19. oktoober 2012
Marko Aleksejev – rauast mees puust maailmas
Marko Aleksejev (33) on efektne ja aristokraatlik kahemeetrine kergejõustikusangar, kes peab Varbola linnuse lähistel Põlli külas kodutalu kõrval Preeriakoda ning on oma looduslähedast, nägelikku, pühendunud ja harivat elulaadi kirjeldades erakordselt sõnaosav isiksus: „Vahelduseks iseenda imetlemisele, hakkame indiaanilaagris enda ümber ringi vaatama ja imestama. Sündmustest ette rutates olgu juba ähvardatud, et meie lähedal on selliseid asju, mida enne pole nähtud – minuga juhtus alguses nii, juhtub kõigiga, sest meil on õnn üks olla. Kas sina oskad olla? Õues näiteks? Aga metsas? Või soos? Öösel?“
Servi seismas
Marko rajatud Preeriakojas võiks igal aastaajal ja iga ilmaga laagris olla umbes kolmkümmend inimest, keda sisetunnet, teadmisi ja vaistu järginud mees matkadele viib, õpetab ja kõiki oa oskusi jagab. Kogemused ütlevad, et Varbola lähistel Põlli metsades-rabades-Kasari jõel kujuneb stiilne ja sügav kvaliteetaeg pere, paarilise, sõpruskonna, iseendaga. Seal teevad teeneka kergejõustiklasega koostööd päike, vihm, tuli – ning kõik ümbruskonna linnud ja loomad, kellel näib olevat pealikuga kokkulepe, et siin võib julgeda inimestele väga lähedale tulla. Oska vaid roomatil tipis istudes või mehhikopärases leivaahjus oma leiba küpsetades vaikida ja ära oodata.
„Kui me ütleme, et oskamine on seotud õppimisega, siis mõtleme, et ärge vähemalt siin metsas ja rabas jamage, see on tüütu. Muidugi, kui hakata näpuga mööda kirjatähti järge ajama, siis see ei ole Päris. Ka matkajuhi tark jutt ei ole alati parim. Kui ta puistab ainult küsimustele vastuseid, siis need on kellegi teise vastused, enamasti ka mitte jutustaja enda omad. Aga tegelikult on need ürgsed teadmised, omadused ja oskused, mis kauged esivanemad ellujääjateks tegid, meis pea kõik alles – geenivärk. Otsime üles!?“ hõiskab Marko tasaselt. „Kustkohast otsimist alustada? Sealt, kus kaotatud asja viimati kasutati – metsast, loodusest. Tuleb saapad jalga ajada ja minna. Esimene etapp – saapad jalga ehk kindel otsus, on enamasti kõige raskem osa, nagu mistahes töö või trenni alustaminegi. Lohutuseks meenutagem, et meie kaugel ellujääjal esivanemal polnud üldse saapaid. Igatahes see asi tasub ära, sest leida ei ole rohkem ega vähem kui mitusada tuhat aastat naturaalset ellujääja tarkust, julgust ja õnne.
Kui oled piisavalt pikalt käinud, veendu, et @ ja € on maha raputatud. Kui oled selles veendunud, siis oled jõudnud piisavalt kaugele. Nüüd ei tohi tormata. Siit tasubki oma wild skillsi otsima hakata.
Misasja, et ei tunne ennast siin hästi? Kõhe, igav, must, külm, märg, palav, putukad? No kuule, see on nagu Rahvusraamatukogu – kui sa ei ole veel midagi leidnud, siis tundubki see kolossaalne tempel kõle, külm ja õudne. Saabubki teine, aga ka üsna viimane raske etapp kogu selle ürgotsingu juures. Kui sa juba said saapad jalga, siis oleks narr hakata paelu nüüd kohe uuesti lahti võtma – püüa olla!
Vaata ringi.
Et poleks nagu midagi?
No vaata – Maa! – mida kõike ta kannab – ja sina ka siin – imelik, onju? Olid linnas juba unustanud, et elad ikka veel Maal, eks? Katsu, Vesi – maailm kastepiisas, võimas! Ja sinu kehagi on suuremas osas vesi, iga tilk vett sinu kehas on seesama karge kastepiisk, milles peegeldumas kogu maailm. Ja iga veetilk sinu kehas on jällegi piisake ürgookeanis.
Kuuled, Õhk – puhub vaikselt puulehtedes, käib üle su näo ja läbi su kopsude, tuues igale su keharakule tervitusi oma ümbermaailma reisilt ning kõrgematest sfääridest.
Tunned, Tuli – päiksena taevas soojendab sind ja kõike muud elavat selle taeva all, isegi neid kahte meest, kes istuvad näiteks praegu pimedas Karja keldris ja joovad päikeseenergiast võrsunud teraviljast ning humalatest valmistatud õlut.
