17. oktoober 2012
17.oktoober
Meie vaba ja iseseisev riik saab väga varsti olema selline, et kõik võrdsed ja vabad inimesed tunnevad end oma isamaal turvaliselt, vajaliku, loova ja lootusrikkana. Uue Hea Ilma täisväärtuslik osaline – Eesti Vabariik – ei külva praegusele vana ajastu agooniale omast hirmu/ohutunnet/ahnust/valelikkust/vägivalda/ebaõiglust/jõupoliitikat/lootusetust. UHI Eesti tänab praegust valitsust teenete eest ja saadab viisakalt naeratades erru. Uus valitsus alustab puhtalt lehelt. Sinna kuuluvad poliitikast ja võimust rikkumata, üleinimlikest über-palkadest kaabakaks muutmata oma-eriala-parimad, kelle tegevust ajendab haritus, inimlik loovus ja loogika, heaperemehelik eetika – ja keda koordineerib valgustatud peaminister. Presidendil kui kulukal ja formaalsel vapitegelasel pole ökonoomse loogika ja sünergeetilise edenemise kõrval enam funktsiooni. Taas sõbralik naeratus – ja saatkem ta Ärmale talu pidama, psühholoogi haridust rakendama – koduleivaga heategevust patroneerima on nad kindlasti ka edaspidi oodatud. Oma hea haridusega leiavad üsna kindlasti elumõtte ja tõelise tegevuse ka teiste UHI riikide presidendid ja kuningad.
Esmalt jagame olemasolevad võimalused õiglaselt – ministrite ja valitsusaparaadi, ametnike ja erisoodustusi ega kompensatsioone pole hetkel võimalik ega vajalik maksta. Kui minister ja nõunik, komisjoni juht ja vallavanem peab toime tulema tegelikult olemas olevate summadega ja nendega kokkuhoidlikult majandama – nagu iga normaalne taluperemees ja firmajuhtki – on igasuguste tühisõitude ja libakomandeeringute läbinähtav, aga pidurdamatu tava välistatud.
Teiseks vaatame prioriteedid üle – et lõpeks tohutute summade kulutamine kõikvõimalike selliste teede ja sildade ehitamisele, mida kohe praegu ja just nüüd tegelikult hädasti vaja pole – kui tänane vaesus on ületatud, küll siis kerkivad viaduktid ja obeliskid, millega praegu kannatab oodata. Peremees, kelle kodu seinad ei püsi püsti, ei hakka kullast hooviteed rajama.
Kolmandaks taastame iseseisvuse – nagu Island, millest-kellest kummaliselt vähe räägitakse. Kasutusele tuleb taas Eesti kroon (vabandust, siinkohal tuli lauluke meelde – „siis maksab Eesti kroon ja hobu jälle loom…“ 😀 ) ning eurotoetustele lootmise asemel investeeritakse ise mõistlikult. Kogemused on näidanud, et PRIA ja teised fondid kipuvad olema rohkem ähvardajad ja karistajad, ilma jätjad ja tagasivõtjad kui tõelised abistajad. Kuna eurorahasid jagavad agoonias vana-eesti ametnikud, saadetakse miljonid pigem kasutamata tagasi kui rahvuskaaslastele jagatakse. Ilmselt on mõistlik Euroopa Liidust välja astuda ja maha visatud summad a la käpuli-Kreeka ise oma maa ja rahva edendamiseks kasutusele võtta.
Neljandaks tagame energeetilise julgeoleku, sõltumatuse ja puhta keskkonna mitte aastaks 2030, vaid kohe taastuvatele energiatele üle minekuga ning hajutame tuulikud-paneelid-turbiinid kõikjale üle riigi, mis vähendab meie haavatavust igas mõttes – nii sise- kui välisvaenlase ees kui loodusõnnetuste puhul.
Viiendaks keskendume lisaväärtuse tootmisele – praegune ost-müük-vahetus on meid eetilise ja majandusliku krahhini viinud, UHI majandus põhineb töötlemisel ja rajamisel, loomisel ja kujundamisel, mitte hangeldamisel.
