07. detsember 2010
Jaanus Kallaste: “Kui 6 hobuse rakendit valdan, teen oma pulmasõidu.”
Tekst: Kati Murutar
Fotod: Peter Murdmaa
Naistelehele
Jaanus Kallaste (33) teeb oma kuulsa kahe hobuse rakendiga kuumadel Eesti nädalavahetustel õigupoolest pulmasõite nagunii – üha enam paare on avastanud, et paarisrakendis hobujõud sõidutab altari ette kestvad abielud ning sellist pulmavoori on kaunis vaadata ka.
“Rakendihobustes on inimeste jaoks tohutu ja helge nostalgialaeng. Minu jaoks on nad mu elu, töö ja pühendumine – kasvatan, õpetan ja sõidan oma paarisrakenditega pidudel ja üritustel. Eriti tähtsatel puhkudel, enamasti husaarikostüümis, rakendan juba ka nelja hobuse rakendi üsna kindla tundega ette. Igapäevase karmi trenni olulisim väljund on aga tegelikult rakendispordi võistlused – inimlikul tasandil olen endale ja tütre emale Piiale aga lubanud, et meie endi pulmasõit tuleb siis, kui valdan kindlalt kuue hobuse rakendit. Igal inimesel peaks olema sisesilma ees üks kaunis ja õilis, võimalikult suur ja ikkagi realistlik unistuspilt,” tunnistab eriliselt aristokraatlik ja endisaegse olemisega Jaanus. “Mul on paraku harjutamiseks oluliselt vähem aega kui vaja oleks. Kuna elu on õpetanud suurelt mõtlema ja kohati lausa utoopiliselt laialt ette võtma, panustan ülisuure osa endast ehitusse. Mis siis, et geneetiliselt hobuinimene ja kõrghariduse poolest jurist – nagu suur osa Eestist, olen ka mina liitunud sipelga kombel üha ehitava ja uut maailma loova karavaniga.
Kui meil venna Andrusega Tori hobusekasvatuse juhtimise eluperiood lõppes, rajasime tema koju Laane tallid. Tallide ehitamine kestab, maneeži püstitamine algas – mul hakkas sel talvel pakase kiuste trenni tegevast vennast ja tema õpilastest nii kahju, et hakkasin järjekordselt ilma rahata ehitama.
Kindlasti olete märganud, et ilma rahata on täiesti võimalik head uut ilma luua. Venna koju hakkasime talle ja treeningplatse rajama ilma rahata: ja taevas nägi, et ajame õiget asja ning aitas raha teenida ja investeerida. Ka maneeži püstitama hakates puudus meil euromeetmete eeldatav omafinants – ent soov ja usk oli nii suur, et seegi tuli. Nii ongi – hakake sõna otseses mõttes nullist ning kõik vajalik tuleb, kui õiget asja rajate.
Lisaks ehitan endale kodumaja koos väikese talliga. Mul on silme ees pilt, kuidas rakendan oma neljase rakendi kodus ette, viin tütrekese Jaanika lasteaeda ning sõidan Laane tallidesse. See annab hobudele hommikuse trenni. Kuni terve pika tööpäeva teisi hobuseid rakendisse õpetan, mu enda omad puhkavad ning õhtul koju sõites saavad teise trenni.”
Hõimu jõud
Eesti ühe parima ratsasportlase Andruse talusse oma talle rajama tuli hakata selleks, et vennaste Toris omandatud kogemused poleks asjata kogutud – eriti valusaimad neist. Kümme aastat ülesehitustööd ühes eestlaste rahvusliku uhkuse sümbolis, omamaises hobusekasvanduses, lõppes järsult ning äkilise kannapöörde otsas võinuks vedelamad vennad pikalt ahastada. Kallasted oma õilsate utoopiate ja romantiliste unistustega on kõike muud kui vedelad.
Kusjuures kõrgelt ja panoraamselt tegutsedes tõmbasid nad ligi teisigi samas elulaadis tiksuvaid inimesi. Esiteks on kummalgi vennal oma koolkond ja Tori päevist kaasa tulnud õpilased. Teiseks rajasid kennelit Mutimuudid pidavad Ain ja Kersti Reppo nende naabertallu rakendikoerte keskuse koos hotelliga. Kolmandaks otsivad Jaanuse üles hoburomantilised abiellujad ja peokorraldajad ning viimasel ajal on kõige meeldivamal kombel ka positiivsed hobuinimesed omavahel senisest jõulisemalt kokku hakanud hoidma.
