08. oktoober 2012
5.-8.oktoober
Lapse tunnus on, et ta teeb kõike seda, mida tahab. Täiskasvanu tunnus – teeb, mida peab. Peremehe-naise tunnus – mõtleb ise välja, mida on vaja teha ning paneb ka teised tegutsema. Meis alal püsiva lapsemeele tunnus on aga, et mõtleme välja, mida on vaja – teeme ja tiivustame – ja tahamegi rõõmuga seda kõike teha 😀
Reedehommikuse paduka ajal, mil meil mõlemal kummalgi küdesid ahjud ning oli soe ja hea aknast vaadata, kuidas äkiline marutuul hetkega puud lagedaks möllas, ja pidada pikka vestlust Reedaga seksist ja suitsetamisest loobumise kasulikkusest 😀
Kabja Mati jäi värkima tulemata – elab samasugusel karussellil, nagu me kõik – ühel päeval tulid kaerad, teisel käskis äi-Laiapea ehitada uue kopli, kolmandal oli Tallinnas horseshow…
Liigsõpradest vabanemiseks tehtud inventuur aktiveeris FB tegelikud sõbrad – tardumusest väljunud list näitab, mida keegi teeb ja postitab – väga mõnus on. Ja üldse tahaks kõike luftitada. Tahaks kah äkki näiteks Andrus Kasesalu stuudiosse multikaid dubleerima. Ja reklaame lugema. Ja. Mida iganes. Vahest tahaks kangesti Midagi Muud. Nii, nagu Aare kibeleb reisima. Et ei oleks aina torud ja Tissu, töö ja teenimine. Ta pole kunagi lennukiga lennanud. Lendaks õige sügistormide taktis moosiriiuliga Kihnu 😀
Mulle tungib äratahtmine endiselt telefoni ja arvuti kaudu muidu nii asjalikku ja puhtasse ja paigas ellu – ja ma ei tea, kuis saavutada see, mida õpetab Jaanika – kustuta kõik see saast ilma lugemata. Keset kättemaksukontoris askeldamist käib plõnks või piiks – ja hulk aega läheb, enne kui suudad jälle tööle ja tegelikkusele keskenduda:
Hei ,kas SA ise ka tead mida soovid,kord tahad ,et suhtleks siis ei taha ,
anna oma kindel vastus ,kas tahad minuga jätkata voi ei .
Olen väsinud sellest mängust,ise tegid ,mind maha oma kirjutamistega ,
Oled ju kirjanik ,mis meelel see keelel,peasi ,et oleks huvitav teistel lugeda
Mida Kati teeb,
*
Sul on oi gus,teen ise selle asja korda,ja mõtetui d asju ei tee enam
,elas in endale,nüüd lõp üks aitab,
Arvestan teiega ausalt,täna val ja ho mm tööle
Mu kallid
Arvuti jama b
*
|
|
|
||
|
Kulla sõbrakene,
ma tean ülihästi, mida tahan – täita oma kohustust laste, loomade ja kodu ees ja olla seejuures õnnelik.
See, kuidas Sina mööda ilma süüdimatult-küündimatult ringi laperdad ja sonid – vaata kasvõi allpool olevaid kirju – tekitab küsimuse, kas sul on ülirängad mälulüngad ja parandamatu infantiilsus – või teeskled süüdimatut ehk siis ilmutad kõige jõhkramat liiki aferismi tunnuseid. Ma ei tea. Ei seda, kus elad-töötad, kes oled, milline Su valede seeriast on kõige tõelähedasem.
Arvutisse tulin keset hoogsat tegutsemist arveid maksma – vili taas üle 100, eilne prügila arve Ilme jäätmete utiliseerimise eest 160… Ma jumaldan valede ja vassimise pilvekese sees Soome kaduvaid kokkasid, kes jätavad mulle ainult arved, võlad ja kohustused – endale õiguse nõuda, mögiseda, end haletseda ja kiita, valetada ja varastada – superbo, seltsimehed!
Su kirjad on lisaks hüplikule lollusele ka õelad, kadedad ja rumalad – ja nendega minu pühapäeva mürgitamine on üks järjekordsetest vampiiri-nippidest. Ei lähe läbi, tibukene. Püüa oma mulli millegi muuga, mitte Minni ja teiste siinsete hingede energiaga toita. Mul on pärast Su baabajagaatamist alati kohutavalt halb olla ja töövõime otsekui mülkasse imetud. Mis on põhjus, miks hoidun Su kõnedele vastamast.