Kuuendaks võtame panganduse tagasi oma kontrolli alla. Peatame laenude tagatisvaraks oleva kinnisvara äravõtmise ja inimeste välja tõstmise kodudest – maha rahunedes on nad suutelised taas laenu tagasi maksma.
Seitsmendaks julgustame ja võimaldame, loome eeldused ja toetame linnas kuhjuvate inimeste elamaasumist kõikjale Eestis (Eeskujuks Niilode algatatud tegevus Missos näiteks) – taasavame väikesed kohalikud koolid, saades seega juurde ka traditsioonilisi töökohti ja muud agoonilise vana-eesti valitsuse ajal suletud elementaarsed infra elemendid. Kirik, kool ja kõrts on elusa küla tunnus – postkontor, seltsimaja ja supiköök ammugi…
Kaheksandaks vaatame üle kõik praegu õhus olevad karistused ja viivised, trahvid ja sanktsioonid ning vabastame suure osa inimestest hirmu, lootusetuse ja hävinguohu käest ning hajutame-lahendame-ajatame kollektiivset hingamisruumi matva musta energeetilise pilve.
Üheksandaks rakendame põhjendamatud ülalpeetavad tööle ja teenima – vangid, puuetega inimesed jt – kõigil neil on mingid anded ja oskused, haridus ja unistused, nad peavad enesestmõistetavate ühiskonnaliikmetena tööd tegema, mitte maksumaksja rahade eest õnnetud olema.
Kümnendaks otsustame kõik olulised asjad referendumiga – meil on nii väike ja ilus maa ning arukas ja asjalik rahvas, et üsna lihtne ja loomulik on kogu rahva osalus ja vastutus taas ellu äratada ning seega orjaaeg ja okupatsioonid tõeliselt ja lõplikult ületada.
Siiakohale nihvan FBst Inga Raitari äsjase tsitaadi:
“Stress ja ärevus on sisemised seisundid, meie ühiskonna tingimused aga välised – need ei ole otseselt meie stressi tekitajad. Stress ja muud negatiivsed meeleseisundid on aga otseselt seotud meie reaktsioonidega neile tingimustele. Kannatused ei ole tingitud välistest mõjutajatest, vaid meie ses toimuvast, näiteks häirivatest emotsioonidest. Õnne leidmiseks ei ole vaja maailmas toimuvatest protsessidest eemalduda vaid treenida end emotsioonidega paremini hakkama saama. Teadlikkus ehk reaalsuse tõelise olemuse mõistmine on vastumürk, mis suudab kõik hävitavad emotsioonid juba eos välistada.” (Dalai-laama “Kunst olla keerulises maailmas õnnelik”)
Misjärel küsin iseendalt, kas sina, Soone Saara, oleksid valmis UHI Eesti esimeses puhta lehe valitsuses töötama. Ja vastan ausalt. Ma ei tea. Kodus, loomade ringkaitses olen mina ise, tugev ja tegev. Kui oma loodud maailmakillu mõjuväljast liiga pikalt ära oleksin – ei tea, kas suudaksin vastu panna kiusatustele, konformeerumisele ja kambakraatiale. Võib-olla langeksin kiusatuste ohvriks, nagu nii paljud tublid tegijad enne mind. Hakkaksin ajama bürokraadi mullikesi. Ja muutuksin üha ahnemaks ja karistamatumaks – nagu nii paljud tublid tegijad enne mind. Keegi ei läinud ju meelega seaks. Kust mina tean, kas mina seal koridorides vastu pean.
Hetkel on mul paari tuhande eest arveid ees – nagu ikka – aga võib-olla tekiks pumba juurde pääsedes kiusatus rahva raha eest talu üles vuntsida – uued katused ja vooderdused, tuulegenekas ja päikesepaneelid – miks ise maksta, kui teised võimule tulnud on muidu saanud…
Pipi ütles klaverimängu kohta: ma ei tea, kas oskan – pole proovinud.
