10. oktoober 2012
Ülemaailmne streik – kellelt ja mille arvel hüved välja lärmatakse?
Kati Saara Vatmann
Dr. Imre Rammul
Meditsiin on valdkond, kus pidurdamatult laristatakse ja õiget vastutust pole kuskil. Arstil on mugav laristada v.a. perearstil, kel võib münt otsa saada. Eriarstidel on „roheline tee“. Mida rohkem sa analüüse/uuringuid teed, seda enam sa oma peetagust kindlustad võimalike apsakate korral ning sinu palk ja heaolu ei ole vähimalgi määral seotud tehtud kulutustega. Sellisel juhul, kui diagnostilised võimsused/võimalused on olemas kohapealses raviasutuses, pole väga nagu vigagi, sest raha jääb peresse (loe:panka). Samas kulutab see haigekassa suhteliselt piiratud ressurssi ja vähem saab pühenduda ravile, pikenevad järjekorrad etc. Kui seda ressurssi kohapeal ei ole, siis söövad diagnostikafirmad kogu ampsu ja Eestimaa streigib.
Selleks, et palka juurde saada ja siinsete töötasudega natukenegi Soome omadele järele jõuda ning vabaneda kiusatusest sõita üle lahe paremate palkade järele. Meedikute palgad tulevad riikliku sektori puhul – aga ka haigekassa rahadega kaetud erakliinikutes – maksumaksjalt. Raha, mille meie kanname kõigi oma sotsiaalide-tulukate kujul haigekassasse, jaotatakse ametnike poolt palkadeks-tehnikaks-vahenditeks-medikamentideks. Kui streikijad nõuavad palka juurde, peab see tulema kas tehnikasse-vahenditesse-protseduuridesse investeeritava – või teiste elualade arvelt. Ja seoses viimasega pole me streigi poolt. Leiame, et vaesuse ümber jagamise aegadel tuleb heaperemehelikult majandada, mitte aega-energiat tülitsemisele kulutada.
Üks, mis kindel – streigivastast mõtet arendades streigiks valmistujate poolehoidu ei võida, kuid streikida streikimise pärast pole ehk ka suurt ideed. Ma ei arva, et streigiplaan on lihtsalt üks praosti ja köstri jonn. Midagi on ju tõesti vaja muuta! Õdede ja hoolduspersonali palgad on väga valed ja ega arstidegi palgad kiita pole. Tõde ju seegi, et paljud neist ülalnimetatutest üritavad kodumaa tolmu jalgelt pühkida, aga kuipalju neile lahkujatele takka kiita, on juba iseasi.
Tundub, et paljud inimesed lähtuvad arusaamast, et nad on mingi kaunis kingitus EV-le. Kodumaa austavaks ülesandeks on nad välja koolitada ning samas vaikides taluda noore kodaniku halvustavat suhtumist; vormistada seejärel talle tarvidusel võimalustpidi kiiresti viisa ja muud dokumendid asumaks töötama ja elama välismaal.
Ühe keskmise kaaluga meditsiinitöötaja väljakoolitamine maksab samas uskumatult palju!
Arvan, et päris nii ei peaks need asjad käima, sest vastasel korral oleks meie riik pehmelt öeldes loll (siinkohal siis asjakohane väide, et lollidelt tuleb ju raha ära võtta). Kui inimene on kasutanud meie ühist ressurssi ja ei oska selle eest isegi tänu avaldada, siis peaks ta lahkudes nt enne 10 a tööperioodi panustatu tagasi maksma (tubli varuga, sest inflatsioon muudaks vastasel korral selle väikeseks finantsnaljaks).
Omaette huvitav, et isegi meie riigitelevisioon tegeleb rahva raha eest emigreerumistungi „pehme mahitamisega“ tootes selliseid saateid, mille sisuks on näidata seda, kuipalju kaunis on soojal maal sooja kohta nautida. Samas on ju päevselge, et vargad, prügikastiinimesed ja muul moel läbikukkunud kaamera ette ei trügi. Ainus kord minu jaoks, mil on olnud võimalus väljamaa kurvemat külge näha, oli see, kui üks meie endine vabadusvõitleja tutvustas oma elamist kaaperdatud majas ja pakkus teletupsikutele prügikastimenüüd.
/kindlasti ei haaku see teema väga arstidega, kuid õed-hooldajad on küll nii ilma peale jäänud elik litsiks läinud kui fassong lubab/.
