14. oktoober 2012
11.-14.oktoober
Uue Hea Ilma energia Maale tuleku päev algas kahe kassilõustaga, mis mulle näkku naeratasid – emmeeee, meil on köögis hiir, ei saa leso alt kätteeeee… Andsid mulle lühida musi ja kadusid tagasi jahile. Nüüdseks said juba kätte küll. Sest ei killustanud end mitme tegevuse vahel. Erinevalt inimestest. Kes killustavad. Kõigil on õnneks praegu nii. Tahaks ühe korraga kõike teha – ja seejuures tekib rahmeldamine-pusserdamine, nii et ei saa rahulikult ei sigadele mättaid kaevatud ega käibemaksukontorit kirjutatud. Jajah, miskipärast tuleb see sõna kogu aeg pinnale – nagu Facebank ja Swedbook-ki 😀 Eile taas näitas FB, kui oluline värav ta on. Läbi tema kohatud teekaaslased Kuuse talu küülikufarmist käisid täiesti spontaanselt meie määberteid vaatamas – ja mul oli otsekui haldjate käsul korralik pajatäis ahjupraadi! – ja saavad meilt oma karja alustuseks kolm utte. Gerly tahab kevadel ka veel ühte – ja mulle meeldib kangesti oma neiukesi-noorukesi uute kihnu maalamba karjade esiemadeks saata. Poisid potti, tüdrukud Uude Heasse Ilma – matriarhaat, nagu meil käsil on 😀
Uue Hea Ilmaga on paraku nii, nagu aastasadu oodatud Valge Laevaga – ta on juba kohal, aga samas on vana räpase ilma väädid oma kombitsaid pidi ikka kohal ega anna nii kergesti järele. Kui alustasime neljapäeval teekonda läbi paduka Rakverre töövaidluskomisjoni, siis – nüüd võin juba öelda, et teadsin seda ette – sm. KO (huvitav, miks ma ikka veel selle endise metsavarga, praeguse orjapidaja nime välja ei kirjuta?) – on potentsiaalne mõrvar mõnesaja sitase euro nimel. Tähendab ju see, kui inimestel lastakse asjata 70 euri maha sõita ja libeda-uduse maanteega võidelda, nende otsest ohustamist. Tõsi, ma seadsin meile Rakveres ka muud kohtumised – nagu sean ka 25.oktoobriks, mil on uus istung.
KO, kes on meie talu meistrile võlgu õieti poolteist, mitte üks viimane kuu palka, kes laseb meestel ohjeldamatult ületunde teha, paneb neid nädalavahetuseti tööle ja kaotab reaalsed töötunnid ära, – ja harrastab seda orjapidamist ülbe süüdimatusega, kuna teised jopskid, keda ta massiliselt üle on lasknud, ei tunne ega nõua oma õigust – saatis meie istungile saabuma pidanud tunnistaja Võrru. Komisjonile teatas istungipäeva hommikul, et sai alles praegu postkontorist dokud kätte ega ole jõudnud nendega tutvuda. Mida asja, firma, kes ehitas muu hulgas Tallinna lennujaama (kus juhtus üks tema arvukatest jubedatest tööõnnetustest), on totakam kui tädi Maali? Dokusid ei oska ei meilist lugeda ega postkontorist ära tuua?
Ehkki meie päev Rakveres läks korda, kirjutasin koju jõudes kodanik KO-le siiski:
|
9:22 (4 tundi tagasi)
|
|
||
|
Sm.O,
jätsite eile Rakveres töövaidluskomisjonile kustumatu mulje. Lasite meil väikese lapsega läbi paduvihma teise Eesti otsa sõita, kahe inimese tööpäeva ära raisata ja meie jaoks suure summa raha kütuse peale kulutada.
Viisite tunnistaja teise Eestimaa otsa jalust ära. Mängisite mannetut mängu, et ei oska e-kirju lugeda ega postkontoris käia.
See kõik oli erakordselt läbinähtav, näotu ja Teid meie kõigi jaoks väga üheselt iseloomustav.
Kohtumiseni 25. oktoobril.
