Jaanika Gross
03. oktoober 2012
03. oktoober 2012
Jaanika Gross näeb kolmanda silma ja südamega
Seda peab nägema, kuidas pime naine näeb. Sõnadega on keeruline edasi anda tunnet, mis tekib, kui Jaanika (46) sulle vesteldes ainiti silma Vaatab, sind ruumis Pilguga saadab ja end päevalillena iga uue olendi poole pöörab, kes end talle tutvustama saabub. Ja loomad tahavad väga temaga tutvuda ning end talle Näidata. Inimesed ka. Keda Jaanika on Näinud, sellest on leebe haldjapuudutus üle käinud.
Ja sealt ta tulebki!
See naine – 16 aastat diabeedi tõttu füüsiliselt pime olnud mentaalne Nägija – siseneb tundmatusse ruumi nii, et kogu tema keha näeb. Tema meestest see, kes ta leseks jättis, andis talle indiaaniliku hellitusnime Otsiv Samm. Ta ei komista kordagi ei lävepakkudel ega koerte joogikausi otsa. Ta pakib eksimatult lahti enda küpsetatud koogi ning annab üle Peipsi äärest toodud maasikad, istub sujuvalt istmele, mida varem kunagi kogenud pole – saab hetkega aru, mida see iste endast kujutab, kus asub kohvitass, kus erinevad toidud – ja mitte mingisugust kõrvalist abi ta ei vaja. Kinnistab hoopis pilgu vestluspartneri silmadesse – ja see pole ebamugav. Tead küll, et meie mõistes Jaanika ei näe – aga ta Näeb. Tema pimedate silmade pilk libiseb vestluskaaslasega kaasa, kui see ringi askeldab – ja see haldjapuudutus annab sooja ja turvatunde.
„Minu isiksuslik vundament on lapsepõlvest saadik tänu vanematele olnud armastus, turvalisus ja vabadus,“ on naine tänulik. „Tänu sellele oskan ise püsida hetkes ja mitte muretseda – ning õpetada seda ka teistele. Aga ainult neile, kes küsivad. Abi ei tohi pakkuda, kui ei küsita. Siis tühjendad iseennast mõttetult ära ja pärast on mitu päeva raske olla.“
Meie kohtusime Jaanikaga sellepärast, et pidime, nagu ta ise seda väljendas. Teadsin teda faktiliselt saatest „Rääkimata lugu“, ta ise aga meenutas kohtumist 27 aastat tagasi Tartu bussijaama piletisabas.
„Seisin sinu taga, vaatasin su piiritut igatsust täis põhjatuid silmi – Tom Valsbergil ja teistel meiesugustel on samuti sellised, tunnen need eksimatult ära – ja kuulasin, mida sõbratarile rääkisid: sul oli ülikooli esimene sess, sõitsid Pärnusse, kus su emal oli kahepoolne kopsupõletik, koeral tagakeha halvatus ja sa pidid mõlemat iga päev kordi süstima ning kahe linna vahet triikima,“ kirjeldas Jaanika, miks ta lisaks praegusele Nägemisele väga täpselt mu silmi ja olemust mäletab. „Just siis sõlmisid meie hinged lepingu teineteise jaoks olemas olla – ja siin nad nüüd kohtumisrõõmus teineteist nuhutavadki.“
Kui sammud on Jaanikal otsivad, siis vaimukad väljendid leiavad ise ta üles – nii näiteks nimetab ta meenutamist pilguheiduks tagasivaatepeeglisse. Meie kirka ja helge kohtumise tagasivaatepeeglist vaatas talle kõigi Soone talu loomade seast kõige väärikamalt ja samas naljakamalt vastu lambakarja juht-utt Alfa, kes ennast talle tutvustamas käis – ja hobukarja juht, noor eeslitäkk Opaal. Nende ja teiste loomadega kohtudes ta neist kedagi käega ei puudutanud, aga oskas väga täpselt iga koera ja kana kirjeldada…
Siinkohal rikun pisut reegleid ja jutustan teile, mida Jaanika mulle jutustas – reegleid rikkudes. Milleks see erand? Meie, intuitiivinimesed, ilmade piiril rändajad, oleme veendunud, et inimesed peavad teadma nähtamatutel tasanditel, teistes sagedustes toimuvat, et mitte meie planeedi ja inimkonnaga toimuvat Suurt Üleminekut karta.