Nii smsidele kulutatud raha kui praegu siin klõbistamisele raisatud aeg on tegelikult mõttetu – ükskõik, kas oled süüdimatu ja meelehaige või kaalutlev kaabakas – igal juhul on see kõik mõttetu. Viimase poole aastaga oled totaalselt tõestanud, et nii, nagu Sa Soonel elades olid joodikust vereimeja, kes kõik ennast ümbritseva tühjaks imes ja hävitas, oled seal egotsentriline olmekäpard, kes ei anna endale oma igakülgsest saamatusest aru ja ei saa aru, et mehel on kohustused pere ees…
Õigupoolest on jälle ja jälle sama jura kirjutamine mulle alandav.
Mõttetu. Väsitav. Tülgastav.
Kus iganes Sa praegu laperdad, kas jutud kipsist, ribidest ja sinisest sihverplaadist vastavad tõele või mitte, igal juhul on iga Sinusse panustatud sekund raiskamine. Oled end maha kandnud. Pärast üha sama jutu veeretamist on nii räpane ja alandatud tunne, et tahaks needa hetke, mil Su sõnapidamatu hoorajalg meie koju räntsatas. Aga ma ei tee seda – oled ennast ise oma mullitava beibelikkusega piisavalt neednud. Maaslamajat ei lööda.
Kas maksid Aleksandrilt jupphaaval sala-lapikute jaoks virutatud raha tagasi? Ei.
Kas tegid esmaspäeval lubatud piskugi ülekande? Kus Sa sellega.
Kas Sinult võib loota sõnapidamist, et garanteerid oma sünnipäevaks minult välja väänatud tuhandete tagastamise ja ametliku lahutuse?
Piinlik ja jälk, aga mitte ühtki Su sõna pole vähimatki põhjust uskuda.
Oled nagu must ja määriv kiusaja, paha vaim.
Kuidas ma sooviksin, et see ilgus oleks möödas. Et ma ei peaks kartma telefoni ega arvutit – et sealt tuleb jälle Sinult midagi rõvedat või mannetut, valelikku või haledikku.
Ma tahan lahutust.
Ma ei loobu oma laste ja kodu tagant varastatu tagasi nõudmisest.
Mingu selleks vaja kohtu või politsei, Su vendade või kelle iganes abi.
Sa pole mitte millegagi ära teeninud nii suurt aja ja energia, tähelepanu ja raha panustamist – ja see puukimine ei lõpe.
Teen nüüd korraliku kodukoristuse, et Sinu saastav energia siit välja saada, mis smside ja arvuti kaudu meie koju valgub. Eetikavaba ja haige roppus.
Ja Sinu düsgraafsete, skisoidselt üksteisele vastu rääkivate kirjade jäädvustamine on minu moodus ennast ja lapsi-kodu kaitsta – kui vajan Su vendade ja ametivõimude abi, on Su alatuse, süüdimatuse ja vaimse seisundi tõestus mustvalgel jäädvustatud.
Me kõik peamegi end Sinu eest kaitsma – oled ohtlik.
Soovime, et kaoksid meie elust.
Kati, lapsed ja loomad
*
T: Kellega elasin koos ,kus mu silmad olid ,haige eit
Ära enam kunagi ,kuuled kunagi kirjuta jne.
Sam ,kao ,okse tuleb peale,sorry
*
Kati: Mul ei ole võõra alatu isikuga mingeid „kusimusi“ lahendada.
Tunded? On ikka. Piiritu vastikus. Spst panen tähele ka seda, et suudad ühelõigulises kirjas teha 21 õigekirjaviga.
