29. september 2012
Kerli Uustalu – unistuste ammaa
Kerli (51) senine elu ja praegune kulgemine käsikäes armastatud kaasa Lauriga (42) on nagu Eesti enese väike mudel. Tallinnas sündis, Kesk-Eesti külla paarisadat lüpsilehma kasvatama läks, majandustõusu ajal pealinnas üsna jõukaks sai ja Kakumäe häärberiproua elu koges, masu ajal läks nagu kõik-see-mees pankrotti, kaotas oma seitsmest lapsest ühe ning elas koos perega tegeliku enese taasleidmiseks kaks korda pool aastat Indias, mitme surmapiiril käimise järel Inglismaal – ning jõudis Uue Hea Ilma vaimsuseni ja teadmiseni, et vähem on parem.
„Õieti ei saa rääkida enese taas avastamisest – nii me ise kui maailm tervikuna oleme igal järgneval etapil uued ning kohtumine enda, kallite ja kõiksusega on igal tuleval tunnil uus ja huvitav,“ rõõmustab naine, kes oskab üha kinnistuvat hingerahu, tasakaalu ja selginemist seda enam hinnata, et pole selleni jõudnud mitte läbi keskpärase loksumise vaid täiel rinnal võitmiste-kaotamiste. „Olen õigupoolest 20 aastat – esmalt kobamisi, nüüd üha teadlikumalt – vaimsuse teel kulgenud. Üllataval kombel on seejuures samavõrd õpetlik olnud umbes kord kolme kuu tagant kõigi Eesti naisteajakirjade läbi lugemine kui palverännak Sai Baba juurde. Näiteks intervjuust Anne Veskiga püüdsin endalegi tuttava iva – tegele vaid nendega, kes sinuga haakuvad, sobimatu seltskonnaga jäta tegelemata – kusjuures ka tõeline armastus tähendab vahel tegelemisest loobumist, jäta teine, muudetamatu, rahule! Priit Hõbemäe kirjeldusest, kuidas ta enese distsiplineerimiseks lubas endale, et tõstab iga päev kasvõi kolm korda hantleid, noppisin eneselegi selle tarkuse – ja jõudsin sel kombel kepikõnnini!
Kõik mu gurud on mulle kui omnireligioossele isikule – tunnen end ühtviisi koduselt nii katoliiklaste kui budistide, nii indiaanlaste kui šeikerite juures – sisendanud-kinnistanud üht: vaimsed seadused nõuavad täpsust – kui tellid piltlikult kirjeldatuna kuuma kohvi, siis praegusel ülikiirel ajal on see kohe ka sinu poole teel, nii et ole järgmisel hetkel jäätise tellimisega ettevaatlik, su mentaalsed hambad lendavad sel moel tuhandeks killuks, nii nagu võid mõtlematult suurt raha soovides armastuse kaotada.
Tean oma kogemustest, kui keskendatud, samm-haaval, ränk ja tagasilöökidega on teekond unistusest visiooni loomiseni, manifesteeringust reaalsuse rajamiseni. Tean, et Jumal teeb inimese elus ära selle osa, mis pole inimvõimete piirides. Seega – palveta, pühi põlved – ja tegutse!“
Nägijad kirjeldavad Kerlit kuldse hingena, kellest on saamas mõningase kõbimise ja kreenist välja aitamise järel ammaa – suurvaim, kõiki lähedasi valgustav ja aitav unistuste mamps, nagu kutsuvad teda ta kolm lapselast.