Kõik siin ilmas kohe peab olema tasakaalus. Kui ühes käes on valelikust vargast vabanemise keiss, peab teises käes olema karistamatu orjapidaja juhtum – muidu on parlanks käest ära. Mis puutub oma kohustuste eest põhjalasse putkanud „tippkoka“ asjasse, siis on tal kui tuntud lubadustepidajal juba tuline kiire, et püsida graafikus oma lubaduse täitmisega kinkida endale sünnipäevaks minuvaba elu ja 3000 võlga ära maksta. Mu advokaat ütles, et kontode väljavõtete põhjal saame temalt välja nõuda enam kui 16 000 eurot ning siis tegeleb tema leidmisega ning nii Eesti kui Soome kontode haldamisega juba Interpol. Ent üks nõid, kellega juhuslikult reedel Valtu ujulas lühidalt vestles, vaatas mulle sügavalt pilgu põhja ja ütles: „Oma värvika eluloo käigus sa leseks polegi veel jäänud. Õige pea jääd. Ära muretse, vabanemine vampiirist tuleb peagi ja jäägitult.“
Persse see raha – teenime uue – nojaa, see pole õiglane… Ühesõnaga õigluse jalule seadmine on Jumala kätes. Eks näis, kumb ette jõuab, Interpol või Vikatimees. Brrr. Pardon, tsiteerin tunnustatud nõida, mitte ei ähvarda-hirmuta siin per internet 😀
Rakveres sõime Põhjakeskuses pontšikuid, käisime Aare kasuema juures – leppisime kokku, et saame paari nädala pärast temalt kastitäie parte, ohissandjumalküll, meister tegeleb nendega ise – präääääks! – teel Palasisse heitsime pilgu Vinnile, kus Reet Prooveri juures elava Vespera meenutamine paneb mu parema kehapoole tulitama 😀
Et mitte oma tüüpilist stiili rikkuda, sai sooritatud traditsiooniline äraeks, Anguse-Palasi vahet triikimine sügava põikega metsa – kusjuures lummav Soosaarte paar, kellele külla läksime, elab nii metsas, et EMT ei levi. Oli võrratu külaskäik. Esimene paljudest. Ja jällegi FBst leitud kaasteelised. Ingega kohtume ka 25ndal Rakveres. Uno lubas ta Soonele külla tuua. Ja mul on vägavägaväga hea meel.
Koju sõitsime läbi Roela-Rakke-Väike-Maarja-Tamsalu-Järva-Jaani – Gerlyst mööda (teda südamest tervitades), Trummist küll geograafiliselt mööda, aga energeetiliselt võimalikult kaugelt isegi mitte mööda – hommikul ütles Kuke Maie, et see posijast šaakal käis jälle tallis – nii, nagu kevadel pärast tema kui „kaitseingli“ – rrrrrauh-glingling! – külaskäiku suri kolm hobust, läks nüüd nooruke trakeeni mära. Ptüiptüiptüi! Blokkigu ometi igasugused „šamaanid“, „kaitseinglid“, isehakanud „abilised“ ära. Mnjah, nagu ma ise seda niiväga oskaksin.
Kodus tegime hirmsa kiiruga pakilisema poole talitust – lehm-lambad-kitsed-sead – hobused-koerad jäänd lolli näoga järele vaatama. Kiire oli sellepärast, et Oksase-Taska „Puhastust“ näidati Raplas. Oli nii šokeeriv film, et Aare tahtis korduvalt saalist välja minna. Ja pärast seanssi ei suutnud ükski inimene sõnagi rääkida.
Kodukülas leidsime Minni koos Reneliiga pimedas õunaaias lustimas, Reet oli ema juures koristamas, et järgmisel päeval isa Tallinnast koju paranema tuua, Henrik istus naiste tahtel luku taga ja kõik oli kontrolli all 😀
Õhtu hobumusidega tallivaikuses toibutas filmiõõvast. Uneküpseks rahustasid maha töötlemist ootavad fotod ja lollakas, aga mõnevõrra üsna naljakas film Zohan, eriväelasest juuksur, millel üle arvuti veerand silma peal hoida.
Reedel ootas õues jääjäjjäjäääjääää, vestlesime südamlikult Inge Soosaarega, kirjutasin Pärnule Puhastusest, ehitasin üles Käibemaksukontori – 😀 – peatüki paralleelmaailmadest. Käisin Indiuksiga Valtu ujulas selle hooaja esimeses ujumistrennis. Tegin poes väga ettevaatliku varustusretke – veel üks Rakvere-retk, mil peame Silve õe Aive poja Marguse käest talverehvid ostma, teeb eelarve… ee… pinevaks. Saatsin kirjad ja mõned arved.