Samuti tuleb alati mõelda katteallikatele – kui tavakodanik ehk oleks meditsiinirahva palgatõusu suhtes esmasena positiivne, siis küllap taandaks nende kaasaaelamise indu teade, et paar protsenti nende palgast läheb edasiselt selleks tarbeks. Ise arvan, et „varjatud ressursid“ on tegelikult olemas.
Seekord siis on lubanud meditsiinitöötajad umbes 1. oktoobrist streiki alustada, et palka juurde saada. Ent streigivad ja ähvardavad ju ka pedagoogid ja teadlased, põllumehed ja raudteelased, päästeteenistujad ja lennurahvas, emapalgalised ja pensionärid ja… Kusjuures mõned alad mitte ainult Eestis, vaid kogu maailmas.
Kuidas ise oled toime tulnud?
Hästi mugav on mõelda, et võtan ühe lehma ning paar siga ja koolitan sellega ära oma viis last ja ehk jääb midagi ülegi. Tegelikult ei ole elu nii väga sõber. Armsal nõukogudeajal käisin arstina tööl, kasvatasin koos arstist ämma ja äiast inseneriga koos kartuleid ja hübriidkaalikaid. Mõni aeg hiljem jooksin mööda kallist kodumaad ringi ja lugesin loenguid, tegin vastuvõttu nii Tallinna kui ka Pärnu perenõuandlates, üritasin toota nii nooleviskemängusid kui ka kunstnokusid, renoveerida iidseid autosid etc. Kallil uuel eestiajal teen psühhiaater-seksuoloogina Perenõuandlas vastuvõttu, toimetan perearsti nõuandetelefoniga, lasteabitelefoniga, kaksikdiagnoosiga patsientide päevakeskusega ning mitmete muude projektidega ja tänu eelkõige oma tublidele kaaslastele-sõpradele olen seni täiesti elus, sest üksi seda küll ei jõuaks. Mul on mitmeid arstist tuttavaid, kes tegelevad oma eriala kõrval samuti projektipõhise tegevusega; mitmeid selliseid, kes on erapraksise, uuringud või riigitöö lisaks võtnud ja ka neid, kes piirduvad oma igapäevase kutsetööga. Eks see kõik on suuresti oma valikute ja entusiasmi küsimus – ma ei ole kindel, kas oleks raskem kohapeal mingi tööjupp juurde võtta või minna kuhugile välisriiki, omandada sealne keel, seadusandlus ning elada võõraste seas. Oma valikud ja rahvustunne ja õiglustunne!
Kõik ei ole ja ei saagi olla hüperentusiastlikud, kuid äkki oleks siis ka õiglane, kui see puudutaks ootusi ja tegevusi – paljud tahaks ehk sõita puhkama Austraaliasse, kuid Egiptust võib endale lubada ka väiksema rügamise korral.
Miks see just õiglustunnet puudutama peaks?
Mis viib loogilise mõtteni: kui kõik elualad meil ja mujal kavandavad streiki, tehkem siis juba üks ja üldine ülestõus ja vastuhakk. Siis oleks panoraamne pilt selgelt silme ees. Ja nimelt – kelleltki pole võtta. Kui kõigil on puudu, siis ei ole kellelgi üle. Ning sellisel juhul ütleb nii erialainimese, eestlase kui maailmakodaniku eetika: jõudu ja aega iseendaga sõdimise asemel rohkem ja arukamalt töötada ja olemasolevad varud mõistuspäraselt jagada ja kontrolli alla saada!
See on inimlikult arusaadav, et iga mees omaette veeretab veeringuid, arvutab laenusid-liisinguid ja leiab, et on alamakstud ja nurikoheldud – ja tingimata on tal õigus ka. Jah, kui näiteks üks meie ühisest sõbrast uroloog läheks Kotkasse – teate küll, on selline linn Soomes – tööle, teeniks ta viie päevaga sama palju kui Tallinnas riigihaiglas kuu ajaga. Ent selleks, et mitte minna, peab ta ka erakliinikut ning kinnitab, et on oma pere juures õnnelik – sest teatavasti vajab inimene igal juhul rohkem kui tal on ning kui tal on rohkem, siis on ka vajadused kohe jälle suuremad.