Vähemalt pole ma enam majapidamisega üksi – Aare suutis eile juba naerda ja mõne praemuna süüa ning avastas FBst Delfi-pommiks saanud mõtteavalduse juurest hargnevat minu-teemalist jada sirvides termineerunu halani, et sulane sõi Soonelt välja nii tema kui mu eelmise mehikese – ning küsis ainsa kommentaarina: millal ma juba 24 sain? 😀
Mu väikevend saab täna 44 – õnne, Lauri, kullake…
Kus-iganes maailma kaares hetkel ka oleksid.
Sven Kivisildnik kirjutas Tartus olles midagi nii naljakat ja vana-eestilikult jubedat – ses mõttes, et nii ongi – et pakun lugeda:
(:)linnas tekivad mõtted
mõtlesin et lähen kinno
ja läksingi kinno
täielik eksootika
plakat oli seinal
mitte raamaturiiulid
nagu meil maal
tulikirjas oli burgeri
leti kohale kirjutatud
mis kell saab vaadata
filmi ajasõlmed ilmselt
ulmekas muud oli kõik
saast romantika draama
komöödia saurused
näopeksu ei olnud
loll film aga mis siis
pea kõik uued ulmekad
on nõmedad in time muidugi
ei ole aga kõik muud küll
kohutavalt nõmedad
aega veel oli sõitsin
eskalaatoriga tasku
rahvaraamatusse ja
mõtlesin aga kui keegi
näeb et ma vaatan lolli
filmi näeb ja räägib jan
kausile jürgen roostele
või kaopo meielile ma
tean täpselt mis siis juhtub
need hakavad ju kohe
mõnitama kirjutavad
sellise haige fantaasia
kokku et kuidagi ei keeruta
välja kas või nutaaga
kõik teised naeravad
kaus paneb eriti valusalt
stripilkubi eest laksas
ära suvepäevade eest
ei halastanud ja mis see
meiel parem on seda
rõõmu ma neile ei tee
lähen parem rahva
raamatusse ja kannatan
seal siis pole kellelgi
midagi öelda las nöögivad
parem hasso krulli tema
nudismikalduvuse pärast
jõlkusin tükk aega rahva
raamatus ronisin isegi
filosoofia rõdule ja keele
raamatute salakäiku aga
ei ostnud midagi sest sain
enne jaagomäe käest ilmar
vene pahustumise ning
1.80 nega kaubamaja alt
e s gardneri poevarga kinga
juhtumi osho peitsin kohe
ära seda ei näinud keegi
apollos käivad üldjuhul
filmiostjad mis need tüübid ka
vaimsetest otsingutest teavad
nii ei ostnudki ma seekord
majakovski elulugu ega juure
101 plaati ehhki olid odavad
ei viitsi tassida raamatuid saab
pärnust ka kes seal ikka enam
loeb või midagi taipab ei keegi
nii tuligi mul mõte et lähen ja
ostan süüa aga olin just taskust
välja tulnud ja nii mõtlesin et
lähen siis parem kaubamaja all
siiamaani oli kõik hästi ainult
natuke palav aga kuskil enne
kaubamaja valgusfoori tuli mõte
et ma pole seda väärt las teised
õgivad mina pole seda lihtsalt väärt
ei kotlette kanapastat juustu ega
isegi mitte saia ma olen lojus milleks
mulle sai milleks jogurt milleks
see kõik ma olen pattu teinud
olen elanud vääritut elu jne jne
sven sa ei saa enam kunagi
jasmiiniteed ega rohelist chaid
ingveri kaneeli ja kardemoniga
sinu jaoks ei ole kardemoni
enam olemas nii on lood sevn
aga et kõht oli tühi siis ma otsustasin
ennast karistada tervisliku toiduga
mingi roheline salat mingi talujogurt
mingid kuradi idud või muu jälkus
ega ma täpselt ei kujuta ette mis
see tervislik toit on aga vastik
on ta küll ma ükskord proovisin
ja siis löödi mulle fiskarsi lumelabidas
kõhtu mitte tükk plastikut vaid see mis
on rauast ja läigib ja seda raudkolakat
keerati mul kaks korda kõhus ringi enne
kaks korda päripäeva ja siis kaks korda
vastupäeva ja ma olin päris kindel et
tõenäolisele plagiaadisüüdistusele
vaatamata ma teen siin kaubamaja
valgusfoori juures seda mida saarikoski