„Selle pideva teeloleku ja arengu juures üllatab mind nn klassikokkutuleku mentaliteet – sind koheldakse pärast kümmet aastat tõsist tööd-tegelemist-kogemist samasugusena nagu olid abituriendina. Selline suhtumise-kohtumise ekslikkus pole tähtsusetu, sest oleme ju kõik ühisväljas,“ arutleb Kerli. „Me ei pea küll igal sammul tõestama, kes-ma-tegelikult-olen – Looja teab ja ühendväli tunnetab seda niigi – ent ikkagi paneb mõtlema, et igaüks tahab olla minu asemel, ent sellesse ei süvene, et nii ränka katsumusterada pole soovitav kodus järele teha…“
Rännak laste rütmis
„Mina olen keskharidusega tüdruk – see on mul pärit Tallinna 43. Keskkoolist – ärijuhtimise kõrghariduse omandamise jätsin praktilise elu enese palju põnevamates ja tegelikumates tuultes pooleli,“ naeratab Kerli oma vigurjat Pipi-naeratust – Artlandi lastekatel ongi ta muide korduvalt ise päevajuhist Pipit kehastanud. „Ükski kuiv kõrgkool ei saa õpetada, kuidas hakkama saada sellega, et just laudas oma sadadele lehmadele lüpsikukanne alla sättides saan Tallinnast draamastuudiost kõne – lavale! – ja et just seal draamastuudios tahab keegi minust palju noorem mees mind endale naiseks…
Siinkohal soovitaksin igal naisel, kes kodus tühjalt unistab, vaadata end ja oma elulaadi ausalt kriitilise pilguga – kas sa ise tahaksid end sellisena naiseks? Ei? Siis tuuni end, tüdruk! Mine surfama ja tangot tantsima, õpi suusatama ja salsat! Üllata ja vaimusta ennast – siis oled ka unistustemehele kütkestav.“
Hurmav proua Uustalu naerab, et poiss võttis ta kolme lapsega ära ja kuna neil kahel on sündinud veel neli last ja nad on kaasaga teineteisele endiselt – või veel enamgi – kütkestavad, võib öelda lühidalt, et tal joppas. Esimesest abielust on daamil kolm last – Sven (32), Diana (30) ja Lasse (26), kes on ema asutatud tänavakunstide platsi Artland loovjuht Rotermanni kvartali keskplatsil.
Poeg Uve (18) on saanud nime Lauri muusikust isa järgi ning Gauri (17) järgi on omakorda saanud nime Eesti erilisim meestebränd Gowri, mille elu- ja värvirõõmsa stiilinäite on videosse tantsinud just neist kahest elegantsest sellist koosnev Funky Gowri Bros. Nii Gauri kui Erika (14) on eostatud Indias – üks jõel, teine saarel – ajal, mil ema-isa ashramites elasid ning Kerli kinnitab, et on õnnistatud olekusse jäädes umbes minut hiljem teadnud: nüüd see juhtus!
Uustalude peres on juhtunud paraku ka see, et üks beebidest saabus vaiksena ja lahkus üsna kohe, teisel jõulupühaööl ema kaisus – ta polnud valmis siin ilmas hingama. Kui inimesed balansseerivad elu ja surma piiril nii jõuliselt ja julgelt nagu see paar, on sedalaadi tasakaalu juhtumine ilmselt paratamatu.
„Meie lapsed on sündinud kodus. Kohe põhimõtteliselt,“ ütleb oma lapsed ise siia ilma vastu võtnud Lauri – kes muide oma isiklikku verd nähes ja andes reeglina minestab -, „Meie meelest pole inimese sünd haigus, mis eeldab hospitaliseerimist. Liiatigi on Kerli sünnitanud kaunilt ja kergelt, nii et arstiabi pole vaja olnudki.“
Äärmiselt emotsionaalsel Kerlil on kaotatud pojakese pärast tänini silmad märja koha peal ning temaga kohtumine mõnel vaimsel rännakul koos gurude Poliina ja Jaanikaga üsna ilmselt peagi ees. Et süda rahu saaks.
„Meil oli tol 15 aasta tagusel päeva tagusel päeval majas viis last – ja selle poja lahkudes oli nii vaikne, nii kohutavalt vaikne…“ sosistab Kerli. „Aga nüüd on aeg, et saabuks välja teenitud vaikus ning suureks kasvatatud lapsed lendaksid pesast.“
Pärisosa äratundmine
Kerli teab, et miljonäriks olemine pole rahaline seisund, vaid mõtteviis. Donald Trumpid turnivad mistahes krahhi järel tagasi miljonärideks, lotomiljonärid on aga peagi endised keskmikud või isegi kehvikud. Ta ise õppis pärast ajuoperatsiooni guru Poliina juures, kuidas sel kombel küllust „tellida“, et rahavoog oleks õigustatud ja püsiv – seda tuleb paluda teiste jaoks, metseenluseks-stipendiumideks – ja ise olla rahul ühetoalise üürikorteriga, kus on kõike nii vähe kui võimalik, nii palju kui vajalik. Tema põhjalikem manifesteering pärineb aastast 2004, mil ta koos guruga palus kõrget iga ja vitaalsust, võimalikult täiuslikku abielu ning küllust, mis ületab kujutlusvõime. Sisetunde järgi Inglismaal sheikeritega ühinedes avastas naine, et tema soovid olid kooskõlas inglasliku „kolmainsusega“ – healt-welth-happyness.
