08. oktoober 2012
Reeni Painik – Emake Maa Toila rohelisest onnist
Selleks peab inimesel olema sünnipäev aprilli alguses, et Ita Everi ja Lauri Saatpaluga sarnasel moel naerda ja naeratada enda üle naljatamise peale. Reeni Painik nimetab end reipalt penskar-rändmoosekandiks ning on vägagi lõbustatud see-üle, kui avastatakse, et nad on tema kodumajaga Toila südames parimas mõttes üht nägutegu – matsakad ja maadligi, nagu Emake Maa ise. Olles sündinud liigaasta 101. päeval kell 00.15 on Reeni enda sõnul igasuguste horoskoopide esimärkide all, ent pole kunagi tahtnud olla juhtoinas.
Rõõmsa meele kehastus
Elupõline lasteaia muusikakasvataja ja kultuurimajade töötajanna, Jõhvi perbüroo orelimängija ning õhtujuht-konferansjee-seltskonnamängitaja nimetab oma võltsimatult rõõmsa meele retseptiks tõsiasja, et tal on elus olnud vaid üks ämber – vale mehega abiellumine. Mis läks mööda juba mitukümmend aastat tagasi, kui lapsed olid alles väikesed.
Erinevalt nii paljudest maailma naistest, kes vägivalla mõistetamatu märterlusena aastaid või lausa kogu elu välja kannatavad, pani Reeni sellele elupeatükile kiire ja kindla punkti. Pärast seda on sünniomaselt muusikuemand elanud meesteta, nimetanud oma comme-il-faut tiitliks uhkelt „lahutatud“ ning õigupoolest ei saa sellist intermetsot ju päris eksituseks pidadagi, kui sest õpetlikust suhtest on sündinud kaks tubli tütart.
Tütar Egle on merenaine ja tütar Merlin Reeni mitmekordseks vanaemaks teinud: „Meie ema on tõepoolest ülimalt tubli ja vahva. Oskab veel paljusid pille peale akordioni mängida ja saab hakkama ka meestetöödega. Ehitamise ja hakkamasaamise mõttes oligi ta ju meile kogu lapsepõlve ka isa eest – ent ta on osanud seda niimoodi toimetada, et ürgnaiselikkus kaduma ei lähe. Kui aega on, teeb vahvaid lapitekke põhiliselt väiksematele ilmakodanikele – aga laste jaoks on temal aega alati. Ilusat kvaliteetaega. Palju on ta tikkinud armsaid rahvuslikus stiilis suuri linaseid laudlinu ja kui ta on meie lapsepõlvemaa rahvusliku käsitöö laatasid korraldades öelnud, et käsitöö mõte on rahvakultuuri järjepidevuse kandmine selleks, et iga järgnev sugupõlv leiaks uuenevas maailmas pärimuskultuuri juurde oma isikupärase tee, siis ta ise käib just oma sõnade järgi. Muidugi ei saa ütlemata jätta, et selline ongi maailma parim ema!“
Maailma parim ema kasvatas ilma veeta, külmavõitu põrandaga ja hõredavõitu majas ning piiramatus põhjaranniku äärses vabas õhus üles terved ja tublid lapsed ka sellepärast, et keeldus pärast abielu lõppemist emakorterisse naasmast, vaid läks Toila rahvamajja tööle.
„Mis siis, et vana ja hõre ja mis-kõik maja – oma!“ rõõmustab Reeni juba 30 aastat koos muheda, seestpoolt muusikainstrumentidega sõna otseses mõttes vooderdatud majaga.
Maailma veerekese staap
Mida me õigupoolest Toilast teame? Seal on president Konstantin Pätsi Oru loss ja erakordne põlispark. On endisest sanatooriumist saanud SPA – ja väga heakorras ja sõbralik asula, mis piirneb taldadele tervislikult kiviklibuse supelrannaga.
„Muudel aastaaegadel on meil siin üsna vaikne, aga suvel muutun ühtäkki väga populaarseks. Ma oskan enda juures puhkajatele Oru pargipuudest rääkida ja koduse tunde tekitada,“ muheleb Reeni. „Küll mulle meeldiks, kui mu arvukad sõbrad – ja üldse võimalikult paljud inimesed igal aastaajal siia paerannikule tuleksid ja aja maha võtaksid.“
Toila raamatukogu juhataja Lea Rand , kes tunneb Reenit 1985. aastast soovitab sama: „Kui tulin noore õpetajana Toilasse elama ja tööle, tegutses Toilas väga aktiivselt kohalik rahvamaja, kus põhilisteks toimetajateks sel ajal olid rahvamaja juhataja Maie ja tema kõrval Reeni. Ma ei mäleta, kuidas Reeni ametinimetus tol ajal oli, ilmselt kas kunstiline juht või ringijuht. Igatahes mäletan seda, et need kaks naist värbasid mind kohe kohalikku näiteringi, mille tegevuses ka Reeni aktiivselt kaasa lõi. Ma ei ole kindel, kas ta ise ka mõnes näitemängus kaasa lõi, aga organisatoorse poole peal ja arvan, et ka lavastamise juures, oli ta kindlasti.