tegi pargipingil mitte segi ajada sellega
mida melleri tegi hotelliaknal oh sitt
ma olin juba unustanud selle kuradi
salati ja talujogurti mille ma enne kinno
minekut oma arust tervislikult ja korralikult
ära sõin et elada õiget elu selle lolli
mõtte eest karistatakse mind nüüd
häbiväärse surmaga valgusfoori jalamil
õnneks süttis punane tuli ja lumelabidas
andis järgi vahel annab tõesti esimesel
korral järgi aga seda hullem on järgmine
laks lonkasin kirjanike maja poole kus
ma esinemiste vahel pesitsen ja mille
keldrisse müller on teinud vinoteegi
eesmärgiga rikkad kõlupead rahast
lagedaks teha mülleri saagiks langevad
korporandid õnneks ka naikorporandid
õppejõud keskmised eesti ettevõtjad ja muud
heidikud ma olen päris kindel et müller
joob ise salaja viina ja irvitab kogu linna
koorekihi üle mõtlesin nii ja tundsin
õhus järjekordse fiskarsi lumelabida
jäist lähedust olin jõudnud postimaja
ristmikuni ja püsisin raskustega jalul
ei ole vaja luuletusi kirjutada ei ole
vaja prohvetiks hakata ei ole vaja
ennast tulevikuga siduda isegi mõelda
ei tohi selliste jubeduste peale nagu
homne päev tervislik toit või uus suur
kirjanduslugu kus mulle on kindlustatud
täiesti mõttetu kirjastajakonna positsioon
toomas f aru torkab kindlalt feispukki et
ma jõi mingit jaapani pedede viskit ta ise
alles pääses üle noatera väikese
peenise kohtuasjast terve nahaga
aga minu maine on jäädavalt rikutud
lihtsalt ei ole pappi advokaate palgata
lotmani haruldaselt inetu kuju juures
hingas fiskars mulle kuuekümne kilose
litri kuklasse ja hakkas selgroolülisid
pilbastades õlgade vahelt allapoole
vajuma kõigepealt lööb hinge kinni siis
jõuab makku siis kaks korda päripäeva
ja kaks korda vastupäeva nagu me
kõik hästi teame ja siis tuleb surm
väga konkreetselt vaarusin kirjanike
trepi poole võtmekimp õige võti
võtme hambad ülespoole uks lahti
silme eest mustaks uks kinni pool
pööret vasakule nii labidaga kui
võtmega mõned väikesed sammud
inimkonna jaoks trepist üles veel
valusam vasakule milline see kõige
valusam võti oligi ei jõua tule jõuab
põlema panna muud kindlalt ei jõua
ukse sain ikkagi lahti ja siis kostis
endises kgb majas selliseid karjeid
milliseid ka kõige julmema piinamise ajal
vana väärika maja seinad kuulnud ei olnud
ja siis ma murdusin kommunistlikud timukad
oleksid nüüd lõpetanud sest ma oleksin neile
kõik ära rääkinud aga lumelabidal oli lõpuni
jäänud veel pool pööret vasakule ja kaks
pööret paremale ja siis olime me mõlemad
atakiga möödas ja natuke enamgi veel
siis mõtlesin ma et ei tea kus ma olen
ja mis kell on sellised mõtted tulevad linnas
ikka tegelikul on kõik hästi mõtlesin ma
ja mõtlesin kindluse mõttes veel korra et
kõik on hästi eks ole ja siis ma mõtlesin
veel et niipea ma ennast enam tervisliku
toiduga ei karista aga siis ma mõtlesin
sellele kuidas me elava klassikuga käisime
pärnu george söömas sõime ja sõime ja
mina läksin otse koju aga elav klassik sõitis
bussiga tallinnasse ja mul hakkas kohe palju
kergem ja siis ma mõtlesin selle kuidas elav
klassik tuli koos marko mägiga pärnusse
tulid liinibussiga ja ma mõtlesin sellele kes
seal tagumise ukse augus täpselt mida tegi ja
ma mõtlesin sellele kes kõik seda pealt nägid
ja ma naeratasin rahulolevalt isegi õnnelikult
tartu kirjanike majas
11.10.2012
Me kõik kolm inimliigi esindajat Soone talust naeratasime täna õhtuks samuti rahulolevalt – isegi õnnelikult.