Küps kaunitar meenutab, kuidas elu-sinusoid on teda vinksvonksutanud nagu Ameerika mägedel, ent kinnitab, et õigupoolest pole sellist asja nagu pankrot olemas – on sinusoidi põhi, kuhu jõudes jalad põhja suruda ja end üles tõugata – jõulisemalt, arukamalt ja kõrgemale kui kunagi varem.
„Maalt loomandamast lahkusime sellepärast, et see periood elus sai mööda – aga tänu sellele tean ja mõistan, mis Eestimaa külades ja taludes sünnib – leidsime endale sobiva elamise Jürile. Ja sealt spurtisime majandustõusu taktis Kakumäe villasse. Nüüd on meile pärast mitut vooru elu India ashramites enim sobinud elu Tallinna üürikorteris – just vahetame seda järgmise vastu. Mis meeldib mulle hullupööra – kõik liigne jääb taas maha.
Ilmselt on kõik need, kes kogenud rahata aegu, avastanud, mil meeletul määral endale asju oleme soetanud. Iseäranis siis, kui hetkel pole süüa, on suisa kurioosne see asjade mass, mis meid igast küljest ümbritseb. Nüüd kolime Lauriga kahekesi elama – nojaa, retriiver Coco, puudel Joy ja kass Pelle on muidugi ka meiega – lõpuks ometi!
Elu on õpetanud vaheldavat voolamist ja vahetegemist – töö ja puhkus, abielu ja hobid moodustavad terviku, nagu lendavad õielt õiele mesilased, kusjuures nemadki ei täida ühtki kärjekannu kohe pilgeni – kõiki korraga tasapisi, et sama jama ei tekitaks rutiini ega tüdimust. Samamoodi tuleb vahet teha, et see äripartner, kes sulle tund aega tagasi jubedusi ütles, pole see mees, kelle käte vahel salsat tantsides sulad…
Oleme terve elu olnud keset lastekeerist. Ootan huviga, mil moel mõjub isesusele ja kaksindusele vaikus, mille kuulamist pärast laste pesastlendu kirjeldab Bill Cosby oma raamatus positiivsena, Marlene Dietrich enda omas talumatuna,“ mõtiskleb Kerli, kes on oma siberlannast vanaemalt pärinud lisaks loomulikele lokkidele ka kirgliku maksimalismi. „Üks, mis kindel – saan taas lõpuks ometi rahulikult raamatuid lugeda-lugeda-lugeda. Ja magada püha und. Mul on olnud viimastel aegadel nii suur unevõlg, et kogu pere teab – ammaa uni on püha, kui see taeva abiga tulema juhtub. Nüüd ei lämmata seda ka asjadeküllasus. Mida vähem, seda parem!“
Kerli ja Lauri pärisosa on rõõmus ja avalik. Nende tänavakunstide väljak Artland pakub Rotermanni kvartali keskplatsil tantsu-laulu-toitu nii emadele-isadele kui lastele – et ometi oleks siin Põhjalas midagi elurõõmsat ja ülevoolavat, kuni imad vähegi lubavad. Nende meestebränd Gowri püüab eesti mehi elustada, neid värvikalt ja stiilselt riietuma julgustada ning fänniklubi stiilipidudele-väljasõitudele-sündmustele meelitada. Salsa ja veiniõhtud, romantika ja Harley Davidsonid – toimu, oh maailm!
Vaimsus ainete asemel
„On olnud aegu, mil püüdsime end maandada antidepressantidega, et murede käes mitte hulluks minna. Nii paljudele meiemaisesse masusse matsatanutele tuttav teema, eks? Oleme püüdnud end veiniga uinutada – ja mõistnud, et sedasorti unemüts ei sobi samuti. Sõprus vaimsete isiksustega paljudelt maadelt on kinnitanud: Maale on saadetud käputäis niinimetatud tähetolmu – üliinimesi, kes teevad senitundmatul tasandil äri ja poliitikat, loomingut ja elustiili. Nad – võib ehk ausalt öelda ka ME – ei märka ise oma erilisust, maksimaalne panustamine ja pühendumine on enesestmõistetav. Ent samas pälvib see intellekti ja nägelikkuse, loovuse ja vaimsuse kooslus üha võõrastust ja kadedust. Meid on kerge haavata, sest varajaste kristall-inimestena kanname südant peo peal. Meid on lihtne tarbida ja kohati julmaltki ära kasutada. Ent tarbijad saavad varem või hiljem oma vitsad, elu õpetab neid läbi töö ja valu, katsumuste ja puuduse meid pisinatukenegi mõistma – neilegi kogunevad oskused, tahe ja armastus…“
Mõõn ja masu õpetas Uustaludele, et laste ja sõprade eest ei tohi raskusi ja puudust varjata – vaid siira avameelsusega leiame liitlasi, kellega koos end põhjast taas lahti tõugata. Kerli tunnistab, et on üks väga valus õppetund, mis on teda veennud – ei tohi lasta end lõhkuda ega raisata, ammaa peab igal juhul edasi elama. 11 aastat tagasi läks tema vend vabasurma ning selle tragöödia selgeim õpetus oli – niisugust asja ei tohi oma emale ega lastele iialgi teha, iga päeva peab elama nagu viimast, ligimese valu ei tohi alahinnata ning ühtki kallistust ei tohi jätta jagamata – eriti siis, kui oled kullakese peale ta enese huvides just kisanud. Meil pole õigust endale kingitud elu ja maiseks matkaks kingitud keha raisata ei end tappes ega tappa lastes. Meil pole õigust ei alla anda ega otsi anda – täitkem püha kohustust olla terve ja tugev, parim võimalik – õnneks on iga päev puhas leht ja valesti manifesteeritu on võimalik igal hetkel vastavalt arukamatele valikutele ümber sõnastada.