*
Kuidas Sina näed selle kusimuse lahendamist,Sinu nägemus,sellest
Mis saab edasi,ärme moment räägime rahast,on tunded ,viisakus tuleb ka
muu
käisime tantsimas koos,laulsime kodus koik oli ilus ,mis juhtus Sinuga
tööd olid tehtud ,olid onnelik ja järsku teprekas, peale neid jamasi
mis olid Sul
Soonel,panin silma kinni ,voin andestada palju ,loika see nabanöör
läbi ,saad must lahti,
on Sul ultse jäänud mingeid tundeid minu vastu ,vasta palun ,peale
selle saad ka vastuse,
mis saab edasi,pane see ulesse kodukale nagu alati
Homme loen ennem tööle minekut Su vastust
jah töö on ,elamine on naist ja perekonda ei ole
Olid ajad ,kui minu kaisus end välja puhkasid,
armastaja olin Sulle pooleaasta jooksul 3 korda palju ,palju
Päikest
*
|
|
|
|
|||
|
Isegi raha ei päästaks midagi
|
|
|
||
|
Tulevad suured teod ,õilsad ja Sa näed või kuuled neist.
*
|
20:32 (0 minutit tagasi)
|
|
||
|
Millise suhte?
Millise raha? Mul pole rohkem Sulle midagi anda.
Millised teod?
Sinu tegudest kuulmine on üks hullemaid asju, mida karta.
Vihkamine? Tülgastus on. Ma pole enne sedatüüpi isiksusega kokku puutunud – kui poleks varsti kaks aastat seda süüdimatut tarbimist, raiskamist ja jutumulli nii lähedalt näinud, ei usuks, et nii olla võib.
Võpatan, kui Su nime kuulen – ja häbenen, kui Sind mingilgi moel minuga seostatakse.
Karma põleb heleda leegiga puhtaks, aga ma tahaksin selle õppetüki nüüd küll läbituks lugeda.
Eks-mees? Millal Sa selles elus üldse Mees olid???
Ja kui olid, siis miks seda meile siin mitte kunagi näidanud pole?
Ma ei tahtnud pärast tantsutundi küll nüüd enam seda kasutut kummi venitada. Fuh. Lähme peseme Minniga end puhtaks. Armas Jumal, tee nii, et ma rohkem mingeid mullitamisi “õilsatest tegudest” kuulma ei peaks.
Iga mehe õudusunenägu on poolearulise litsiga kokku trehvamine – kui aga naine on mõnd sellist üleval pidanud ja aina lootnud, et iga järgmine investeering sellesse pallidega beibesse on viimane ja viib tõeliste tegudeni… Siis on see jumala eest maailmalõpp. Kõigest…
***
Kes andis jälle pitekantroobi kätte arvuti??? Kui hea oli, kui ta end netini ei suutnud sumada. Nüüd pole tal küll õnneks kõneaega, aga arvutiga lajatab serviti – ja ma ei kuula oma teadjaist sõprade sõna, ikka loen. Lollakas. Appiappiappi!!!
Kes mind enam usuks, kui luban, et Soone talu päevaraamatus seda vastikut vindumist rohkem ei kajasta – paratamatult on see igapäevane õõvavürts kogu oma jälkuse juures üsna oluline ripats meie elu küljes. Pidur. Hädapidur. Ka täna, esmaspäeval, ilmutas arvuti käivitamisel end kõigepealt mädanenud mudas üles-alla hüppav ja igas suunas saasta pritsiv lötapüks. Pole oluline, pole oluline, pole oluline.
Päriselt oluline on, et reedel kirjutasin üsna palju Kättemaksukontorit. Ahjutuled ja torm olid seda turvalisemad, et ma polnud tavapärasele tööpäevale omaselt õnneks üksi kodus – kõrvalhoones valmistuti diskoks. Ja see läks hästi. Nägin nüüd Kaerepere noorteõhtul täies ilus ilutulestikku-tossu-võimendust. Päris veenev. Loodetavasti saab traditsiooniks ja laieneb.
Pärast läksime Meie Pubisse – ansambel Günf toimis nurgas ning kõik kohad olid medekülamehi täis – keegi noor Kelder ja paar ligi 50aastast, kes panid dressides-sussides oma mooride eest jugama, olid vindised ja tantsulised, üllatavalt huvitavad vestluskaaslased –ja vaatamata rajule tinutamisele rääkisid palju ja ilusti oma naistest.