„Öösel pärast kohtumist tulin sulle nii lähedale, kui lasid, ja puhusin su hingele tuult ja tuld, tegin pai ja jagasin õrna armu! (NB! Jah, ma nägin samal ajal Jaanikat unes – ja see oli ilus!)
Kui vähem romantiliselt üritada asja kirjeldada, siis toimus sinu egregori ehk hingemustri ehk elumandala ehk energeetika korrastamine. Ära küsi, kuidas see käib ja mis roll selles minul on. See on see koht, kus tavatsen öelda: mina olen vaid Kammerneitsi Looja kambreis ja teen seda, mida alt poolt palutakse ja ülevalt poolt lastakse ja tegelikkuses ongi see
vaid sinu ja Looja/Jumala vaheline asi, mina vaid vahetalitaja ja vahest seda ka siis, kui minult seda otse ei paluta, kui suhtlevadki vaid Hinged!
Need on minu jaoks Elu ühed ilusaimad, õrnemad ja armsaimad hetked, mida
ma tavaliselt kellegagi ei jaga, ka mitte osapooltega. Sina oled
erand!“ jutustas Jaanika. „No ja siis, seal varavara hommikul nö ekraani jälgides äkki nägin, kuidas pimedusest, ja safiir-sinisest (tervendavast) valgusest hakkas välja paistma üks imekaunis kalliskivi, millest omakorda ulatus välja kuldselt sädelev kiir. Kui seda kaunikujuliseks lihvitud vääriskivi lähemalt uurima hakkasin, sain üheselt/koheselt teada: see on OPAAL!
Ma usun, et see sa oledki: haruldane, hinnatud, salapärane, ahvatlev, kiusatusi tekitav imekaunis juveel…“
Kui vähem romantiliselt üritada asja kirjeldada, siis toimus sinu egregori ehk hingemustri ehk elumandala ehk energeetika korrastamine. Ära küsi, kuidas see käib ja mis roll selles minul on. See on see koht, kus tavatsen öelda: mina olen vaid Kammerneitsi Looja kambreis ja teen seda, mida alt poolt palutakse ja ülevalt poolt lastakse ja tegelikkuses ongi see
vaid sinu ja Looja/Jumala vaheline asi, mina vaid vahetalitaja ja vahest seda ka siis, kui minult seda otse ei paluta, kui suhtlevadki vaid Hinged!
Need on minu jaoks Elu ühed ilusaimad, õrnemad ja armsaimad hetked, mida
ma tavaliselt kellegagi ei jaga, ka mitte osapooltega. Sina oled
erand!“ jutustas Jaanika. „No ja siis, seal varavara hommikul nö ekraani jälgides äkki nägin, kuidas pimedusest, ja safiir-sinisest (tervendavast) valgusest hakkas välja paistma üks imekaunis kalliskivi, millest omakorda ulatus välja kuldselt sädelev kiir. Kui seda kaunikujuliseks lihvitud vääriskivi lähemalt uurima hakkasin, sain üheselt/koheselt teada: see on OPAAL!
Ma usun, et see sa oledki: haruldane, hinnatud, salapärane, ahvatlev, kiusatusi tekitav imekaunis juveel…“
Kuidas nii elatakse?
Silmanägemise kaotus oli Jaanikale ülivõimas õppetund, mis lasi kasutusele kerkida mentaalsel nägemisel, millega inimeste teenimine on tema missioon selles elus. Füsioloogiliselt juhtus see, et naine haigestus 13aastasena ränga viiruse tüsistusena diabeeti ning 30aastasena sündis see, mis diabeedi puhul sageli – silma võrkkest irdus.
„Mu elu õudseim aeg oli pimedaks jäämise ootus. Nagu paljude teadjate järk-järguline avanemine on toimunud läbi hullude haiguste, käis ka minust üle pimesoolepõletik koos kõhugangreeniga, vähihirmu tekitanud tükk rinnas, parema õlaliigese ränk tõbi, mis blokeeris käe – ning selle jada lõpetas pimedus,“ arutleb Jaanika, kellele paar nädalat pärast selle meele kaotust Luule Viilma ütles, et ta on topeltnägemisega õnnistatud hingehaldjas. „Kuni nägemine üha halvenes – kumbki silm muide isesuunas, üks nägi paremini valges, teine pimedas – häbenesin seda ning olin valmis pigem vale bussi peale istuma kui küsima, mis number on. Kusjuures kui küsisin, millised soodustused ühistranspordis vaegnägijaile kehtivad, soovitasid ametnikud mul seda trolli seinalt lugeda…
Ma ei talu kaastunnet. Nüüdseks olen ammu õppinud muigama selle üle, kuidas nii vaegnägijate kui ratastooliinimestega räägitakse aeglaselt ja silbitades – kui neil on abistaja kõrval, pöördutakse reeglina hoopis tema poole ja küsitakse kolmandas isikus „kas ta banaani tahab“ – nagu juhtus vaimuhiiglase Enn Soosaarega… Või mu endaga, kui telefonitsi end mingitele kursustele registreerides vestluskaaslast sellega üllatasin, et mina, pime, ise helistan ja asju ajan.
