10. oktoober 2012
9.-10.oktoober
Lasteisa nimetas kooslust, kus Soone Saara istus Hannes Tamjärve, Andres Tarandi, Keit Pentuse ja Valdur Lahtveega ühes „presiidiumis“, Eesti Vabariigi uueks varivalitsuseks 😀 Vaimses mõttes valitsevadki meie riiki hoopis keegid teised kui need, kelle vastu tehti eile Anonymus-leegioni küber-ähvardus meie rahva koinimise eest. Sellistel kärajatel nagu taastuvenergeetika koja korraldatu Hobuveskis, oleks tegelikult iga eestlase elementaarne koht – sest kui me ei panusta taastuvasse energiasse, pole enam panustajaid ega panustatavat kohta. Näiteks planeeti. Kusjuures kuivõrd meie külad-talud-linnamajad pole juba tuulikute-päikesepatareidega varustatud, oleme õigupoolest hiljaks jäänud.
Valdur Lahtvee kirjeldas, kuidas on ta enese kodumaja soojapidavaks ehitatud – meenutas 2001. Aastal püstitatud esimesi Virtsu tuulegenekaid, mulle meenus seepeale, kuidas lastega Ande juures Ranna rantšos käies neid lähedalt vaatama sõitsime. Keit Pentus avaldas Juhan Partsile tunnustust selle eest, et too nüüdseks vähemalt tunnistab taastuvat energeetikat kui võimalust – saastaenergeetika kõrval – ja kurvastas laastatud Ida-Virumaa pärast, kus inimesed pole ikka veel aru saanud, et põlevkivi kaevandamise lõpp ja tuulikutele üleminek mitte ei kaota töökohti, vaid asendab eluohtlikud-tervistkahjustavad töökohad uute, uue ajastu omadega.
Mina kirjeldasin oma valesid valikuid, mistõttu investeerisin tohutu papi hobukeskusesse, mille katusel pidi olema tuulegenekas ja päikesepatareid – ja mis igast fondist-keskusest suhu sai. Õige panustamise puhul oleks mul juba oma elekter olemas. Ühtlasi avaldasin imestust inimeste taipamatuse suhtes, kui väga puudutab energeetika iga isikut eraldi – ja kui väga homme võib galaktika keskmest pärale jõudev magnetvoog meie elu segamini paisata. Andres Tarand kõneles arvude keeles, Hannes Tamjärv… Heldus, millest ta rääkis… Ahjah, et jube lihtne oleks, kui kõik oleksid üht meelt, siis võiksime kohe laiali minna.
Aga me olimegi. Muidu poleks Margus Hanson meie vastas istunud, samameelne Urve Palo kasutas sõnapaari, mida olen ammu otsinud – energeetiline julgeolek – , mida täiendas Indrek Saare selja taga istuv mees, kes rääkis hajatootmise olulisusest. Kui vaatasin Tõnis Kõivu, kellega tutvusime Paides nelja kuninga etenduseks valmistudes, tekkis mul küsimus – mida see kõigile neile sajakonnale inimesele küll andis, kes õhtupoolikul sel istusid, mitte oma perede juures ei olnud – mitte midagi uut ju. Samas on sellised kogunemised sünergeetiliselt olulised. Tekib midagi, mida sõnades ei väljendata ega seletata. Mina panustasin sellesse nii palju, et olin sunnitud järgmisest päevast poole puhkusele pühendama. Pidevalt Tallinnas süneringlevad inimesed panustavad vähem ja osavamalt, et teha sedasama ka homme, ülehomme… Kuidas küll linn paneb nahka tegeliku elu, elaani ja ekstaasi.
Seda mõtlesin ka Minniga filmi „Seenelkäik“ vaadates. Tema meelest oli mets ja veriseks grimeeritud mollid hirmsad – eks seda va taustasaagimine, rapsiv kaamera ja vildaka salapäraga tegelastik taotleski – bingo, Hussar! Enne kino sõime kebabi, peale kino ostsin Minnile merevaiguga täidetud puidust-klaasist inglikese, vestlesin Mai Murdmaaga, kelle „Kuritöö ja karistus“ vajab tutvustamist.
