19. oktoober 2012
18.-19.oktoober
„Planeet Maa on alustanud pooluste vahetamist. Sellest, et globaalsed muutused on alanud, annab aimu loomade – eriti aga kalade, eesotsas vaalade-delfiinidega – käitumine ning lindudega toimuv – ja mesilaste võimetus korjelt kodutarru tagasi lennata,“ ütlesid täna indigo-targad, kes kahe etenduse vahel meil Soonel keha kinnitamas käisid. „Lisaks planeedi telje nihkumisele teeb kogu maakoor tiiru ümber planeedi – millega kaasneb kolm ööpäeva kottpimedust. Oleme vastavaid andmeid uurinud nii ametlikust kui põrandaalusest varamust ning kõigi allikate ühine seisukoht on: Eestil läheb see kukerpall hästi – oleme ühtsel platool, mis apokalüpsise käigus ei rebene. Seega on nüüdsest mõistlik kodus ja kallitega koos püsida, mitte rännata. Ja kui see pime kolmepäevane aeg on, siis mitte kuhugi joosta – see möödub, rahu ainult rahu. Ja rõõmsat ootust – Maarjamaal on pärast seda Suurt Sõitu läbi Värava vahemereline kliima. Mis võiks meil selle vastu olla.“
Kõige uue vastu on inimesel hirm ja võõrastus, ei muud midagi vastu. Esmaspäevase elektrikatkestuse ajal nägin ära, et loomad ei page, vaid tõmbuvad tihedalt ümber inimeste – lambad vastu majaseina, hobused ninali akende juurde – meie kari tõuseb koos uude heasse ilma. Kindlasti. Kuande.
Reti sai eile meilt neli suurt koti täit beebibasaari kätte – seal on minu ja kõigi mu viie lapse seljast elu ja tervisega pääsenud varustus. Tagasiteel leidsime imeilusa, lühikese raja Haide puukooli juurest Väljatagusele.
Ühendust võttis Floridast koju naasnud Raili, kes sai siin teisel päeval puukborrelioosi. Ja Tiina, kes tuleb teisipäeval koos oma poiste uue kutsikaga külla. Mis kujuneb seda lustakamaks, et siis on veel siin ka viienädalane hundikoerabeebi, kes eile õhtul Soone Saara loomalasteaeda toodi. Piltilus politseinikupoiss ei kannatanud enam hetkegi koerandust välja. Kuna Uhtna Anneli on kogu perega tirtsu ootel, ei taha ma neid alt vedada. Ja niimoodi siis on meil nädal aega teise pere beebi. Hea küll, et piss ja lisa-suu – aga selle eest tulevad Uhtnast porgandid-kartulid ja ma tean, et selliseid asju tuleb teha. Süda käsib.
Ja sisetunne käsib võimalikult ruttu katkestada vestluse kõikvõimalike nokastanud kirjutajate-helistajatega. Üleeile õhtul ühendus interneti teel paar joviaalset tädi, et tunnustust avaldada, aga… Nägemist! Helistas paar purjakil papsi – sõna otseses mõttes. Tunnen neid nende poegade kaudu. Kuna väikesed lapsed on majas, ei luba emandad neid korterites prassida, otsivad Tomi-pubidest ja küla pealt ulualust. Eile hommikul helistades olid nad veel purjumad. Ei saanud muhvigi aru, kui ütlesin, et lähen oma ja nende lastega teatrisse. Ja neil on surm silmis. Kõlab karmilt, aga nii on. Nagu ühel väga kenal ja meeldival Kehtna noormehel, keda Minniga patareisid ostmas käies üle pika aja kohtasime. Lõpusirge. Spurt – ja…
Nende valik.
Värskes ajakirjas Naised edastati Igor Mangi sõnum – Neptuun mõjutab praegu inimeste elu, teadlikult on võimalik oma eluviisi muutes Neptuuni kahjustavat mõju vähendada. Neptuun on kõik see, mis teeb purju. Elu on läinud väga raskeks, sest isake Saturn keerab kruvisid. Inimesed proovivad magama heita, aga und ei tule, sest probleeme on nii palju. Võtavad siis napsu, nagu unerohtu, sest muidu inimene ei jaksa oma probleemidest jagu saada. Kõik aga ei suuda piirduda vähesega. Siin ongi alkoholismi ja narkomaania juured. Elatise kasvatamine muudab inimese elu. Kõige suurem karskus on põllutöö tegemine.
Seilasime, teame – ent seda teavad need, kes on kogenud. Kes tinutavad, ei tee ei põllutööd ega loe selliseid sõnumeid – ja ongi minek. Kiiremini kui kujutledagi võib. Vaid vähesed jõuavad veel enne Väravat õigele lainele.
Teater jõudis eile Valtu seltsimajja natuke pärast lapsi – ja seltsimaja juhataja ka 😀 – aga see-eest oli Erki Kaikkonenil ja Triinu Taulil aega enne „Muinasjutud muusikas“ Märjamaale viimist meie juures Indi juhatusel loomi vaadata, praemune süüa, väeteed juua ja mõned ülivajalikud kallistused jagada.
Üle hulga aja helistas mu Vatmannide-poolne sugulane Liivia. Mul oli väga hea meel. Ta pole enam Soomes, vaid Karksi-Nuia lasteaias tööl. Paraku kaotas ta hiljuti oma ilusa väikese koera. Oh aeg küll. Ütleb, et on veel leinas ja vara uut koera võtta. FB vahendusel leiaksin talle hetkega sobiva. Ühel päeval leiangi.