Ajan muidugi – mul on häälega arvuti, trükkida oskan kümne sõrme pimemeetodil – ehk olete märganud, et F- ja J-klahvil on sõrmede õige asetuse leidmiseks reljeefne märgistus? Poes käia aitab mõni hea sõber ja nüüd juba ka seitsmene tütar Oona ja meie Rapla-nõiamaja peame koos isaga. Ülemäärase koristamise ja enese raiskamise mõttetu olme peale lõpetasin juba ammu.“
Silmanägemise kaotus toimus haiglas, kohutavate valude ja üleelamistega, mis kokkuvõttes viisid naise tema elu õnnelikema päevani. Kui See ära juhtus, polnud enam vaja katastroofi oodata ja karta – saabus uus algus ja eluga edasi minek.
Jaanikast sai peale spetsiaalselt nägemispuudega inimestele suunatud massaažikursuste läbimist üks väekamaid pimemassööre. Praktiline õppimine käis nii, et esmalt olid õpetaja käed all, õpilase käed peal, siis vastupidi. Inimskeleti ja lihaskonna õppimine käis luukeret ja lihasmulaaže katsudes ja neid nimepidi tundma õppides. Ja mõne aja möödudes toimus ka Ime – kulgedes oma ülimalt tundlike kätega mööda ühe meespatsiendi selgroogu ja tunnetades, kuis tolle seitse tšakrat elavad, hakkas Jaanika Nägema. Tema sisesilma ees helendaval ekraanil hakkas tööle otsekui kuus telekanalit korraga. Ta oli kohkunud, sest ei osanud patsiendi mineviku-oleviku-tuleviku piltide üheaegset voogamist peatada ega suunata. Nüüd oskab.
„Olen viimasel ajal massööritööst tagasi tõmbunud. Eesti Pimemassööride Ühingu tegevjuhi kohalt taandusin juba aastate eest peale uue massaaži- ja koolituskeskuse valmimist ning enne tütar Oona sündi – aegapidi hakkasid ka häirima intriigid – nii erinevate puudeliikide vaheline rebimine kui tülid ühe puudeliigi sees, oh absurdi! Seni pole mul olnud motivatsiooni ka sotsiaaltöö õpinguid kõrgkoolis lõpetada. Massöörina sai aga patsiente – üle 200 – juba liigagi palju. Nüüd jõuavad minuni vaid NEED, KES SELLEKS VALMIS JA KEDA KA MINA SUURE TÕENÄOSUSEGA AIDATA SUUDAN, KINNITADES JÄTKUVALT, ET TEGEMIST ON ALATI KAHEPOOLSE KOOSTÖÖGA:“
Kusjuures tema plastilised käed jalutavad rääkides graatsiliselt õhus. „Maailmas ongi mööda saamas aeg, kus üha kiiremini kihutavat aega kulutatakse raha pärast, mis planeedilt nagunii kadumas on. Planeerimine viib klammerdumise ja pettumusteni – spontaanne kulgemine toob kaasa suurepärased üllatused, mida me taevasest kataloogist tellidagi ei oska.“
Oona oma olemises
Kohe, kui vennad Urbid tõid oma sõbrad indiaanlased Eestisse, kohtus Jaanika nendega, õppis neilt – ja kuulis indiaaninaistelt viis aastat enne tütrekese sündi ennustust, et ta saab taevase kingituse. Kui Jaanika rasedaks jäi, olid arstid ehmunud ja üritasid talle emadust keelata. Vapper naine keeldus kuulekalt „mää“ ütlemast – jäi oma sisetundele kindlaks ja lendas hirmutamiste eest hoopis Brasiiliasse rasedust nautima. Seal ütleski sündiv laps talle unes: „Mina olen Oona.“
Ongi. Ja õiguse koos temaga sünnitusmajast koju minna võitles Jaanika endale kätte suisa eksamit sooritades – pidi arstidele ja ametnikele näitama, kuidas last hooldab, lapsega ruumis liigub, kuidas… Tollal ta veel kippus alandusest nutma ja trotsi täis minema – nüüd on paigas, rahulik ja arukalt enesekindel.
