14. oktoober 2012
Halastamatu taluõu
Siin ma nüüd siis seisan keset taluõue – ühes käes kirves ja teises kana. Teadsin juba pisikesena, et hakkan kord maal talu ja loomi pidama. Aga sellega, et loomad-linnud ka surma saavad – mitte ainult pererahva toidulauale sattudes, ka omavahel kakeldes – ma ei arvestanud.
Äsja oli idüll. Lambakoplist end välja nihveldanud noored uted kõnnisklesid hobuste vahel. Hobused vaatasid igal sammul hoolikalt ette, et mõnele juhm-ülbele määbertile peale ei astuks. Koer hoolitses aedikus oma, kass toas oma tittede eest. Minul oli ilusa ilma tuju tõttu erandkorras seelik seljas. Sleifidega siidseelik.
Ent õhtusel talitusel kanaaia juurde minnes tardusin üht pilku nähes. See oli sureva kana kustuv silm, mis jõllitas mind võrgu vahelt. Ja ma ei saanud enam mitte midagi teha. Oleks mõni minut varem jõudnud, poleks ilmselt samuti kanade jõhkrusele kätt ette saanud. Hea sõber Aune Past ütles mulle ajakirja Naised jaoks antud intervjuus, et kanad on üllatavalt ja uskumatult jõhkrad linnud.
Ka mina olen näinud, kuidas vaguralt kaagutavad munamasinad tirivad konna hetkega tükkideks. Kana, kes suri, pilk minu silmades, oli ilmselt kamba nõrgim. Võibolla oli haige. Või mis iganes põhjus see oli – igatahes kanakari surus endi seast ühe peadpidi nurka, lõi nokad talle tagumikku ja… Ma ei taha seda ei meenutada ega kirjeldada. Soolikaid sikutasid välja, lühidalt öeldes.
Et sellest kanast enam üldse mingit tolku oleks, pidi tal siva pea maha lööma. Piinade lõpetamiseks samuti. Mina oma siidseelikuga? Helistasin ühele külamehele. Ei. Jooksin naabrite juurde. Ei. Traditsioonilisel ja tänapäevasel külarahval pole mitte midagi ühist. Tänane külarahvas elab mulle arusaamatutel põhjustel linlikku elu ja kasutab oma maalappide korras hoidmiseks lammaste asemel mitmehäälselt üle küla jõuravaid muruniidukeid. Piimanaine, kes meile piima toob, ütles, et päris ja ehtsat piima on raske müüa – kardetakse liigset rasvasisaldust ja mikroobe ning arvatakse, et laktoos on inimesele üldse kahjulik. Ja et päris piim võtab töödeldud toiduga kihva keeratud kõhud lahti.
Kui koju jõudsin, oli liigikaaslaste poolt ei-tea-miks ohverdatud kana seest tühjaks tiritud ja liigutas veel napilt mõnd varvast. Mis siis ikka kirves, pakk… Omavahel öeldes viiksusin ja kiljusin seda paratamatut tööd tehes, nagu naine. Kokkuvõttes läks kanast kambaka järel alles jäänud kest jagamisele kahe koera vahel ja rahu maa peal. Ülejäänud asetasid endiselt igaüks ühe muna hommikuks pessa – ühel hommikul, kui televisiooni võttegrup just siin oli, juhtus üks helekirju sabata kana mulle täpselt pihku munema.
Ongi vist nii, et kui talu on õnnistatud varssade ja tallede, kutsikate ja kassipoegadega, peavad lisaks kulinaarsele karja kahandamisele loomade-lindude omavahelised klaarimised sättima sünnid-surmad tasakaalu.
Tuleval aastal loodetavasti sündivad kolm varssa – traavlil, trakeenil ja ponil – kompenseerivad ponimära ja tiine kitse, kelle siitküla posija peni vaeseomaks pures. Poni paranes läbi täieliku ime. Kits koos kahe sündimata tallega läks halastamatu taluõue ohverduste hulka. Mu sõbratar, kes peab oma kõrgharitud eriala juures loomarikast elulaaditalu, nagu minagi, ütles nende puremiste kohta leebelt, et sellised asjad juhtuvad paratamatult.
Raja talu peremees Andrus Teemant tavatseb kõigi jamade kohta rahulikult mühatada: „See käib asja juurde.“
Üks mu koertest käib selle pärast ketti – mida ma tegelikult üldse ei poolda – et nii kui vabadusse pääseb, paneb küla peale. Olen siitkandi jahimeestelt kuulnud, et ajab kitsesid taga – õnneks siiski ei puutu – ja kaks teisepere kana olen samuti kompenseerinud, oi häbi-häbikest. Kui lastega kaastundest selle sindrinaha lahti lasime, lendas teine joonelt kahenädalase vasika kallale. Tegin oma elu kiireima spurdi, et halastamatu taluõu mu vasikat peni lõugade läbi ohvriks ei tooks. Aga – see käib asja juurde.
Kui nooruke, siin üles kasvanud saksa lambakoer Tereza hakkas tallesid murdma, oli kiire minek. Pärast kolmandat halastamatu taluõue rappimist leidsin talle Facebooki kaudu suurepärase kodu. Vello Viisimaa – minu papa Harri ühe parima sõbra – tütar Piret Viisimaa. Näitlejanna poeg käib koeraga koolis ja näitustel, hundu ristiti ümber Saaraks – ja kõik on õnnelikud.
