
Lapsed tulid Tartust, kaasas vanaisa sünnipäeva kook. Ja külalised Kuuse talu küülikufarmist olid mõistagi enne meid kodus kutsikaga kaelakuti – nii, nagu Indi, Aleksander ja Aare jauravad, et Saara-beebi võiks siia jääda, leidsid Heli ja lapsed, et ta kuluks neile kangesti ära. Rahu, Anneli, su Saara tuleb mõne päeva pärast kenasti sinu juurde. Ehkki täna pätserdas mama Bella ta vaimustunult poriseks, kui põnn lonkava ja kägiseva minu kannul sauna kuiva pesu järele vudis – titaaa! Taas kord kinnitus tarkusele, mida ammu tean – majas peab alati mõni titt olema. Alati. Kuande.
Ja see teadmine värskendas end, kui Herlendi ja Heli pisikest Mariat süles hoidsin – kahekuine lõhnavlõhnav ime, kes mõtles ja rääkis kogu kehaga, imetles väikese varba otsani mu lilleistikuid – Heli ütles, et see, mis pilguga beebid taimi ja loomi ja meie jaoks näilist tühjust silmitsevad, on kohati lausa hirmutav. Herlend ütles, et kui nad tõesti Battaya varsast oma hobuse kasvatavad – ja seda nad teevad, siis kindlalt oma perele, mitte kõigile näppida. Ehkki meie trakeenitar on vaatamata Palladiumi-Escalero geenidele rahu ja leebus ise ning ka tulevase varsa papa Bradford on malbe mees, on trakeen nii intelligentne ja tundlik olevus, et oma isanda heaks teeb ta kõik ja veel enam, kui teda karjakesi ei käkerdata. Herlend saab oma sälu juba kahesena ette õpetada ja kolmesena seljas käima hakata – mõisnikud tõid selle saksa suurt kasvu ja elegantse hobuse Eestisse ju tõlla ja vankri ees. Kui vaja, pean ka Battaya enese ette panema. Ehkki hetkel pole mul miskit, mille ette teda panna. Aga ma ei muretse. Rõõmustan. Ahjah, Battaya nime veidrast kirjapildist – tal tekkiski tol aastal, kui Battaya ja tema poolvend sündisid, nimedega ortograafiline pusa – poolvenna nimi on Palaton 😀 Pattaya ja Balatoni asemel.
Nugade kontroll, mille Herlend siin tegi, ütles, et meie kolmest pussist pole hetkel ükski kasutatav – hoopis üks süütu välimusega kööginuga sobiks isegi seatapuks, kui õigesti susata.
Kolm küülikut, kes neil kaasas oli, kulutasid kaks nuga – üks läks kondi vastu, teine kulus lihtsalt ära. Mis oli ilmselt üks Herlendi peavalu põhjus. Ja ilm ja veel miski. Eile oli mul kolme krehvtist ibukat eeldav peavalu, üleeile Retil säärane, et ta viskles ja iiveldas läbi öö.
Vaatamata hirmsale kupli kumisemisele küsis Herlend asja, mida magi endamisi olen küsinud – kus on peatsele kohtumisele saabuv Nibiru? Maa kaksikplaneet, millega galaktika ekvaatoril kohtume ja millega tohutu magnetimpulss kaasneb ja elektri planeedilt pühib, peaks juba ammu näha olema…
Kolmekesi laudas saime lambad punti seotud vaatamata sellele, et ühel lõhkus pea, teisel kõik muud ihuliikmed – Aare noppis sulust Omariigitari, Ketteri ja Aprilli välja ja sidus neist kenad kompsud Sharani pakiruumi 😀 Õnn kaasa!
Reti ja co saabusid keset suurepärast kaost metallilõikuri järele. Ja enne lahkumist kuulsime, et Herlendil on kodus kummivahetuse pink – mis tähendab, et Rakverest toodud rehvid vahetame sõprade juures ise. Mispeale tuli täiesti kohatu ja õõnes sms skandiku esponaadilt – anna mulle veel üks võimalus… Ilmne, et skandik kõigub, miks esponaat muidu viimastel päevadel taas sõnumineerib – ongi juba paar nädalat uues kohas vastu pidanud, nii tubli, õilis ja asendamatu olnud – ongi aeg jälle lappama minna.
Reet meenutas eile, kuidas mittemees siin aina oma litsentsidesse-koolitustesse-piletitesse investeeris, et teenima minna, õhinal minu teenistust oma põhjatutesse proovipäevadesse ja lõbureisideks osutunud töökatsetesse uputas – ja iga kord enne võõrsile sõitu päevi halas, et tal on nii halb tunne, ei tea, kas üldse võib minna – ei lasknud oma reisipalaviku, asjade pakkimise ja täädutamisega minul mitmeid päevi tööd teha ja – ja otsis alates teisest äraolekunädalast põhjust koju tagasi tulla. Teenistusena kaasas mitte sedagi, mille kulutas. Mina olen kuldne sitaunustaja. Aga Reet ütles, et ta pole kunagi varem nii lähedalt nii süüdimatut ja mölaklikku naise ja laste kulul elamist ja tarbimist, riisumist ja raiskamist näinud – ja ma ei tohi mingil juhul oma rahast loobuda. Koos Heiliga arvutasid nad õigusega meile kuuluvaks mitte 3 ega 4 tuhat, vaid vähemalt 10. Jah, kui ma advokaadi ja interpoliga teemale läheneksin, tuleks summa 16 tuhat.
Anna mulle veel üks võimalus… Selle koha peal saabub vaikus. No comments.
Õhtune talitus, kui poisid korjasid mu käest ära kõik panged-sangad-varred, näitas – on täiesti ilmne, et iga mu püüdlus meeste-tööde-moodigi-töid teha lõpeb karistusega. Mis siis ikka, panen aga põsepuna palgele ja roosidega räti võtan õlgele ja…
Heili soolaleib oli mõnus. Lobisesime kolmekesi loomadest ja lastest, majapidamisest ja meestest, sõime end pealaeni headparemat täis ja olime mu meelest kõik see moor üsnagi rahul.
Täna tuleb anda hobustele ussirohud. Läbi töötada Olga kodukas ja minna vestlema-vaatlema tantsutrenni, kus minu ülesanne on vigisemine – ai-oi! Siis tuleb saun. Homme viljavedu ja Ohtu mõisas teater – Baskini lavastatud Mesallianss. Ja igal hetkel nii palju kirjutamist kui vähegi võimalik. Kuigi need hetked vilksavad vihinal kuhugi. Poisid arutasid täna, et alles sa oled lehma all, jõuad paar polti keerata, mõne kruvi sättida – jälle lehma all – ja ongi öö… Aeg ja raha – jumalaga – oli meeldiv koos olla, aga see on möödas!