Streigimõtete heietamise asemel oleks mõistlik oma ja riigi vajadused võimalustega kõrvuti sättida ja mitte ühisreservide kallale kippuda, sest tegelikult ei pruugi detsembri lõpus maailmalõpp tulla – otsalõppeva maiade kalendri jätk leiti teatavasti üles ja see lubab inimkonnale veel vähemalt 7000 aastat maist matka. Loodetavasti mitte sellisel planeedil, kus arstid sikutavad põllumeeste ja pensionärid päästeametnike taskust sente siia-sinna, sest panoraamset ja patriootilist pilti pole kellelgi ses kakelungis aega näha.
Võimalused ja vajadused olenevad lisaks erialale kahtlemata ka isikuomadustest, pingetaluvusest, enesejagamise ja mobiliseerimise võimest. Meie kumbki pole just päris kenad keskmised. Normaalne arst käib mõistlikult oma ühes töökohas ja pühendub pärast tööpäeva perele ja hobidele. Sama kehtib keskmise (aja)kirjaniku kohta. Selleks, et oma võimeid maksimaalselt rakendada ning oma pere vajadustele vastavat kodu hallata on meil mõlemal tööpäev 18tunnine – sest me oleme õige elukutse valinud ja rakendame Eesti riigilt saadud kõrgharidust mitmesajaprotsendiliselt. Imre juhib arstlikku perenõuandlat, teeb fiena ekspertiise, veab ühisprojekti töötukassaga, lastetelefone ja perearstitelefone, mis laienevad ka teistesse riikidesse. Kati kirjutab oma raamatuid, näidendeid ja artikleid elulaaditalus, kus kasvatatakse lisaks uue hea ilma inimestele hobuseid, lambaid, veiseid, kanu ja muid terviklikule talule omaseid loomi, kelle hooldamine ja varustamine eeldab pikki pühendunud tööpäevi ja –öid. Me pole piirdunud ühe töökohaga ühes (näiliselt) kindlas asutuses ega vastu võtnud tööpakkumisi võõrsil – leiame, et siit tükkis kalli kõrgharidusega lahkujad peaksid riigile oma hariduskulud tagasi maksma – seega on meil õigus öelda, et kodanikuvastutustundega haritlane ei streigi oma kaasmaalaste arvel, vaid püüab oma riiki heaperemehelikumale majandamisele nügida. Mida me siin ja praegu oma seisukohta väljendades just teemegi.
Kõigepealt kvaliteedi ja kvantiteedi kontrolli alla saamise mõttes. Kui üldsuse ees oma tööd tegeva (aja)kirjaniku soorituste hulk ja tase on kõigile näha-kontrollida-kommenteerida, siis meedikud saavad üsnagi segamatult ristikesi teha, et haigekassalt raha saada ka siis, kui nad kõiki loetletud ilveseid-karusid reaalselt ravinud pole. Sisekontroll, mis fiktiivsed ristikesed tegelikkusega kooskõlla kamandaks, võtaks juba üsnagi arvestatavad summad kontrolli alla ning selle adekvaatne kehtestamine peaks olema haigekassa huvi, et peenike pidevalt pihus poleks.
Teiseks poleks pihus nii peenike, kui meie haiglates ei toimuks arutu võidurelvastumine ja topeltdiagnostika. Iga haigla peab tingimata soetama kõige kallima aparatuuri – mille liising läheb teatavasti pankade poputamisele, nagu ikka. Ja ühele patsiendile tehakse ühte ja sama uuringut pahatihti mitu korda, iga eriarsti juures aina uuesti. Mis on kulukas – ja mõnede protseduuride puhul ka ohtlik. Lisaks kallemate ainete-preparaatide-vahendite valimine.
Kui seesama arst valib toidupoes ostukorvi salatikastet või lauaveini, lähtub ta hinnast – miks siis erialaesindajana kohe raiskamiseks ja laristamiseks läheb? Kui talumees liisib traktori või kombaini, paneb ta ideaalis seljad naabriga kokku – üks liisib ühe, teine teise, jagatakse ja koostöötatakse – et iga mats üksi ja ise end lõhki ei laenaks, teades ette, et hingehinnaga tehnika end ühe majapidamise käes tasa ei teeni. Miks siis haiglatega teisiti on? Need on juba paljud miljonid, mida säästaksime, kui lõpetaksime dubleeriva võidurelvastumise ja selle õigustamiseks tehtavad mitmekordsed uuringud.