Eks ole ju tore kõrge lend nimega Ühtekuuluvus ja Uudishimu. Ja eks ole ülevalt hea jälgida suurt ja ilusat pilti – näha, kuidas iga väike osa on tükike tervikust ja vastupidi. Igatahes nüüd, kui jalad on maas, hakkamegi julgelt astuma.“
Marko metsmajapidamine on ürgselt täiuslik – seal töötab teleka asemel telepaatia ja interneti asemel intuitsioon. Seda sujuvamalt, et peremees on delikaatne ja tundlik teejuht, kes soovitab: kuula maad – indiaanilood räägivad, kuidas maapinda kuulates võib tajuda lähiümbruses viibivate piisonikarjade või hobuste liikumist, püüame õppida taas maad kuulama, tajumaks ning mõistmaks ümbritseva looduse rütme – enne kui hilja; tuuluta skalpi – vaenlase skalpeerimist on peetud erinevate indiaanirahvaste juures üheks metsikumaks ning võikamaks tegevuseks, ent nüüdisajal on see pigem hea tegu – laseme oma tubaste ja tolmunud peanahkade alla palju värsket ja pisut metsikut, jättes seejuures peanaha kolba külge.
Miks servi seismas? Marko tunnistab, et teda jätkub Preeriakojale palju vähem kui tahaks ja peaks, sest Eesti Kergejõustiku Liidus koondise juhina töötamine toob kahe väikese lapsega koduse emme kätte pere toitmise raha.
Sportlane ja ametnik?
Ligi kahemeetrise Marko käes on kõrgushüppe Eesti rekord 2.27, ta on käinud Ateenas olümpiamängudel ning seega ühe oma unistuse täitnud. Sportlasena saavutatuga ta mõistagi rahul pole – ja ütleb, et ka Preeriakoja, looduse ja põlisrahvaste elu vahendamisega ona asjad veel rahulolust valgusaasta kaugusel. Praegune dilemma seisneb selles, et nii kergejõustiku kui indiaanimängude-kanuumatkade kõrgaeg on suvel. Ja ehkki atleedi süda annab indiaaniliku vapruse-coupi laagriplatsile silganud jänesele ning pühitseb hingeloomaks enda Põlli metsades alailma ilmutava ilvese, nõuab koondis hetkel oma.
„Kellegi tehtud teed ja rajad, need suunaviidad, reklaamid, mingisuguse süsteemi poolt meile määratud nädalaplaanid ja ajagraafikud – need asjad on võtnud meilt vabaduse piiluda piiride taha. Kõik me oleme omamoodi Truman Burbankid filmis „The Turman show“.
Neil, kel mööda maanteed sõites ei tule kordagi tahtmist teelt ära pöörata – vaadata mõne metsa taha, neil on kõik hästi – nad on eeskujulikud Trumanid,“ naeratab Marko oma eriliselt nooruslikku naeratust. „Suuremal osal siiski on kuulekusega probleeme – siin või seal tuleb tahtmine kasvõi korraks kõrvale põigata, liinilt maha hüpata, ennast proovile panna. Mõnel jääb see tahtmine miskipärast teostamata ja paljudele piisab uues teeäärses putkas uue prae või burgeri proovimisest, et tunda juba tõsist hüpet tundmatusse. Kuid igaüks meist on tegelikult rohkem väärt ja enamaks võimeline.“
Sportlasest meistrimehe jaoks on indiaanlaste tipid – nagu ka muinaseesti püstkojad – tõeline insenerimõtte tipp – need muudavad maailmapildi kandilisest taas ümaraks, viivad pilgu pea kohal kõlkuvast poelambist Kõiksuse kõrgustesse ning lasevad magajale ligi öise metsa hääled. Ta meisterdab tipisid lisaks endale tehtutele ka teistele indiaanikülade rajajatele – erinevalt Ameerika põlisrahvastest, kes omavahel sõdisid, nii Eesti teiste elualade esindajatest, kelle vahel laiutav konkurents ja kadedus ei lase koostööd teha, on Maarjamaa indiaanimeelsed kenas kooskõlas ja jagavad lahkelt nii teadmisi ja oskusi kui riistu ja vahendeid. Marko õpetab kõigile lahkelt, kuidas üles panna korvipõhja põhimõttel maasse pistetud oksi istuva inimese kõrguseks higitelgiks, mis kaetakse presendi ja nahkadega ning mille keskele kaevatud augus hõõguvatele kividele puistatakse esmalt palvetades nelja sorti taimi, siis püha vett – ja ollakse lõpeks puhtad ja head.
