02. veebruar 2011
Avo Kulli “Haigla” – kuidas põdes ja paranes Eesti riik
Kati Murdmaa
Pärnu Postimehele
Kirjastuse Tänapäev romaanivõistluse võitnud Avo Kulli “Haigla” on ühtaegu nii tõestus kui vastuväide rahvatarkusele “iga kingsepp jäägu oma liistude juurde”. Romaanivõistlused on nagu Eurovision – need annavad loovuritele tärmini ja väljundi, mille puhul endas pakitsenud taies üles kirjutada. Sedalaadi võistlused üllatavad ühtlasi sellega, kellel üldse millised liistud on. Niisugust elukutset, nagu kirjanik või helilooja otseselt ju olla ei saa – diplomeeritud andekust pole. Ehkki boheem-teenistujate tsunftid tahaksid kahtlemata mundriõiguse omade ringile ära reserveerida. Kusjuures tsunfti häirimatut upsakust ilmuvad mõnikord kõrvalt-uksest üsna küpses eas inimesed – nagu kord vapustas lugejaskonda oma panoraamse teosega “Seitse tähte taevasõelas” ka eluõhtul Made Kalda.
Romaanivõistluse võitnud debüütromaani tegelased Kalvi, Tiina ja Armin on eestlastele oma sünniga päris kindlasti väärtuslik saak. Raamatuid pole meile ju pelgalt selleks vaja, et kirjandus kui kultuuriruumi kohustuslik osa oleks olemas. Ehkki raamatud kui esemed on kohustuslikud olnud küll. Kasvõi selsamal 1978. aastal, millest jutustab härra Kull, olid raamatud tüüpkorterite sektsioonkappides kohustuslikud sisustuselemendid vaheldumisi tšehhi kristalliga, millel peegeldus talongi alusel soetatud vaip ning mida oli kena Viisnurga, Vikero ja Standardi üheülbalise mööbli pealt silmitseda.
Avo Kulli romaan tuletab ehedalt meelde, milleks me kirjandust tegelikult vajame. Boheem-elitaar-intellektuaalitsejata õnnetuseks – või distsiplineerimiseks – on mõne tegeliku elukutse esindaja teosed huvitavamad kui üldine humanitaar-udu. Praegu vaikelu elava kirjastuse Vastus juht Leena Valter tellis käsikirju põhimõttel, et romaani tegelastel pidi olema mõni reaalne ja põnev elukutse. Norra ajakirjanduskoolidesse aga võetakse vaid neid üliõpilasi, kellel on juba üks amet olemas. Et kahekordne vundament tagab pidava ehitise, seda tõestab ka isa ja poja Enn ja Markus Vetemaa kui loodusteadlastest kvaliteetkirjanike fenomen või südamearst Ilmar Särg oma teostega.
Kull kirjeldab oma põhjalikult läbi elatud ja põetud, kogetud ja analüüsitud kogemuse pealt, kuidas nõukogude ajal väikesesse linna suurt haiglat ehitati. Plaanimajandus ja defitsiit. Ehitusgigant ja ministeerium. Parteimaja ja nuhistaap. Joomarlus nii ehitajate soojakutes kui valgekraede kontoris.
Koos nõukogude-okupeeritud Eesti riigiga selle õõvastava epohhi läbinud Avo on kirjutamist ilmselgelt nautinud. Tema keel on barokne, väljendumine vaimukas ning kirjeldused kujundlikult maalilised. Mahuka teose efektseim peatükk kirjeldab hiigelehituse kokku varisemist. Seda võib võtta metafoorina. Ent faktiliselt juhtus lihtsalt nii, et nõmedate parteigenossede käsul talvekülmaga ehitatu kukkus kevadise sulaga hunnikusse. Just sama moodi põdes, pudenes ja paranes ka Eesti riik.
Tänu okupatsioonile aga tekkisid Eestisse ja meie kirjandusse ka Tšehhovi ja Dostojevski laadis õnnetud amentiku-nuhi-värdja karakterid. Midagi hoopis muud kui Tuglase või Lutsu maailma tüübid. Kull tutvustab meile kaageebeenduse idast-imporditud haletsusväärset väärandlikkust ja intrigaanlust. Vastik ja üldtuntud – ja nüüd ka sügavuti dokumenteeritud.
Kuna küpses eas härrasmees on oma romaani kirjutades nostalgiliselt nautinud kunagise armastuseloo kirjanduseks vormimist, on ka lugejal ehitusjuhi ja kirgliku naistearsti romanssi meeldiv lugeda. Selles loos on tõelist kiindumust, imetlust ja – mis peamine – andestust. Avo laulab ülemlaulu ilmselgelt isiklikult kogetud sügavale armastusele, mis purunes temakese truudusetuse tõttu. Tõsiasi, et truudusetu naise mees semmib samal ajal naise sõbrannaga näib küll mõnevõrra latiinoseebilik – aga elu ongi seebim kui seriaalide autorid eales välja suudavad mõelda. Ja elu tekitabki paradokse – head ja ilusad inimesed jäävad paariliseta ka armastades.
Kuna kandev on nii nõukogude ehitusporno, nuhinduse kui igihalja armastuse liin, on massiivse teose iga lehekülg vajalik ja väärtuslik, ehkki tulemus on tõhus tellis. Härra Kull, kellega tutvusime juhuslikult Rapla Konsumis, saatis mulle oma eduka debüüdi postiga. Postiljonipoiss ütles mulle raamatupakki ulatades: “Avol on siin Raplas lambiäri, ei tea, mis see nii kandiline ja raske on, mille ta teie tallu saatis?”
Järgmisel kohtumisel võisin postipoisile öelda: “Endine ehitusmeister ja tänane ärimees, siin kandis austatud ja tuntud küpses eas härra on Eestit üllatanud väga jõulise ja veenva raamatuga, mille keel ja väljenduslaad ületavad proffidegi taset.”