28. september 2012
23.-28.september
23. septembril algas minu jaoks hingedeaeg. Pärast seda on luiged piki Pärnu jõge mere poole lennanud, pöörane äike ja tornaado üle Eestimaa käinud – ja on meideiöö, jumalaga Estonia. Hobused istuvad – põhiliselt musta muti tõttu, kes märjakssadanuna kohe judisema hakkab – ilmselt nüüd juba alaliselt öösiti sees. Mis aitab viimase ülesöömise-rajurabelemise-ebarütmilise magamise tagajärgedest sitalabida tehnikas sujuvalt üle saada.
Hingedeaega ootamatult vara, aga selgelt ja ilmselt alustanud hommiku kohvi jõime koos Edgar Valteriga. Iga lonksuga sündis järgmine lõik Pokuaabitsa Tööraamatut tutvustavast loost. Koos maestroga. Ta oli siin. Ja meie ühistöö tulemus on uues Raamatus.
Sain Maestro Etsile kurta, kui kohutavalt rahaasjad mind ärritavad – ja nõu küsida, mida ometi teha, et need armetud ahelad langeksid. Ja kuidas suhtuda äsjasesse jubedasse unenäosse – meid talu meistriga kutsuti menti ja teatati, et kirgas suvi ooperite-kontsertide-etenduste-väljasõitudega oli illusioon, nüüd pannakse meister vangi ja emandast tehakse tema kaasosaline ja trahvitakse nii palju kui võimalik, et ta ei saaks talverehve, hambaplomme, hobustele sepateenust, autole õlivahetust ega ammugi mitte sooje sokke osta. Naeratava kurjuse terror oli nii ehe, et tundus, nagu oleks olnud ilmsi. Papa Valter kõhistas selle absurdi üle naerda ja ütles, et emandale määratakse küll vana aja perversiteedi kohaselt trahv – aga seda maksta pole vaja kunagi, sest enne saab vana aeg koos meelehaige politseiterroriga otsa – sõdurile määratakse küll arest, aga ta ei lähe emanda ja majapidamise, lehma ja talveksvalmistumise tööde juurest tegelikult kuhugi, sest enne hävitab seal valede mentaliteetide ajel mädanevate esimese dimensiooni algloomade endi viha ja kurjus kogu süsteemi. Mürts! Aitäh, Ets. See on hea uudis.
Reet juhtis tähelepanu Kehtna jäätmekäitlusjaamale – allergilise T+P+R+I lahendamine hakkab otsast looma 😀 – kui üks prükkarfirma küsib konteinerirendi-jäätmekäitluse eest 450 ja teine 350 eurot, siis vald võtab selle kraami tasuta vastu. Pool päeva siblimist ja unustatud.
Hingedepäeva helgendas üks selline kiri:
Tere,
Tahtsin lihtsalt Teile aitäh öelda, et Teil on jõudu ja jaksu veel Soone talu päevaraamatut kirjutada. Olge sama vapper ja tubli edasi.
K.R
Tänaseks oli sedalaadi patsutus teatavaks süütundeks teisenenud – pole aega… Ringisõitmine ja killustatus kipub kuplit lõhki ajama. Pühapäeval kirjutasin kaks teksti pidevate kõnede saatel – tütred-kallid tahtsid oma probleeme arutada ja elamusi jagada.
Sõitsin Tallinnasse, Lasnamäel Raila juures veendusin, kui õiges kodus ja keskkonnas ma ise elan – ja kui arukalt oskavad sellistes kivikarpides siiski õnnelikud olla ka inimesed, kes tegelikult unistavad oma väikesest majast ja aiast…
Tatari uulitsa skatis trummar-jurist Andruse juures nägin nüüdiskodu juugendvillas, millelaadses hipikommuunis võiksin elada, kui oleksin üksik, mitte 50pealise liigirikka pere emand. See elulaad meeldib mulle. Hea materjal kirjutamiseks mõistagi ka.
Nagu ka kohvikuningriigi võrgutav maailm, kuhu kauane sõber Freddy mu viis, kus jälgisin Ragnari, Kaspari ja Katrini muhedat kooslust – ja sain aru, et ehki rahaliselt paljutõotav, pole see teenimismoodus minu jaoks. Toetan ja sõnumit edastan ikka.
Hilisöisel koduteel ootas mind jälle puhumine – otsekui õudusunenäo järg. Oh lendaks see terroriorganisatsioon ometi juba laiali. Enne Maiade kalendri lõppu. Enne kukke ja koitu – birrrrrikeeeee, kadugu kuri ja haige mülgas see!