„Kivid kuumutatakse saunast väljaspool lõkkes punaseks, kantakse sauna, mille moodustab kuplikujuliselt painutatud puitkarkass ning sellele laotud nahad, tekid või kangas. Uks suletakse, kuumadele kividele heidetakse vett – tekib kuum või väga kuum – aur. Kõik tundub lihtne. Tegelikult on kõige paremaks toimimiseks vaja palju rohkemat, kui vaid saunakonstruktsiooni, kive, tuld ja vett,“ õpetab pealik. „Kui saunariitusesse suudetakse panna enam kui loetletu, siis saadakse saunast ka tunduvalt rohkem kui vaid kuuma auru.
Indiaanisauna rituaal sümboliseerib taassündi Maaema rüpest. Traditsiooniliselt oli indiaanisauna rituaal sageli väga tseremoniaalne. Kõik algab õige koha valimisest, millele järgneb rituaalne sauna püstitamine. Vahel tehakse seda täielikus vaikuses või trummi saatel, inimeste poolt, kes järgivad rituaalsete protseduuride elluviimist. Mõnel pool või teatud juhtudel eelneb sauna püstitamisele ja ka enne saunatseremooniat paastumine. Vahel võib sauna rituaal olla osa suuremast mitmepäevasest tseremooniast. Pimedat, kuuma auruga sauna on tihti edukal kasutatud ka haigete ravimisel.
Oma juurtelt küllalt sügav indiaanisauna rituaal ei eelda muide tõsiselt spirituaalseid saunalisi. Pigem aitab see pime, kuum ning ürgne „kõhukoobas“ igaühel lihtsalt ja ehtsalt ja kaasasündinult sügavalt endasse vaadata ning väljutab endast meie uued ja paremad versioonid. Samas liiga lootusrikkad ja nõudlikud, nagu ka hoogsalt ülemeelikud saunalised juhtuvad reeglina moel või teisel saunalt sakutada saama.“
Muhujuurne meister
Marko, kes armastab kõigist riietest enim muhumustrilist vesti, ütleb, et ei riietu sellepärast loomanahkadesse, et ei taha olla see, kes ta pole – on uhkuse ja rahuga ühelt poolt venelane, teisalt munuke. Ja tõestab kogu oma väärika meisterlikkusega, et pai-pai mulje jätva vestiga võib vabalt vibu lasta ja tomahooki visata, nii Ameerikas kui internetis kogutud teadmisi nii traditsioonide kui taimede kohta praktiseerida ja edasi anda.
Selle rauast-mehe-puust-maailmas lugemus näitab, et tema hing elab Põhja-Dakotas ning seda armastust avaldab ta tegudega. Ta oskab Meistrina meisterdada hingestatud asju.
„Esimesed räätsad, lumelkõnni iidsed vahendid – tegin ise valmis ülemöödunud talvel, sarapuust tapitud põikpuudega ja nöörist punutud võrguga. Need räätsad kestsid täpselt uue talve alguseni. Aastaga väga kuivaks muutunud raam murdus tapi kohalt teekonnal üle suure lageda välja.
Nüüdseks on mu käsi olnud juba mõnekümne räätsapaari küljes. Kõik nad on veidi erinevad oma tugevate ja nõrkade külgedega. Saavad valu paljukilomeetristel rännakutel üsna raskeil maastikel, kus ületame kraave, ukerdame võsas ja ronime üle maha langenud puude. Kui plastikrääts „lasi läbi“ 30-40 cm, siis ise tehtud puitraamiga räätsad lubasid vaid 10-20cm vajumist. Tervena tulid koju nii ühed kui teised, ent ise tehtud asjadel on hing.
Tarbeeset valmistama hakates teeme juhuslikult või teadlikult terve rea rituaalseid tegevusi – otsime töö tegemiseks sobiva koha, valmistame ette tööpaiga, vaatame üle ja korrastame abivahendid, vaatleme ja kompame materjali. Teeme seda kõike teatud järjekorras, korrates teatud liigutusi aina ning mõeldes töö käigus valmiva eseme kasutamisele, tulevasele omanikule ja rõõmule. Siin on veel palju muud, mida tihtipeale ei tea ega märka me isegi.
Selle kõigega anname asjale hinge. Hing aga paneb asja elama. Sellised meistriteosed mõjutavad omanikke, põhjustavad sündmusi, võivad tuua õnne, anda jõudu – kuid võivad ka ise tunda vajadusi, emotsioone, nälga, uhkust ning teha seeläbi ka koerusi.
Sellisest olendite ja asjade hingestatuse usk on paljud rahvad pannud oma tööriistadele ja tarbeesemetele nikerdama või maalima teatud kujundeid, kaunistama neid ning on õpetanud asjadega väga hoolikalt ümber käima, et keegi ei saaks pahaseks, et laabuks koostöö.“
Tulevikuinimesed
Mees, kes elab keset põdraputru ja sigadusi – tema kui vaimukalt sõnaosava intellektuaali väljend loomadeküllasuse kohta – kuulub helgete ja tundlike inimeste võrgustikku. Metsa ja Maa-meelsed mõttekaaslased toetavad üksteist nii, et see annab meie planeedile elulootuse.