Pisut metsikut röövlitütar Ronjat meenutav imeilus plikatirts on emale tubli silmade asendaja. Ta oskab kõike – nii majapidamise kui vägede valitsemise mõttes. On koos emaga Teel – ümiseb omaloodud loitsuüminaid nende toetuseks, kellest hoolib, mängib metsas ja rabas trummi ja parmupilli. Teab tänu nii emale kui isale, kes on loomad tegelikult – mõistagi midagi-kedagi palju enamat kui tavamõtlemine määratleb.
Sel sügisel alustab Oona oma kooliteed ja kui ema omas südames soovinuks, et napilt suve ja sügise piiril sündinud tütar oleks võinud veel aasta oodata, siis tütre enesekindel otsus oli vääramatu: ta läheb kooli, et kiiremini suureks kasvada, et siis Jaaguranna Lillelaagri eeskujul luua oma Kullisilma Loomalaager maatükile, mille vanaisalt kingituseks sai.
Läbi kõigi oma pimeduse aastate on Jaanika tegelenud paljude erinevate vaimsete praktikatega, mis on aidanud tal avada ja avardada oma meeli, tajusid, intuitsiooni ja sisemist nägemist. Ta on tegelenud nii viie rütmi vabatantsuga, hollotroopse hingamise, holistilise- ja tanatoteraapiaga, kuid võimsaimaks abilisteks tema vaimse arengu teel on Jaanika enda sõnutsi olnud just indiaani rahvalt pärit šamalistlikud praktikad.
Kui indiaanlastelt küsida, miks nad neid praktikaid teevad, vastavad nad lühidalt ja lihtsalt: selleks, et saada paremaks inimeseks. No ja siit jääb juba igaühe oma otsustada, mida täpselt tähendab mõiste parem inimene.
Jaanika räägib: „Mind ennast on kõik need erinevad füüsilised ja vaimsed praktikad tohutult avanud ja avardanud. Tants on õpetanud oma keha paremini tundma ja tunnetama, aga samas on tants väga võimas nii füüsiline kui energeetiline tervendaja, emotsionaalsest heaolust rääkimata. Erinevad hingamistehnikad on aga aidanud vabastada blokeeringuid, millest enamus on saanud alguse lapsepõlvest, mil meid hakatakse igas mõttes ja mõõtmes vormima ja raamima, et sobituksime paremini ühiskonda/keskkonda, kuhu me sündinud oleme. Minu ja mu eakaaslaste võtmes pidid meist saama korralikud nõukogude kodanikud, kel puudub oma isiklik arvamus, tahe ja paraku ka oma isiklik naiselikkus.
Kas mäletate plakateid, pilte puhvaika ja kukla taha sõlmitud rätikuga, traktorit või tornkraanat juhtivast tublist nõukogude naisest, kes ei teadnud midagi oma emakast ega orgasmidest, andumise väest ja seksuaalsuse taevalikkusest?
Kord paljude aastate eest küsis minult üks naine: „Jaanika, kas sa tunned end naisena?“
Olin veidi üllatunud ja segaduses sellest küsimusest, kuid see puudutas mind. Vastasin, et ma ju tean, et olen naine ja olen sellega ka leppinud, kuid tahaksin vist pigem olla mees kui naine. Tol korral aga vastas too võõras naine: „Naine ei saa tahta või mitte tahta olla, naine lihtsalt ollakse. Tal oli ja on õigus.
Sellest ajast alates hakkasin sügavuti mõtisklemaja laiemalt tegelema naiseks olemise ja naiselikuse teemaga nii sisuliselt kui vormiliselt, mis tähendab, et hakkasin teadlikumalt jälgima nii ennast kui naisi enese ümber, tegema praktikaid, et saada vastuseid ja arendada oma isiklikku naiselikkust.