Üks asi on küll kindel – tollal tegutses rahvamaja juures Toila külakapell, kus Reeni oli minu mäletamist mööda „suur juht ja õpetaja“. Ise mängis ta kapellis põhiliselt akordioni, aga mingid mälupildid on mul Reenist ka kandlega. Praegu annavad nad sama kapelliga sõbratar Riinaga folkloorses stiilis õhtuid, mis iseäranis välismaalastele väga meeldivad.
See kapell oli kõva tegija nii oma maakonnas, kui kaugemalgi, käidi vist mõned korrad välismaalgi, maakondlikel ja vabariiklikel võistumängimistel oli Toila külakapell alati esimeste hulgas. Nii et pillimäng on Reenile alati südamelähedane olnud.
Veel oli Reeni rahvamaja-aegadel seotud tütarlaste lauluansambli ja neidude rahvatantsurühmaga.
Kui Toila rahvamaja 1990ndate lõpul suleti, siis ei jäänud Reeni koju kurvastama, vaid leidis endale muul moel rakendust – ilmselt just siis sai alguse see, et ta hakkas käima üritustel pilli mängimas ja ilmselt ka vaikselt õhtujuhi ametit pidama. Seda teeb ta väga edukalt tänaseni. Mulle ei meenu Reeni kunagi väsinud või tusasena. Alati, kui kohtume, siis pakatab ta rõõmsameelsusest ja optimismist ehk siis – hingepõhjani päikseline inimene,“
Reeni kirjeldab enese-päikese elu-olu: „Äsja tähistati Toila maateatrimaja 130. aastapäeva, mis oli Eesti esimene maateatrimaja. Mind kutsuti nagu ikka pillimuusikat tegema. Rahvast palju ja tore oli.
Ise töötasin peale siinse rahvamaja vaibumist 5 aastat Jõhvi kultuurikeskuses, kuni uue kontserdimaja ehitamiseni. Nüüd olen juba mitu aasta pensi peal, aga kui kutsutakse õhtut juhtima-juubeleid tegema, siis muidugi lähen – moosekandielu on asi, mis mulle meeldib.
Just oli Toila rannas muinastulede õhtu – ehitati tuleskulptuure ja kuna Virulase tantsuansamblil olid kiired tantsud, siis paluti mind veidi hingetõmbamiseks mõned lood mängida. Endal oli hea – loodetavasti teistel ka. Mul on pillimänguga olnud elu aeg selline lugu, et kui ikka olen ennast halvasti tundnud, siis pool tunnikest üksinda musitseerimist loob tuju absoluutselt alati lahedamaks.“
Nagu Emake Maa
Nagu mujal Eestis, nii on ka Virumaal tihedam vaimsete inimeste kontsentratsioon kui kunagi varem ning ehkki jõuliselt elurõõmus Reeni ei pea end ise teadjanaiseks, toidab ta heatahtliku rahuga mitmeid vaimuinimesi, kes tema võrratute kookide ümber end laadima ja Emakese Maa pulssi tunnetama armastavad koguneda. Ta kinnitab, et ta enese jaoks on nad lihtsalt tema armsad sõbrad, ent nende jaoks on ta ometi nagu tasakaalustav emapuu. Nõnda kandub selle naise helge vägi kaudselt paljude inimesteni, kes ise enamasti ei teagi, kustkohast pärineb nendeni kandunud vis vitalis.
Lea Seli Toila SPAst teab: „Mina tean Reenit alates sellest ajast, kui ta minu kuuele lapsele esimesi tarkusi laulu ja muusika alal jagas. Ta oli tol ajal meil lasteaias muusikakasvataja. Tema akordioni ja klaveri saatel said kõik laulud tipptopp selgeks. Ja lapsed laulsid neid suure rõõmuga!
Nüüd möödub nii mõnigi jaanipidu ja muu koosviibimine Reeni juhtimisel, samuti sünnipäevapeod ja juubelid – ta on ju rändmoosekant – ja ta on kohe üks suur kehastunud rõõm!“
Oma rõõmu laeb pidude kujundaja, rahva laadija ja unelmate (vana)ema muusikariistadega, millega tema pesa on sõna otseses mõttes vooderdatud. Lisaks pianiinole, akordionitele ja süntesaatorile kuuluvad lustaka maja sisustuse hulka kõikjalt maailmast kingituseks toodud muusikariistad. Eriti armastab naine Kuuba löökriistadest õhkuvat väge. Tänu iseenesest koju tulevatele „väliskülalistele“ pole naisel enesel eriti vaja Toilast ära käiagi.
Sellest hoolimata tavatseb naine, kes aitab inimesi läbi muusika ja käsitöö, mõnuga kõikvõimalikke internetis leiduvaid mänge mängida ja loosimistel osaleda: „Sõbrad, kuldkalakesele tuleb ju anda võimalus soove täita! Ka siis, kui ristsõna ära lahendate, saatke ikka vastus toimetusse – muidu ei tea nad ju auhinda saata!“