Marko soovitab inimestel tagasi tulevikku, loodusega osadusse kulgeda peatükkhaaval – siis ei aja suur tükk suud lõhki ja ei teki paanika, et enne pööripäevi ei jõua. Oodatakse ju teatavasti alates sügisesest pööripäevast – talvisel pööripäeval juba väga mastaapselt – Värava läbimise kataklüsme, mille kohta Marko ütleb, et tegelikult on kõik pööripäevad alati olnud kriitilised hetked – ja aega on osatud kõigil ajastutel igal kontinendil täpselt ja targalt arvata.
„Enamasti olid põlisrahvastel kuu nimetused seotud ümbritsevas looduses sel ajal toimuvaga, usun, et see ajaarvamine tõuseb ausse ka tulevikus. Kuu nimetus võiks olla seotud mõne taimeliigi massilise tärkamisega, mõne linnuliigi saabumisega, kala või loomarändega, lumesulamisega, jõgede lahtiminekuga, vahtramahla jooksmisega, puukoore lahtiminekuga.
Kuid loendati muiste täiskuude järgi ning nii oli tihti paljudel indaanlastel aastas 13 kuud, teisal 12 ja pool kuud. Millenigi jäänud päevi või millestki möödunud päevi loendati ööde või magamiskordade järgi – näiteks kolm und tagasi. Aastaringe loendati enamjaolt talvede järgi.“
Mees, kelle laste nimed on Uku-Maru ja … on leidnud seoseid meie- ja indiaanimaise pärimuse ja isegi kliima vahel.
„Preeriakoja indiaanilaagist vaid pooletunnise jalutuskäigu kaugusel asub Eesti oma aja üks võimsamaid muinaslinnuseid. Samal ajal, kui Põhja-Ameerika preeriaindiaanlased rändasid vabadena oma maal, teadmata midagi valgete meeste raudsetest relvadest, kerkis meie mail tolle aja võimsaim muinaskindlus – Varbola linnus ehk Varbola Jaanilinn. See oli aeg, kui meie rahvas oli juba tuttavaks saanud viikingitega. Ilmselt teati Varbola aladel aegsasti ka tollase Rootsis suurlinna Sigtuna mahapõletamisest arvatavalt eestlaste poolt. Oli aeg, mil meil püsis usk loodusvaimudesse, samal ajal kui suuremas osas Euroopast oli juba ristiusku pööratud. Meie inimesed viisid hiide ja allikale ohvreid, misläbi näidati üles oma austust ja aukartust Maa ja tema nähtamatu vaimumaailma ees. Kogu tollase Eesti aladel elas sel ajal arvatavalt kuni paarsada tuhat inimest.
Nii, nagu toona, nii ka täna ja ilmselt ka tulevikus läheb meie mail olukord tavaliselt oktoobri keskpaigast alates üsna vesiseks. Ja nii muudkui sajab, kuni novembri algusest alates ei saa naljalt enam keegi peale jahimeeste ja muude vabaõhuhaigete varba otsagi asfaldilindilt maha. Mõeldes, millistes ilmastikutingimustes Põhja-Ameerika tasandike indiaanlased sel aastaajal tegutseda võisid, võrdleme näiteks Lõuna Dakota osariigi kliimat meie omaga.
Selgub, et temperatuuride osas sarnaneb meie tänane ja viimaste preerianomaadide 150 aasta tagune olukord üsna üks-ühele – keskmine temperatuur novembris jääb mõlemal pool napilt plusskraadi. Kui vaadata aastaringi, siis detsember ja jaanuar on meil keskmiselt veidi soojemad ja veebruar külmem, suved on meil ööpäevas keskmiselt 6-7 kraadi võrra jahedamad.
Meie sügiskuude sademete maht on umbes poole suurem, kui Lõuna Dakotas samal ajal keskmiselt. Selle eest mais ja juunis sajab seal pea poole rohkem kui meil samal ajal siin.
Kui meie jupijagu põhjapoolsemad laiuskraadid temperatuuride ja ka sademete hulga osas veel väga suurt vahet õues liikujatele ei peaks tegema, siis ühes muudavad meie põhjapoolsemad laiuskraadid olukorda oluliselt – meie päevad on juba novembris ligi 2 tundi lühemad.
Seega – pime on, jahe on ja isegi kõrgemal künkal lirtsub jalgealune nagu suures soos. Ja mis on moraal? Et väljas on meil asjad hullud? Tõsi, väga hullud. Seega käes on nende hullude aeg, kes näevad võimalust seal, kus kõik teised näevad ainult probleemi. Võimalus neile, kes teevad seda, mida teised ei teeks. Hullude võimaluste aeg – aitäh selle eest – ahoo!“