Shetlandi lambakoera Vipi pärast olen tänini õnnetu. Leebe loomuga eesti tõugu mära sõidutas algajat. See ei osanud hobust liikuma saada. Minikolli nägi, et neiu on hädas ning mõistis, mida hobune tegema peaks. Läks ja naksas teda tagumisest sapsust – ja mära lõi teda. Kolm päeva võitlesime noore koerakese elu eest. Siis jõudsime Tartu väikelooma kliiniku arstidega ühisele arusaamisele – Vip ei saa kunagi enam päris koeraks ja tema elus hoidmine on piinamine. Jumalaga… Selle mära andsin üle Ranna rantšole. Ma ei saanud otseselt talle midagi ette heita. Miks peaks üks tiine mära taluma koerasunnikut oma jala küljes. Temaga koos ma siiski enam elada ei tahtnud.
Nagu ka Maxiga mitte.
Max on tall, kelle koos õega saatis siia vet Dr. Velleste – ütles mehele, kelle utt tallesid omaks ei võtnud, et kui need üldse ellu jäävad, siis ainult Soone Saara juures. Olid kohutavalt pisikesed, nabad veritsesid, jalgu alla ei võtnud. Üles lutitasin. Ja tänavuste tallede isa ongi juba Max. Ta jooksis mul järel nagu koerakutsikas. Ta käis Aleksander Eelmaaga filmis mängimas. Ja siis hakkas ta lapsi nöökima. Jooksis nende jalgrattad pikali, ründas elektriautot ja tegi nende jalad siniseks. Järgmiseks ei meeldinud talle mehed. Kõigile kappas kanni.
Ja ühel päeval tappis ta noore jäära.
Veebruaris-märtsis sündinud jäärad kasvatavad sarvi ja alustavad võimuvõitlust. Enese kehtestamiseks jooksis Max ühe oma enese poegadest laudaseina ja sarvede vahele kinni ja murdis tema kaela. Üks asi on, kui pererahvas ise saadab mõne jäära, sea, hane või jänese pannile – loetlesin siinkohal loomi, keda oleme toiduks kasvatanud ja nendesse investeeritud sööda oma ainevahetusse suunanud, et jaksaks töötada-teenid ja järgmisi toiduks mõeldud loomi sööta. Loogiline aine ja energia ringkäik looduses. Aga mõrv – eriti kui isa mõrvab poja – on kole.
Täna siis lõpuks ründas mu kaisus kasvanud jäärajurakas ka mind. Tajusin, kui ta selja tagant mulle tagumikku tahtis joosta ning hüppasin eest ära. Kui kanakuudist munadega väljuda kavatsesin, põrutas jäär kõigepealt vastu ust – ja siis üritas igal võimalikul moel mind rammida. Sain tal sarvist kinni, lohistasin ta vihast jõudu saanuna sulgu, virutasin ukse kinni ja… homme tuleb lihunik. Uueks sugujääraks kasvatan samuti kaisus kasvanud Matrixi. Samamoodi nagu Max, iga paari tunni tagant – ka öösel – lutitades üles kasvatatud. Oh oleks, et tema halastamatu taluõue maatriksile ei alluks ja kedagi ei tapaks ega ründaks…
Mida need ärahoidmatud õnnetused õpetavad? Loomad on ju meie teenistuses mitte ainult lemmikute-töötegijate-sportlaste-toiduna, neil on meile ka piiritult palju õpetada. Antud juhul seda, et juhuse ja saatusega tingida ei saa. Kui jääd kabja ette või sarvede ja seina vahele, on sinu saatus otsustatud – sina ei ole milleski süüdi, aga juhusel halastust ei ole.
Siit saab õppida alistumist. Pean silmas kustuva kana vagurat pilku.
Ja võrreldamatult selgemalt kui inimeste vahel, teeb võimuvõitlus ära loodusliku valiku. Seesama julm jagamine toimub ka inimeste vahel – rafineeritumalt kui küünte ja hammastega. See mürgel jahi- ja karjamaade pärast toimub nii liikide vahel kui liigisiseselt. See sünnib pidevalt – enamasti kehakeelsete märkide või kergete müksude tasandil. Kuni mingil põhjusel ületatakse piir. Ületatakse ka elu ja surma piir.
Ja jälle valitseb taluõuel idüll.
Lambad söövad koos hobustega, kes püüavad neile mitte peale astuda. Koeraema imetab oma, kassiema oma beebisid… Oi! Koeraema on hoopis mingi nipiga majja imbunud. Kihutab kassiema juurde ja… haarab ühe kassipoegadest, kes parasjagu valjusti vigiseb, lõugade vahele. Oo ei! Palun! Aitab surmadest! Liiatigi on sellel kassipojal juba tahtja olemas. Ära tee, anun sind!
Tavaliselt kuulekas koer ei tee minu lõugamisest väljagi. Kaob uksest välja ja… viib kassipoja pessa oma kutsikate juurde. Viskab külili ja sätib kiisutite koos oma jumbudega endale kõhu alla. Fotoka aku on paraku laadimas, nii et pilt jääb tegemata. Aga see pilt on uskumatu ja liigutav. Kassiemal on oma arvamus.