Esiteks käisime juuksuris, Minni lisaks ka kosmeetiku juures, kes tegi talle augud kõrvadesse.
Teiseks helistas sm. KO, kes lubas küll midagi lõpparvest enne töövaidluskomisjoni maksta ehk kah – aga ähvardas tunnistajatega, kes vassivad, justkui seda poolteist maksmata kuud, millest vaid ühe võrra lõpparvet sai küsitud, poleks olnud. Õnneks olid alles telefonid, kust saada tegelikud töötunnid.
Ning Jaanika, kelle juurde enne kojuminekut läksime, ütles, et on ülim aeg sedasorti enesestmõistetavale kaabaklusele hambaid näidata. Muidu panevad orjapidajatest metsavargad aegade lõpuni samas vaimus – jõuetult pettunud poisid saavad reeglipäraselt põske, nii nagu sigameeste alimentidest loobuvad emad kasvatavad endale emaka- ja rinnavähid – ja nõiaring üha uhab ringiringiringi. KO, kes üritas igal moel hirmutada ja ähvardada, laseb meestel tänini lõputuid ületunde teha ja ei lase praeguselt Peetri küla objektilt ka nädalavahetusel koju, kui töö valmis ei saa, palk on küll pisut tõusnud, aga sõim ja ohufaktor seoses tööohutuseeskirjade eiramisega sama või hullem. Tore.
Nüüd ei saa enam Rakvere-sõidust ka juhul, kui tüüp ülekande teeb, loobuda – mul on seal hulk kohtumisi, pardid, talverehvid – nii et tehku vandersell, mis tahab, meie karavan liigub ikka ja tema püüded meid hirmutada on mannetud. Gling-glingrrrrauhh-gling!
Jaanika juures arutasime tema – ja ka Aare viimase aja ülijõulisi puhastumise ja vibratsiooni tõusmise kogemusi, Indira vaatas pealt, kuidas Oona koduõpetaja abiga koolitükke õppis, Rein ja Mauri ehitasid majja uut soojussüsteemi nagu Jaanika itsitas, valmistuvad maailmalõpuks. Pidasime aru koostööprojekti asjus – ja õhtul selgus, et minu kaudu läheb Jaanikale veel abivajajaid – kes ühest küljest ehk pikendavad koostööprotsessi, aga teisalt rikastavad seda sajaga.
Kodus ootasid loomad üllatavalt vaikselt õhtust talitust, käitusid osavõtlikult ja koostöövalmilt, tegime pannkooke, lugesime muinasjuttu kuldhanest, saime töö ja tundide tunnistajaid juurde ja Indiisu andis isale teada, et sõidab reedel esimest korda bussiga Tartusse. Miks mitte. Ehkki… Äh.
Tänane padukas lõhnas tavatult hästi. Õhtul jõuan veel joru kontorit kirjutada. Oli ilus päev.
Homme tuleb veel ilusam. Sest homme on Erki Kaikoneni teater Valtu seltsimajas. Namaste.