Ja vahtisin telefoni ilmuvat teadet elu parima lepingu kohta, mille kulmineeris enda eest ise rääkiv „Aleluuia“. Hetkeks ilmus mu silme ette keegi mörisev peib (meelega p-ga), kes kükitab elektriradika otsas, selle asemel, et ahju kütta, tormab Aleksandri toast Brigita arvuti tagant, hambad õndsalt irevil ja teatab, et sai äsja töökoha Lukoili tanklasse, hakkab homme praamil peakokaks, saab taksojuhina miljonäriks, mina maksan järjekordse litsentsi, koolituse või proovipäevale sõidu, kus ta potentsiaalse tööandja oimetuks mölises, ühtegi kohta tegelikult tööle ei pääsenud, süüdistas mind kui ajakirjanikku selles, et ta isegi puuraiduriks ei kõlba ning vajus tagasi arvutisse endale autot ja traktorit valima. Aleluuia. Õnneks möödus see mälestuspilt kiiresti ning ka meie kodus on varsti viimased käkerdised-äpardused viimseni ümber tehtud, likvideeritud, kinni makstud – ja unustatud. Tänu sellele, et hooldan loomi ise ja koos oskusliku partneriga, on need ümmargused ja läikivad ega jookse küla peale. Ja sellega on kohustuslik ökanurk suletud 😀
Andrus Avaranna juures õhtusöögil, mille valmistas Mari-Leen, oli palju ülihead toitu, mulle võõraid inimesi, kes ütlesid, et tunnevad mind ülihästi, kuna loevad pidevalt siinset päevaraamatut – kallikalli neile! – ning Minni esines Alen Vezikoga bändis ja oli pikajuukselistele külalistele patsimeister – tal on selle peale tõeline müstiline anne. Ainus, mis mind kurvaks teeb, on hoogu koguv ränne. Nüüd, kus rändlinnud on läinud, rändavad nende perede koerad, kes on oma kodudest välja lennanud – ja noored vabad inimesed, kellel on Eestimaast siiber. Ameerikasse, Taisse, Tenerifele. Järjest ja järjest…
Minul käib siin tavapärane enesejagamine – loomandamine ja fotode töötlemine, lood Delfile, Seenelkäigu arvustus Pärnule, Kättemaksukontor, arved – PRIA, ametkonnad… Oi konnade konnad küll…
Oh küber-anonymus – tule ja raputa tõesti see arutu oma-rahva-killerite riik segamini, et saaksime puhtalt lehelt edasi minna. Olen kohati enda nii soodaks kirjutanud-nettinud, et suudan sisestada aadressid a la Swedbook ja moodustised sarjast Käibemaksukontor… Pühapäev tuleb väga oluline:
Eneseleidmise päev kogu planeedile 14.10.2012
Meie koduplaneet tõuseb vaikselt ja kindlalt üha kõrgemasse vibratsiooni. Üha lihtsam on teha vaimseid toiminguid.
Ravitsemine õnnestub paremini. Tehes taotluse saame lihtsalt vabaneda stressidest. Inimeste selgeltnägemise võime paraneb.
14.10 pühapäeval toimub kogu planeedi jaoks programmi vahetus. Laetakse alla justkui uus Windowsi süsteem.
Sa võid olla selles protsessi sees ja saada sellest koheselt ise osa. Laadimisest osa saamikseks mine linnast välja, võimalikult kaugele elektrist, mobiilimastidest, sidekaablitest, asustusest. Parim kui viibid sellises kohas üksi või väikse sõpruskonnaga. Mina olen selleks kohaks valinud Suure Kanjoni. Üksildases kohas on hea võtta aeg maha ja lihtsalt olla. Kui soovid võid mediteerida, matkata, istuda, lebada ja loodust vaadelda. Võid minna juba eelmine õhtu kuskile telkima. Sa leiad ise parima viisi enese avamiseks. Võta kaas palju vett ja pruugi seda mehiselt. Ka väike paast enne seda päeva või samal päeval ei tee paha. Kindlasti lülita välja mobiil. Leia aeg enese ja läbi enda kogu planeedi hüvanguks.
Naeratame
Ralf