Kõige lihtsam kokkuvõte ongi – meditsiin peab majandama samamoodi nagu heaperemehelik kodu – pereliikmete endi huvides on kvaliteedi jälgimine, tegelik, mitte fiktiivne arvepidamine ning tehnika-vahendite-ainete ökonoomne hankimine-kasutamine-valimine. Ja see kehtib õigupoolest kõigi elualade ja riigi kui terviku kohta.
Nii lihtne ja ilus ju. Teoreetiliselt. Miks siis niimoodi ei ole? Praktiliselt. Ühisvaenlane on õnneks olemas. Nõukogudeaegsed järelkahjustused. Kommunismiehitajate krooniline ruineeritus, millest välja kasvamiseks on vaja uusi põlvkondi, kes ei lase okupatsiooniaja veteranidel-invaliididel end tuksi keerata. Normaalne on tunda vastutust ja osalust igal sammul – mitte koguda rahulolematust seni, kuni plahvatab ja kaane pealt ära viskab.
Selle normaalse kaasarääkimise ja määramise ees seisab aga hirmunud tolerants. Kannatame viimase võimaluseni lollused ja laristamiese ära – peaasi, et kinga ei saaks. Jajah, näeme küll, et hinnad ja palgad, õigused ja kontroll on paigast ära – aga nii, nagu nõukogude ajal, ei oska me ka praegu oma suhet ja ennast kehtestada asjade puhul, mis on meie jaoks, meie teenistuses, meie jõul ja arvel ühiskondlikus tööjaotuses olemas.
Lisaks oleme tulvil tulutut ametnikepõlgust. Peame neid ullikesteks, kes mujale ei kõlba, kes ei saa ise miskit mehe palka ega oska ammugi teiste meeste palga eest seista – seega jäävadki sotid selgitamata ja kord kehtestamata selles protsessi faasis, kus see loomulik oleks. Ja kuna me jätame asjade mõistuspäraseks seadmise vigade parandamise faasi, ongi tagajärjeks streik oma riigi ja rahva, iseenda ja koduplaneedi vastu.
Ja poliitikutevaen on meil samuti nõukamentaliteediline. Mis siis, et sõprade seas on mitmeid toredaid riigijuhte ja poliitikamehi – ikka tundub „poliitik“ diagnoosi või sõimusõnana, ikka näib, et ta on keegi puutumatu-mõjutamatu, rahvast lahus seisev nähtus, kes muidu lihtsurelike tahet ei näe ega kuule, kui massiga peale ei tulda. Kuni streikiv skalpell ei seisku ja tööseisak süstalt ei peata, seni valitseb jäine vaikus.
Olgu siis nii. Kui massiga – siis massiga. Tehkem siis üldine streigipäev. Kõik, kes juurde tahaksid – ja kõik tahavad! – tulgu tänavale. Vabrikutööline põrnitsegu lasteaednikku – mul on rohkem vaja! – lasterikkad puselgu raudteelastega – vaesust on pagana raske ümber jagada. Ja kui me siis kõik kenasti tänaval oleme, vabalt valitud ja enamasti riigi kulul õpitud ameti peatame, selgub – polegi kusagilt mujalt võtta ega kelleltki teiselt nõuda kui iseendalt.
Või tähendab üleüldine streigipäev riigipööret? Reserve ei tekitaks juurde seegi – ikka tuleb rahvuslikku koguprodukti juurde toota ja mõistlikult majandama õppida. Kes ei jaksa ühes ööpäevas kaht kuni viit tööpäeva teha, see majandab vastavalt võimetele. See lihtsalt on nii. Ja kuidas siis on, kui kogu maailma kõik rahulolematud ühe üldise streigipäeva teevad? Kas Emakese Maa telg nihkub sellest? Ses mõttes suhteliselt jabur suluseis, et kui Eestis rahulolematu saab Soome tööle minna, siis planeedil Maa jonniv inimene võib Kuu peale sõita, eks? Või tähendab globaalne rahulolematus maailmalõppu? Loodetavasti astutakse arukad sammud uue hea ilma poole siiski põikpäiste loomade kombel sõrgu maasse ajamata, essuhunnikut puskimata ning ennast ja üksteist lõhkumata ja lammutamata.
Samavõrd kui on selge, et streikivad arstid ei hakka Hippocratese vannet murdma ega jäta kedagi vältimatu arstiabita, on selge ka see, et surm ka ei võta sealt, kus ei ole. Maa on väsinud ja kurnatud jõuga võtmisest – on loova ja juurde tekitava, mitte lammutava ja ümber jagava ajastu algus. Või on lõpp.