Kodus oli toas temperatuur +40- ja 24. septembril jätkusid numbrilised paradoksid. Bohema lõdises pluss kaheksaga – panin hobused talli kuivama ja puhkama, autol oli kütus nullis, kontod ka, kuidas taas Tallinnasse saan, heinarull otsas, padukas, magamata ja vissis – sõitsin mornilt hommikumantliga Alusse – mingi kummalise trotsiga, kui jään teele, siis…
Ei jäänud. Kirjutasin 3 arvet. Töötlesin fotod. Ja sain ühelt nõiamoorilt kirja:
Eile oli murdepunkt, käisin oma sõbra juures, kes on veelgi kõrgem valgustöötaja kui avatar – ja kahepeale tugevasti ravitsedes saime neeruvaagna paisu lahti, kuse jälle jooksma ja palavik üle 40 langes korraga. vajutasime rohelist matetee kotti täie jõuga mõlemalt poolt ja kiirgasime kätega ravi ja saime tumma põletikus neeruvaagna mädast tühjaks ja kuse lahti.
mul olid üle 13 tunni neerud tummad. ei osalenud kuse tegemises.
meditsiiniliselt on see kõva sõna. nüüd on seljas veel pisike itkulaul. homme toon pühast pihlakast mammud ja pühast soost mammud ja naeran ja elan nagu miska. mul on järgmine elu. tean dimensioonide taha kus kellegi hingelind karjub ja kuhu minna.
reedel sain nii kaugele et alustasin punktijooksu omandamist.
taiming on mul hea. tunnetus lahti.
elan nüüd laane viru rakke vald salla küla siimu talu. Emumäe peal. väga võimas energeetika ja geodeetiline pagas. selline rahu dimensioon
eile käisin veel korporatsioonide isamaalisel peol. ja tantsisin Toompea nõlvadel ladies breaki nagu ise tahtsin kukerpalle nõlvadest allaveeremist sildu spagaate piruette , turiseisu hüppeid ja mis iganes mis ma ka ei tee oma tantsuga. sain kehaenergiad liikuma see oli võimas maaema meditatsioon. siis ravitsesin kaht stripiklubi töötajat ja iseend toonides ja lauldes mitu tundi mantraid ja siis läksin oma sõbra juurde kellega väänasime mäda kuivaks.
ossam
AVE MARIA CRACIA PLENA.
täna käisin Tallinna Jaani kirikus ja pastor õnnistas mu valgeks terveks ja kogu kirik kinnitas mu usku. valgeks kui valge Jumala pale.
Mu eelmine boifrend tammub ringi oma vihas ja arvab et see on minu, aga mina olen hea puhas peegel. Nägin, et sind armastab üks hell meeshing. Ammu. Nõudmisteta. Üdini. Ära keela omale temaga magada, sa vajad seda, et tema tingimusteta jäägitu armastus salviks su haavad. See pole tema ärakasutamine. Teeb õnnelikuks. Mingeid tulevikuplaane ära tee. Ei nüüd ega edaspidi.
kui keegi meilt paluks olla amm beebile, kes vajab piima ja meil on, siis sa ju ei keelaks. aga isseenesele keelad salvi mis ravib su haavad, rumal tüdruk.
Kati. ma armastan sind nagu oma õpetajat valguses.
ja austan sinu vaimu väga
sa oled seni omad naljamehed valinud kõrkusest. olgem ausad. see mees, keda mulle näidati, aga ehitab sulle elu mis salvib.
Alandu korra ja sa näed. teie lipp purjetab otse tähtedesse.
Ära keela jumal teab miks – sa vajad teda ennast salvima.
saad tingimusteta armastuse valguse ja regulaarse agaape. sa suretad platoonilisusega enda ja teiste närva – ärka ja laienda piire. usu imedesse ja need tulevad õuele.
Oled imeline sügavus kirkus ja kõrgus ja laialiulatuvus. Vaikne pühendunud armastaja on su keskendatus ja koos ärgates langeksid sulnisse meelaskusse iga ilmaga
uhkus ja eelarvamus on teine raamat.
sinu oma on armastusest.“
Või nii. Koos põhjapooluse kirjaga, et nüüd on tampersse promot vaja, saabus hoopis selge arusaamine – olen õnnetu poolemeelse suhtes ebaõiglane, kui tema valelikkust-saamatust-süüdimatust-heitlikkust-oskamatust jälestan – see on haigus. Tõsine puue. Mul oli ju enne üsna analoogne kogemus, kuidas ma primitiivse maski taha ei näinud?