Kord esitati mulle ühes saates küsimus: „Milline on tõeliselt naiselik naine ja kuidas teda ära tunda? Tunnistan, et ega sellele küsimusele polnud ega pole ka täna kerge vastata, kuigi usun, et vastused on olemas. Mõnd aga olen tänaseks juba selgemaks saanud – palju on ses osas aidanud mu oma väike tütar, keda vaadeldes, jälgides kellega suheldes saan üha parema kontakti ka omaenese sisemise lapsega, sisemise väikese tüdrukuga, kes teab, millised on minu tõelised unistused, soovid, vajadused sõltumatult ühiskondlikult heaks tooniks peetud normidest, hetkemoest, välisest stafist.
Tunnistan, et olen väga palju aega ja praktikaid pühendanud – laagrites ja riitustel käinud – just selleks, et kasvada enesekindlaks, väärikaks kuningannalikult iseseisvaks naiseks, kes oskab olla ka haldjalikult õrn ja graatsiline, jumalannalikult loominguline, nümfilikult nautlev, lapsemeelselt mänguline, madonnalikult emalik ja lihtsalt ilus naine.
Väga palju on ses osas aidanud mind mehed minu ümber – alustades mu suurepärasest puutöömeistrist isa Reinust, kes on läbi mu elu olnud turvalisuse, stabiilsuse ja sisemise rahu sümboliks. Temaga koos me praegugi elame.
Samuti on mul noorem vend, kellele mina olen olnud läbi elu vanem õde, kellele võib loota ja keda usaldada. Tõsi, aastatega on usaldus ja vajadusel tingimusteta abikäe osutamine kujunenud vastastikuseks, nii et ka tema on mees, kellele saan ja julgen loota ning toetuda, kui selleks vajadus. Samuti on mind läbi elu ümbritsenud mitmed suurepärased mehed, kellest paljud on mu head sõbrad ja nõuandjad-aitajad – aga ka mehed, kes on olnud minu kaaslaseks, partneriks ning kes kõik on aidanud mul kujuneda just selleks, kes ma olen täna.
Küllap me naised oleme kõik unistanud leida enese kõrvale tugevat ja tarka, mehelikku meest, kuid kui palju me oleme mõtisklenud selle üle, kui naiselikud, õrnad ja alistuvad me suudame ise olla? Kui pühaks ise oma naiselikkust peame ja kui palju sellest teame?
Elu tänases Eestis ei ole ses osas naiste suhtes just ülearu armulik, sest suur osa eduühiskonnast on rajatud just materiaalsusele, edukale karjäärile, vormilisele, rahalisele rikkusele, jättes üha vähem ruumi vaimsusele, loovusele, hingelisele vabadusele, elurõõmule, mängulisusele – aga ka elutervele seksuaalsusele ja nautlemisele. Ja nii on, et meil tulebki seda kõike hakata teadlikult lahti mõtestama, väärtustama ning elu pärisosaks integreerima, et olla lihtsalt õnnelik naine, luues õnne ja harmooniat ka eneste ümber, lastele, kaasadele-kallimatele, peredele, sõpradele – pidamata seda mõttetuks kergemeelsuseks.
Küsimusele, millised lapsed ja millised mehed on kõige õnnelikumad, on lihtne vastus. Õnnelikud on need lapsed, kelle emmed ja vanemad on õnnelikud ning õnnelik on see mees, kes suudab oma naise õnnelikuks teha.
On öeldud, et Naine saab armastust otse taevast, mees vaid läbi naise. Esimene naine on iga mehe ja ka naise elus tema ema, nii et emadusel ja emaks olemisel on meie elus väga suur roll. Samuti peaks iga naine väärtustama ja mõistma armastuse allika rolli olulisust oma elus. Selleks aga, et olla see armastuse allikas, olla päike oma laste ja meeste jaoks, tuleb meil õppida olema iseendi ja maailmaga tasakaalus ja harmoonias, et suuta päikesena särada.“
Jaanika soovitab kõigil meil lugeda raamatut „Naised, kes jooksevad huntidega“ – ja olla veendunud, et meil on aega ja võimalusi kohtuda kõigi meile määratud sündmuste ja inimestega. Sest Maale ennustatud apokalüpsist tema veendumuse kohaselt ei tule. Üleminek Veevalaja ajastusse on juba mitmeid aastaid sujuvalt laabunud ning sujub vaikselt ja rahulikult õnneliku lõpuni.
„Maa libiseb koos selleväärilise inimkonnaga Heasse Uude Ilma leebelt ja valuta, nagu eriti õnnestunud sünnituse ajal,“ teab Jaanika. „Oleme kõigi oma meelte ja meeletusega sündinud väga erilisel ajal. Tänagem!“