“Ajad meie planeedil on erilised ja kuumad – ellu jäävad ilmselgelt need, kes valivad õigesti ja hoiavad omasuguste ehitajate ja loojate ligi,” teab Jaanus kui Eesti legendaarse hobumeeste dünastia väärikas liige – geneetiline hipoinimene.
Isa Andres Kallaste on meie rahvusliku hobusekasvatuse alustala ning juhib praegu Eesti Hobusekasvatajate Seltsi aretusmeeskonda ning tema kaasa Krista Sepp on seltsi mõistus, au ja südametunnistus.
Vend Andrus on oma kuninglikul ratsul Opaal kappamas Eesti ratsaspordi väärikaimasse peatükki – toob rahvusvahelistelt võistlustelt kobaratena rosette ning on kodustel hobushowdel Opaali tulise stiili ja pöörase hüppevõimega publikulemmikuks kujunenud.
Arvestades hobuüldsuse traditsioonilist intriigilembust on kogu dünastia ilmutanud üleinimlikku hobujõudu – vastutöötamisest ja ilkumisest pidevalt fööniksitena taas-tõusnud. Ülimasse tippu.
Hobujõud
“Minu jaoks on suurim tänu ja tunnustus see, milliste pilkudega inimesed hoburakendeid saadavad. Olgu linnatänaval või rakendivõistlustel – harmoonilist rakendit silitavas pilgus on nii palju unistusi, imetlust ja paralleelmaailmasid, et juba selle nimelgi tasub tunde ja aastaid mööda treeningplatsi ringe ja serpantiine joonistada,” arutleb Jaanus. “Ükskõik kui pikk limo perbüroo või kiriku ees seisab, niisugust soojusetulva nagu abiellujate hoburakend ei pälvi kuitahes suur kogus plekki ja plastmassi. Nii hobused kui neid silmitsevate inimeste pilgud võivad väga vabalt ollagi see jõud, mis laulatab paarid alatiseks.
Mu enese jaoks meenutab üheaegne kahe kuni kuue hobuse juhtimine Papa Carlo marionettide teatrit. Mind on muide alati ka marionettnukud ja teater võlunud. Kõik asjad siin ilmas on ju omavahel seotud. Rakendid on minu teater. Korraga on sõrmede vahel kõik need hobujõud oma instinktide ja iseloomudega. Ma pean vaimselt ja hingeliselt olema suurem kui need kuus kokku. Kusjuures kaudsete mõjutusvahendite abil. Kui sadulas istudes on sul otsene istmiku ja sääre, suulise ja hääle kontakt hobusega, siis paari-neliku-kuuiku taga juhid karja palju kaudsemate vahenditega – järelikult vaimu jõuga.
Mida suurem rakend, seda kindlam ja julgem pead olema. Kindlust ja julgust kogutakse lisaks treeningplatsi kogemustele kõigist teistest eluvaldkondadest. Mida rohkem ma ehitan, loon ja rajan, seda enam on mul väge ka hobuste marionetikimpu ohjata. Hirm ei kao kuhugi – olen oma rakenditega erinevatel asjaoludel kraavis ja puus käinud ning tunnen hobuste olemust nii üdini, et tean liigagi hästi, mida karta.”
Mõtle suurelt
Kuna Jaanus oli enne Laane tallide rajamist kümme aastat Tori hobusekasvandust juhtinud ja üles ehitanud, teadis mees ka seda üsna täpselt, mida karta oma dünastia talli kui väikest riiki rajades.
“Selleks, et ei peaks midagi kahetsema, tuleb kõik õpitu – ka kooli või elukooli tundide ajal mõttetu ja valus tundunu – õige asja eest käiku lasta. Ajaloost ja ühiskonnaõpetusest füüsikani,” on kogenud praegu Kristuse eas mees, kelle kindlameelsust on saatus korduvalt ja põhjalikult katsunud. “Ja vanasõnades-rahvatarkuses peituv eluarukus kehtib ka. Kasvõi see, et palju tahad, vähe saad – vähe tahad, üldse ei saa.
Oleks mu vägev vend Andrus vähem tahtnud, poleks temast tippratsutajat saanud. Vähem tahtes oleks ta kuulama jäänud ilkujate kaagutusi ega oleks partneriks valinud meie üht võimsaimat kuldset täkku. Julges parimat tahta ja suurimat püüda – ja tänu sellele sai hobune mehe teha. On nii, et õige ratsu vallandab ratsaniku potentsiaali. Aga seda vaid siis, kui abiks on suurelt mõtlemine ja riskijulgus.”