Tegin kasinate kodusoleku tundide ajal kõigile tubadele kerge pai ja sõitsin Koppelmaa metsadesse Ralfile külla niimoodi, et üks faas oli väljas – olin tänulik, et mees, kelle Meister on segavereline helesinine peni Reks seda nägi, sõnastas ja tseremooniata korrigeeris – inimene on inimesele peegel. Ka Hagal-Pesas. Seal eriti.
Õhtu veetsin uus-Tallinna südames ülilukskorteris ühel sihikindlal ärinaisel külas – koosviibimise parim osa olid spitsid Tim ja Gloria.
25. hommikul selgus, et Tissul on jälle tussu-tusk – ei jäänud esimesel seemendusel tiineks, helistasin Piretile, kes külastas teda meie äraolekul. Süstematiseerisin Raila ja Ralfi materjalid. Sain postkontorist Varraku-saadetud Õnnepalu Mandala. Ja sain kogemuse, et sotsiaalmeedia ruulib – heiskasin FFBs muigamisi Kadriorust saadud 40 kirja vastuse ümbriku foto, kus mind kõnetatakse hr. Vatmannina ning veerand tunni pärast oli see Online-Õhtulehes:
President peab Kati Saara Vatmanni meheks?
Share on facebookShare on twitterShare on googleShare on favoritesShare on emailShare on print
Martin Šmutov
25. september 2012, 10:06
Presidendi kiri ( Kati Saara Vatmann)
Kultuuritegelastega presidendile ühise kirja saatnud Kati Saara Vatmann sai presidendilt vastuse, kus tema poole pöördutakse tiitliga “härra”.
“Nii, nagu president ütleb, nii on! Ehkki püüan mitte olla munadega naine, olen Kadrioru jaoks ikka Hr. Vatmann,” kirjutas Kati oma Facebooki kontol. “Mis siis ikka, kui vaibale kutsutakse, siis mulgikuub selga ja kaabu pähe!”
Kati sõnul on presidendi kiri vastuseks 40 kirjale ja selle sisu pole sugugi lõbus.
“See põhjendab, miks hr-d ja pr-d eestlased peavad vaesust ümber jagama ja võõraste valede valikute kätte välja surema. Hrrrrr…,” kirjutas Kati.
Tallinnas kohtusin Adeli taastusravikeskuses Andrusega, kellel oli neli aastat tagasi ajuinsult ning kes on sõna otseses mõttes teisest ilmast tagasi tulnud ning on praegu umbes kolmeaastane… Tal on võrratu ja võimas ema. Väga.
Laagris produtsent Peeter Kaljustel külas käies sain uue sõbra – hundikoer Tashi. Vestlus Margotiga kinnitas seaduspära, et mu ilus kollane seelik ajabki reeglina essu keema – alati, kui seda undrukut kannan, tulevad üles teemad, mis ajavad kollaseks. Seekord ikka raha. Fui, kogu aeg raha, aina raha, muudkui raha. No mis see ometi on?
Seda fui-värki tasakaalustas poisslaps Artis Loho oma lummava kitarrimänguga. Lummav!
Ehkki Tissu sai meie äraolekul Piretit, undas ta läbi öö magamistoa seina taga, millest oli tingitud juhmivõitu hommik. Kui hädatarvilikud kirjad-dokud-arved olid sooritatud, järgnes otsustav väljamagamine, et mitte olla ohtlik endale ja teistele.
Tammiste – Pärnu eeslinna – Riverhouse’is tutvusin veidi ülekaalulise njufaga, kuulasin Mikitamäelt pärit ühekäelise peremehe elulugu, nägin luigeparve ja ujuvat sokku ning see oli päev, mil neelasin alla iga kiusatuse rääkida mälestustest, mis hulgakesi Pärnu lähiste külastamisega kaasnesid, vaikisin kõigest sellest, mis on tee ääres…
Eilne päev oli täis külalisi mu enese kodus. Tänu taevale, et ühel mu äraoleku õhtul tõi Reti karbi Toffiffee kommi – need hoidsid mind sel päris pöörasel karussellil minestamast. Hommikul pärast talitust Tissut jootes kahlasin kõrini sitas ja mudas ja sain aru, et Aarel on paraku õigus – tuleb tellida koorem kruusa, millega mõlema kopli jootmisplatsid katta.
Tegin ära hobuste boksid – saepuru on ikka tõesti üks pagana hea asi. Seadsin elumaja korda erilisel tasandil – külaliste jaoks, nii et neil oleks mõnus ja ise ei läheks iga sodi ja pudi pärast närvi. Tuli välja küll.