Hirmus uni sai minust võitu, kui arvuti iseeneslik väljalülitumine ütles – paus! Teise müsteeriumina astus läbi arvuti Aivo, kes väitis, et helistasin talle – mida ma tegelikult ei teinud – ja ma jõudsin täpselt õigeks ajaks bussi vastu ja lasteaia sünnipäevale. Ma oleksin aktuse väga teisiti üles ehitanud – kõik vajalikud kõnelejad korraga ette, kõigilt kolm lauset, kniks-kummardus-kalli – ja värk oleks piirdunud lastele sobiva tunniga. Isakestele mõeldud lauad oleks olnud viisakas köögist saali kanda siis, kui lapsed-vanemad juba rühmadesse läinud, sest kogu poolteisetunnise kõnekoosoleku lõhnasid timukad-korvikesed häbematult. Ja see, et teistes kahes rühmas oli, meil mitte laud kaetud, oli juba meie probleem. Igas mõttes.
Meeldivaimad avastused olid Kehtna vallavanem Kalle Toomet – ja lapsevanem Allar, vist lasteaiajuhataja Urve poeg – ning taas ja taas tekitab minus küsimusi mu poeg Aleksander-arvutaja – mis maksis, kust said, anna mulle – mis kuramuse geenid-sõnumid need ometi on?
Kui vasika ja põrsaste auravate ämbritega köögist lauta spurtisin, kohtasin õueteel Retit, kes tuli vanaemasaadetud kudumisraamatu järele, tohtis mulle napilt tere öelda – ja pakiti seni, kuni loomi toitsin, vihinal autosse ja veeti minema. Laste isa arvas asjast pärastises telefonivestluses sama, mida mina – ainult veel kraad kangemalt. Annaks Jumal, et mu laps elu edenedes ülearu haiget ei saaks. Või kes meist mõõta teab, mis määr karmat kellelgi oma praeguste hullude valikutega maha on põletada – põlesime, teame…
Brigitaga rääkisime pea pool tundi, kuni tantsuõpetajanna Ilme talle õhtulauda kattis.
Reedese õhtu lõpetas uudis, et kuna arstide streik jätkub, siis Tallinnasse arstile minekuks kavandatud esmaspäev jääb endale… Ütles optimist. Pessimist ütles teadagi mida.
Laupäeval tegid poisid talli ja lauda puhtaks, panid tallile aknad ette, mul keerles koerte kakki ja kirjutamist, mätaste loomade ette viimist ja pesumajandust ühitades peas küsimus – millest küll see kummaline rahutus ja ärritus, mis ühtegi asja korralikult teha ei lase?
Poering – tänu Eesti Naise honorarile – varustas meid veevärgi soojustusmaterjali, treikukõbimise poltide-puuri, liimi ja toiduga. Ja päev kippuski otsa saama. Uskumatu. Kui veel pool aastat tagasi õnnestus loodetust pool teha, siis nüüd veerand. Aeg lendab kiiremini kui kiiresti. Sama rahutus on ka Minnil, kes tahab ühe korraga olla kodus ja külas, Soonel ja Tartus, süles ja puu otsas.
Rookisin mitmed energiapuugid oma virtuaalmaasitkult välja, vot ei taha ega talu enam kaduvikku kulgejate johmast jobinat. Mõned neist protestisid, mõni uus palus abi – aga on asju, milles inimene saab ennast ainult ise aidata. Kontrollitud.
Täiesti ootamatult käisid Kuuse talu küülikud kosjas 😀 Sisetunne ütles kirjanik-pühapäevakooliõpetaja Helile, et on aeg hakata lambaid kasvatama. Ja nad saavad oma põhikarja alustuseks meilt kolm noort utte. Poisid-kaksikud saadan Karekale uuteks sugujääradeks – tänu järjekordsele vahetusele saab Gerly ühe noore ute juurde. Ja ma aiman korraga, olles näinud Herlendi ja Heli pilke, et Battaya varss läheb aasta pärast Kuuse talu esimeseks hobuseks. Herlendi ja noore ema vahel tekkis silmside, mis rääkis rohkem kui sõnad, mida inimesed ise sel hetkel veel ei teadnudki.
Tänu küülikurahva külaskäigule nägin ise värkse kõrvalpilguga, kui armas ja soe, puhas ja paigas meie kodus kõik on. Täna ei peaks küll arvutis siblima, aga ma tahtsin. Lapsed ehitavad Aarega lauta ümber. Mina viin nüüd sõralistele haljast, mida nad ise kätte ei saa –ja toon puud, et pärastlõunal ahjud kütta. Saadan Kullale teated lammaste liikumisest, Delfile arve – jah, täna on pühapäev ega peaks sugugi arvutis sehkendama. Aga ma tahan ja tunne on õige. Ja kui on, siis nii ongi.