Mõõt ja määr
„Poole sajandiga olen jõudnud mõõdu ja määra selge ära tundmiseni. Ma tean, kui oluline on Uues Heas Ilmas minimalism raha ja asjade asjus. Tajun ka seda, et emadusegi nautimisel on piir. Nüüd jälgin huvi, usalduse ja uhkusega, kuidas laste tiivad kõrgust koguvad – mu enese jaoks on käes Lauri ja mu enese aeg,“ nendib naine, kelle juhitava Artlandi manifest ütleb, et maailma suurim ruum on enesearendamise ruum. „Selleks, et julgustada ka teisi inimesi värvilise-mustrilise stiili juurde ja tutvustada neile laadiva jõulisuse olemust, pean tahes-tahtmata pisut televiisori ja tuntutega lehvitama. Meie oleme jah oma luksuslikult kodukootud, loominguliselt käsitöise stiiliga riietanud superstaariotsijad ja kaalulangetajad, Kuninga ja Leplandi, Talviku ja Linna, Padari, Rannapi ja Millingu, Suviste – ja terve hulga naisartiste ka.“
Kerli jälgib uudishimu ja turvatundega, kuidas tiheneb valgustatud inimeste võrgustik. Nii töö kui peoõhtud, nii sotsiaalmeedia kui tseremooniad, kus sisetundele järgnedes tsirkuleerime, viivad meid sammhaaval ja pikkade hüpetena, ühekaupa ja rühmiti kokku inimestega, kellega oleme määratud ühisvälja moodustama, et elu Maa peal kestma jääks ja paremaks saaks.
„Ma tean, et kõige parem moodus oma sõnumi edastamiseks on tegude tegemine. Ja tean ka, et iga inimese tegudel on oma suund, mida teised peale sundida ei saa. Eriti selgelt on mulle seda õpetanud mu oma lapsed. Lapsed ongi ju meie elu võimsaimad Meistrid,“ kinnitab Kerli. „Kord kui keelitasin meie poisse Võsul maakodus vaarikaid korjama, ütles üks noortest – aga meie pole ju neid marjapõõsaid oma ellu tahtnud, see on sinu valik ja rõõm, meie ei taha neid marju, mida oleme vastu tahtmist korjanud, isegi mitte süüa. Jah, noortel on õigus – meist igaühel on selles elus oma muinasjutt. See sobib vaid meile endale.
Minu lemmiklegend räägib Šivast ja tema vastupandamatust armastatust Gaurist ja olulisusest oma kolm võimalikku soovi õigesti soovida. Muidu juhtub nii, et vanamees palub Šivalt, et tema eit nooreks võlutaks, kui Šiva seda Gauri palvel teebki, paneb noor prints kaunitari pihta, vanamees palub eide seaks moondada, kui rõõmust ruigav emis tema juurde tagasi tuleb, palub taat oma vana head eite tagasi ning ongi kolm soovi läbi…
Üksnes meid ennast teeb see oma ja isiklik muinasjutt õnnelikuks. Sel lihtsal põhjusel, et see muinasjutt elab sügaval südames. Seepärast on suurim õnn, kui su süda tuksub mõne teise südamega nii ühtses hingamises, et muinasjutud kohtuvad. Mida enam tegusid sel kohtumisel tehakse, seda enam on lootust, et kohtumine ja armastus, rõõm ja loomine pole olnud illusioon. Puid tuntakse viljadest. Lihtne ja ilus, eks?“