Esimese külalisena tuli Rita, kaasas kott kartuleid, kott porgandeid, korv hoidiseid, maitsetaimi ja kõrvits. Aitäh! Mis peamine – ta ise oli endal kaasas. Mulle toeks ja seltsiks ja külalistele rõõmuks.
Esimene autotäis tallinlasi saabus koos keskpäevase talitusega – õnneks jõudis neile kohale, et loomade talitamine pole mäng, vaid igapäevane vääramatu rutiin ning loomad pole mänguasjad ega lõbustusautomaadid, vaid minu pere. Poodi põikasime koos Ritaga. Ta nägi seal sama, mida mina. Mis teha. Iga päev pole Aino ja Galina päev. On igasuguseid päevi.
Pannkookide jaoks õunu korjates – ikka koos hobustega, nagu ikka – tegin ootamatu õhulennu. Bohema ei saanud minuga tagumikkupidi kokku põrgates aru, et ma pole hobune ja äsas – õnneks olin nii lähedal, et see polnud löök, vaid tõuge, mis mu lendu viis. Kahju, et Minni seda ei näinud – oleks palju vähem seletamist. Minni, kes laupäevast saadik ära oli, tundis paljude muudegi asjade pärast kahju. Mitte et tal Tartumaal halb oleks – aga ta helistas mulle iga päev. Nuttis. Ja ehkki ma tean, et need on hetkelised-ajutised tujud, oli see üks niuks-värk, mis õnneks pühapäeval üle läheb, kui talle järele sõidan.
Eile keetsin-küpsetasin seitse sööki korraga ja tundsin, et niipeagi enam süüa teha ei taha. Misjärel ratsutasin kojukippuva Garfieldiga, kes hüüdis oma moore, nii et küla kajas. Sõidutasin ka üht külalist – Andrust, kes sai sügava elamuse.
Söök, võrratu söök… Kuni külalised sööma asusid, oli minul õues Kormorani püüdmine. Lauri-Kare tõi meile Ofelia – Oimaeivõi tütar – seega on meil nüüd neli valget utte – Aino, Yin ja Aprill ju ka – juhmivõitu, hirmsa häälega, aga ilus Kormoran sai hoobilt aru, mis teoksil – ja kuna samuti Soonel olnud Reti ju joosta ei saa, kappasin koos Kareka ja Aarega mööda lambakoplit utte püüda. Külalised seda ei märganud. Vist kahjuks. Mahamagatud tegelik elu. Tallinlik paratamatu kanapimedus. Ma ei väsi kordamast et sellepärast ma metsas elangi. Ajasime südaööl veel Ritaga paar tundi juttu – ja kukkusime juba täna varahommikul tuttuuuu… Nüüd, kus Tissu on maha rahunenud, hüüdis Kormorani poeg Jaan magamistoaakna taga auuu – mehed ongi sellised, et olles juba üsnagi valmis kõiki tädisid põrutama tahaks ikka emmet.
Täna tegin pärast koristust majale musi, seadsin tagasi oma enese ellu naastes tööd ritta – ja siis tuli uni. Oleme sõpradega üha enam veendunud, et meie kehad ja meeled teavad targalt, millal tuleb end tõsiselt ja põhjalikult välja puhata. Viis tundi Õnnepalu Mandala kaisus muidugi just kuigi suurt lugemiselamust ei pakkunud – aga küllap ma jõuan. Väljapuhanud inimene jõuab.
Ka siis, kui saab kirja sisuga, mida ta juba enne teadis – ülitähtis positsioon põhjarindel on asendunud teadasaamisega, et kõik polnud sugugi nii, nagu alguses tundus – palga asemel miinused ja võlad, sest taust jäi uurimata – mida mina siin muide paari minutiga tegin. Brr. Kahtlen, kas see mingil moel minusse puutub.
Minusse puutub Raila ja kahe Andruse, Ralfi ja dopinguvärgi tekstindus, suhtlemine hobusemüüjaga, liigse silo realiseerimine, kuivanud muude mahavõtmise ja prügiveo korraldamine, Kättemaksukontori romaniseeringu esimene osa, lastega Manki Maindi kontserdile sõitmine. Aga see on panoraam, mida ei hõlma tere-kuidas-läheb-kule…
Oli raju nädal – nüüd tuleb rahulik kodune kogutu kirjutamise aeg. Palun, las olla tõesti nii, ma ei taha kuhugi sõita. Niipeagi. Kodus tahan ollaaaaa! Mispeale Delfi ettepanek võõrsil töötajatest kirjutada on üsna õigesti ajastatud pakkumine. Asjad ajastavadki end teatavasti fenomenaalsesse sünkrooni. Aitäh!