Murrangulises eas Jaanusel endal tuleb iga päev suurelt mõelda – maailma loomine spordi ja pulmasõitudega sobitada. Lisaks oma enese paarhaaval suurenevale rakendile – mis koosneb muide põhiosas väljapraagitud ja kõlbmatuks kirutud loomadest – õpetab Jaanus välja teistele inimestele kuuluvaid hobuseid. Meie jutu illustreerimiseks tehtud näidissõit kahe hõbedase eesti aborigeenhobusega Tori põrgu serval sai tehtud Voore tallide vastõpetatud paarisrakendiga.
“Ühe paari elementaarne väljaõpetamine – alluma ja rütmi ajamine, oskuste edasi andmine ja hirmudest vabastamine – võtab kolm kuud. Kogu selle aja vastutan teise inimese kalli vara eest. Mida enam kogemusi on rakendivõistlustel kogutud, seda vähem ma arutult riskin – algusaastatel olime paarimees Otiga kurikuulsad sellega, et põrutasime vankrirattaga üle slaalomitähiste ja palkide, nüüd enam hobuste, enda ja varustusega ei riski. Kusjuures tänu sellele on kohad ja tulemused järjest paremad.”
Jaanusel on julgust ja ausust ka lõbu- ja pulmasõitude kliente teavitada tõsiasjast, et kuitahes hea väljaõppega hobune on ka aiste vahel siiski rohusööja, kelle esimene reaktsioon ehmatuse puhul on põgenemine. Mees on pidanud vahetult enne pulmasõitu lappima katkirapsatud aisa luuavarrega ning uhama-pannud rakendit rahustanud.
“Ühes pulmas tõmbas paukude peale ehmatanud hobune valjad peast. Mul oli noorpaar peal ja peenike pihus – ja korraga astus pulmaseltskonnast välja Heiti Hääl, kes jagas hoobilt ära, et hobusel ei peaks silmaklappidega valjastus rinna peal rippuma, kui õnnelikud noored vankris külalisi tervitavad. Tuli ligi ja aitas hobuse tagasi rakmesse nii, et noobel seltskond ei saanud arugi, kuidas korraks käis ärev hetk ära,” naerab Jaanus. “Meil kehtibki uuemal ajal parafraas Hemingway väitele, et igas sadamas leidub mõni eestlane – igas peoseltskonnas leidub mõni hobuinimene, kes seisude tekkides appi tuleb. Sõidan lõbusõitu tegema suure veoautoga, kus peal on hobused, vanker ja varustus – sageli liigub selline Noa laev teise Eesti otsa – ja teadmine, et abi ja sõbrakäsi on alati ja igal pool olemas, tõstab suurelt mõtlemise riskijulgust.”
Stiilitunnetus
Mees, kes sobitab rakenditesse välimiku poolest võimalikult sobivaid torikaid, on ise näide sellest, kui erinevaid tulemusi võib anda inimeste aretus. Kui jõuline ja maine vend Andrus on nende võimsa papaga ühest puust, siis aristokraatlik ja endisaegne Jaanus on oma elegantsiga nagu ufode toodud kingitus olnud aegadest.
Stiilse ja üleinimlikult tööka Jaanuse elustiili teine nipp ilma-rahata-ehitamise-kauni-kunsti kõrval on oma-alale-keskendumise-missioon: “Me kõik oleme päris kindlasti sündinud oma ülesannet täitma. Olen kogenud, et valesid valikuid pole sel teel mõtet vastu tuult ja seina suruda – mis ei lähe, seda ei pea ega tohigi teha.
Kuna ehitamist ja hobumajandamist on meil pehmelt öeldes palju, oleme venna ja kaasadega loobunud end killustamast asjade peale, mida on õigem teenusena osta. Kasvõi näiteks praegu aktuaalne heinategu ja kaerakasvatus. Ma ei saa hobuseid õpetada ja kliente teenindada, kui higistan samal ajal traktoriroolis heina teha.”
Küll aga on filigraanse stiilitunnetuse ja peene elutarkusega mees seda meelt, et kui Eestis hakataks tootma hobuse taha käivaid tööriistu – atrasid-äkkeid-loorehasid, mille peal saab istuda – teeks ta muist treeninguid põllutööriistade peal istudes vao peal. Paraku pole sedalaadi ultramodernne uue maailma tugivaade veel varustuse tootjate turumõtlemiseni jõudnud. Küll jõuab, usuvad Kallasted.
Stiilitunne ja ühtekuulumine hoiab Jaanust paarisrakendis ka oma tütre Jaanika ema Piiaga, kes kaunistab mehe vankrit ja varustust pidudeks-pulmadeks. Seni ehib elu tähetunde teistele, kuni mees õpib kindlalt ja turvaliselt ohjama kuue hobuse ülevat marionetikimpu.