Laupäev tundus meist kõigist viimase võtvat, ometi panime pühapäeval veel vingema vungiga edasi. Kuna riigimeeste residentsist – Kalbu sotsiaalmajast – ei saanud ei 2-3, vaid ainult ühe mehe, pidin ise täiega panema. Mis polnud tegelikult üldse paha. Kui on osalustunne, siis on tulemus täiuslikum. No ei saa minust seda, kes küünelakki lehvitades aeg-ajalt häärberi uksele ilmub ja silmakese peale viskab, kuidas läheb – kui lükkan, siis läheb. Tänu taevale, kui on hea meeskond. Siis läheb ikka kohe uskumatult intensiivselt.
Esimene pilt Kalbus oli kaeblik – Olevit polnud, oli naabrimehe „Marusja“ juures, Sooru lubas end selleks päevaks mujale, MacAivar kuulutas endale välja vaba päeva – endal seljas Jõgi Reinu pintsak…ja uhke ka veel selle igas-mõttes-piinliku tresskoodi üle… Olevi eakas sõbranna on sale ja särtsakas Helle, kes meeldis mulle oma punase kassi, korras aia ja otsekohese ütlemisega üliütlemata. Olevi saime Soonel pisikese õllega – nüüd juba tean, kui tasapisi tuleb lahjat õlut tilgutada, et riigimehed töökorras püsiksid – liikvele ja tegusid sai tõhusalt.
Nad kantisid neli viimast kehva laari heinarulli oma kohtadele – kaks hobustele, kaks sõralistele. Kühveldasid rubeka ja metalli treikusse. Teel maanteele pidas möödasõitja meid kinni – üks ratas suitses. Sest käis vastu koobast. Pärast per telefon Kuke Maie ja Jüri Ristiga asja arutamist saime aru, et ehkki koorem polnud raskem kui kaks hobunat, vajutas ta kujutu massina vineer-Adorno kõrvitsakujuliseks ja sellest see rataste harki vajumine.
Suitsedes Kehtna prügilasse jõudes saime teada, et seda kraami seal kumaaritav sõjakas tädi vastu ei võta. Vedasime end kõsinal Rapla taha – pressi all selgus, et jääke oli 1200 kilo. Superkokk Ilmest jäänud olmepasaga sõitsime Kehtna-haagita kohe sinna – 400 kilo. Liidame selle maksmata jäänud elektri, lõhutud rattakummide ja kolimisteenuse otsa – ühe lapse hoidmise-toitmise-teenindamise jättis ta nagunii sujuvalt Jumala tasuda – ja ühtlasi küsime, mida ikkagi teha valge kõutsi Nöpsikuga, kes Meelika koonusesse ajab, sest meie kassid lõid hulguseks jäetud õnnetukese siit otsustavalt minema – nagu ka siiami, kes endiselt siin lähistel luusib.
Prügila sünget eksistentsiaaliat elustas vilkalt oma poegi toitev Lind – seal töötav-kaaluv-arvutav noormees ütles, et tegelikult on pressiangaari katuse all neli linnupesa. Aga Linnuke, ma küsin sinult – miks on sul oktoobris pojad pesas???
Väga tujutõstev oli koos olmejuraga treikusse tõstetud Rott, kelle me temalt küsimata Kummast teisele poole Raplat küüditasime. Ülisuur, ehmunud – ja ette hoiatamata ümber asustatud. Filosoofiline ja sümboolne nii Linnu kui Roti juhtum…
Koduteel tankimas ja meestele paari õlut hankimas käies vahetasin Hepas pika pilgu politseinikuga, kes ilmselt kaalutles – puhume-ei puhu – aga võinuks ju lihtsalt naeratada.
Kodus hargnesime. Olev tühjendas hobuste boksid. Mina vedasin lõkkesse heinapallide ümbriste hallitanud heinad. Aare trimmerdas maha Anne tee äärt palistavad naadid. Mehed kahekesi võtsid maha ripakile sügatud koplilauad ja ülearuseks jäänud postid maast välja.
Mina siblisin seni boksidesse uue allapanu – nirud heinad põhjas, saepuru peal. Saepuru tuleb päris põhjalikult puidutükkidest-klaasvatist puhastada, sest see pole lammutusplatsilt talli varuks minu veetud – ja kohe annab tunda. See lapse, täiskasvanu ja perenaise vahe, noh. Aga me Aarega lihtsalt ei jõua ise kõike – seega tuleb arvestada, et abikäte tehtu tuleb üle teha.