Samal ajal, kui Aare pidas eile töö juures – seoses sellega oma ihuliikmetega riskides (füüsiliselt ülirasket tööd on he käe ja poole keskendumisega ohtlik teha) – mitmetunniseid läbirääkimisi endise tööandjaga, oli minul Smolnõi. Tööandja, kes on harjunud taltsaste orjadega, kes ei arvuta, ei märka, ei oska, ei julge, jutustas tegeliku maksmata ligi 200 töötunni asemel eile 60, täna 90st. Pakkus kompromissiks igasuguseid summasid. Et komisjonis protsess lõpeks. Ja ähvardas ja hoiatas. Nii vastikult tavaline – raha on inimesed hulluks ajanud. Ka mina mõtlen oma maksmata arvete ees märksa rohkem rahale kui tahaksin. Tuleks juba rutem uus, hea, rahata aeg. Reporter näitas täna, et isegi tervendajate juures käiakse põhiliselt raha küsimas. Arstid ja raha. Reklaamid ja raha. Uudised ja raha. Seriaalid ja raha… Kättemaksukontori esimeses osas pole vähemasti mingit rahajama – isegi nilb-peremees tahab üüritoa eest pigem keppi kui pappi.
Smolnõi, mis eile siin vallandus, rääkis samuti rahast – riigimees Olev helistas kindlasti selleks, et tööd saada, sest… brrjah, sorri, ma ei võtnud vastu, mõned tööd on talle pakkuda küll, aga nendega pole kiiret, teadjanaine Adele rääkis seoses oma 40. sünnipäeva kutsega erapraksisest ja selle hindadest, üle õnnestava pausi saatis esponaat kandikul (kummaski sõnas pole kirjaviga, üks räägib Helsinki eeslinnast kui aadressist, teine Scandicust kui firmast 😀 ) päev otsa sms-e ja mõne kirja, korra ka helistas, sisuks aina raharaharaha, mitte inimlik huvi, kuis siin toime tuleme või midagi… käigu põrsasse!, õnneks sain leevendust samal ajal Austraalias nukrutseva Vernekiga tšätutades, Inge saatis veel ühe huvitava Rakvere inimese, kelle juurest neljapäeval läbi astuda.
Nüüd näib nii, et Rakverre minnes tuleb autost istmed välja võtta – minnes on küll ainult Anneli jaoks hundubeib Saara kaasas – aga tulles tema eest saadavad kartulid-porgandid, autole talverehvid, Õie käest kastitäis parte… kitse ega lehma vist seekord polnudki 😀
Nüüd on Pärnu lehele www.lasteteater.ee soovituslugu kirjutatud, riputasin Anneli jaoks FBsse väikese Saara pildi, viisin Indi Tartu-bussile – vanaisa sünnipäevale – kus selgus taas jumalik ettehoole. Palusin üksildasel ränduril silma peal hoida prl. Sumbergil, kes just kasvatses mulle koostööpakkumist teha – mõned kirjatööd Õpetajate lehte 😀 – ostsin Saara-beebi jaoks kutsikakonte – muidu närib kogu maailma ära – tõin Vellestelt lambakõrvatangid, et õhtul Aarega mõned lapatsid kõrva naksata, vestlesin pikalt Margotiga, kuulsin, et novembri alguses tullakse pabereid perbürri viima – kenakena, siis soovin ka võlakirjale allkirja – uus vastikuslaine tuli eile õhtul täiesti ootamatul kujul. Kui Saara-beebi oli üle antud, politseinikupoisiga mõni sõna juttu räägitud, talle munad kutsika vastu kotti pakitud – ütles ta, et teab seda talu ja mind seoses kodanik TA-ga – tema oligi see, kes termineerunule ütles, et ta pole siin soovitav isik 😀
Täna õnnestub ehk ainult – no vähemalt põhiliselt – kättemaksukontorit kirjutada – heakene küll, poolteisekuune beebi susside peal, aga sellega olen teatavasti harjunud. Et Margoti juurest sokk tuua ja kitsed ära paaritada, on kitsedele vaja kaelarihmad tuua, kuna mu ainus toataim sai sel suvel neli poega, on vaja neli klaasanumat, kuhu need ümber istutada, uut moppi on vaja – kutsika järel praegune enam ei mopi ju – kasside-koerade sööta on vaja, lakukivid on otsas – ja treiku kõbimise polte. Kui meistri kohtumine orjapidajaga täna hästi läheb, saame nädalavahetusel ka autole õlivahetuse teha.
Üleeile itsitasin enda üle, et nagunii võtan selle kutsika Uhtnasse-sõiduni hoida – ja ometi ma tean, et manifesteeringud materialiseeruvad hetkega. Ainult mitte mullikujuliste meelehaigete omad – nemad põrkavad süüdimatult üles-alla, ilma et miski muutuks, sest vägi on miinus tuhat. Jällegi õpetlik. Nagu ka omamise ja kiindumise piiride seadmise õppetund – Saara-beebi on mul nii tihkelt kannul, et hoiab seda siin-ja-praegu-koos-olemise-nautimise õppetundi pidevalt päevakorral.
Homme tuleb veel ilusam päev kui täna – Smolnõi oli eile ära, täna on vaikne ja rahulik, leebe ja mahe päev, homme tulevad lapsed tagasi koju, Kuuse talu omad tulevad kolme ute järele, ma ise lähen soolaleivale… Heh, elu on ikka tõesti ilus. Ja aina ja aina ja aina kaunimaks läheb.