Toit oli ka nii tihke sahmerdamisega päeval vaja teha. Ja kuni mina Olevi Kalbusse viisin, talitas Aare meie „turismitalu“.
Õhtul peeti Kaerepere seltsimajas lõikuspidu Põrnikaklubi juhtimisel – muhe kolhoosipeo stiil oli valitud. Kustid-Nukid-Herkod-Taitsid olid end kenasti lille löönud ja välja tulnud, laua äkkeks kandnud ja muhedas meeleolus. Lahkusime siis, kui kõik oli kõige paremas meeleolus ja toonuses.
Nõmme kõrtsis ansambli PS Troika peol nautisin esimest korda ses trahteris paar tundi istumist, late mulistamist ja söömist. Aga siis tegi Arvo otsa lahti ja tassis mu valutavad kondid tantsima. Misjärel saime tuttavaks jällegi meie külast pärit Argo ja Taunoga – hüüdnimega Idu – kes olid stiilsed nahka kandvad ja Ameerika autosid armastavad rokipeerud, kellega finišeerisime õhtu kõige meeldivamal moel.
Ainult üks tähelepanek nii Meie Pubis, Kaerepere seltsimajas kui Nõmme kõrtsis tegi murelikuks. Ehkki inimesed on heasüdamlikud ja jutukad, on nende joomahoog sõna otseses mõttes hüsteeriline. Juuakse mitte meetrite, vaid kilomeetritena – nagu tuleks enne maailmalõppu kogu oma viin iga hinna eest nahka vihistada. Hull asi.
Nagu enesejagaminegi. International Horse-Showle ma mõistagi ei jõudnud. Esietendusele Pärnus ka mitte. Ega ka kontserdile kirikupargis, mis pühendatud Rapla 19. linnanimelise toote aastapäevale… Meid lihtsalt on kõiki üks. Ja kui üks on mitu ööd väga vähe maganud, ajab teda pühapäeval üles küsimus, miks öösiti lauta seotud Tissu juba kaks-kolm tundi ei kisa. Nii Tissui kui Pille-Nunnu olid end lahti harutanud – sellest ka õnnis vaikus poole päevani!
Kuigi oleks tahtnud näiteks ristsõnu lahendada, Õnnepalu Mandalat lugeda, magada ja kommi süüa, tõukas täiskasvanu me sees ennast ületades tegudele. Mina kasisin pisiasjadeni läikima elumaja, mängumaja, sauna, töötoa, aida. Aare tegi vahepeal töökoja rolli täitnud tallipealse perfektsesse korda, lõi auto nii seest kui väljast läikima, puhastas lauda… Oeeeeeh.
Minnile pidasin seoses tema toa koristamisega ja sellega, et kõik mehed ostavad talle aina moenukke – Alo Monsterhai ja Mihkel Barbi – loengu plastmassist kui naftatootest, mille pealetung meile jõulude eel alles täie hooga algab.
Me ise vedasime Indiraga end kohusetunde tiivul Kõhutantsu-Olga tundi vaatama – loo jaoks tuleb veel kord minna, muusika ja naiseliku liikumise asjus oli hea nii sel korral – kui saab veel parem olema järgmisel korral, mil me loodetavasti nii rojuväsinud ei ole.
Saun pesi maha paar uut plärtsatust porolandi pärapõhjast. Multikas Jahihooaeg tegi tuju lausa heaks ning Seksi ja linna me siin igatahes vaadata ei jaksanud. Täpselt selles asendis, kus keegi kokku vajus, hommikul ka ärgati 😀
Tänaseks on Kättemaksukontor alateadvuses tükk maad edasi tiksunud ja ka arvutisse voolanud. Nüüd Sõidame Tallinnasse Seenelkäiku vaatama, kohvi-Katriniga kohtuma, taastuvenergia kärajatele ja Andruse juurde õhtusöögile. Kui tagasi tuleme, magab Aleksandri toas tema papa, kellele on marsruudil Tartu-Tallinn siia postijaam kujunenud – potitäis pajarooga on meestele õnneks juba eile õhtul valmis tehtud. Niisiis asuvad tüdrukud vanuses 6-46 nüüd teele. Teisi-kolma oleme kodus, nelja Rakveres – maailm toimub!