22. september 2012
22.september
Helget sügist! Mu loomade bioloogilisel kellal võiks lisaks kellaajale olla ka nädalapäev – Tissu lärmas mu magamistoa seina tagusest laudast ikka kell seitse üles. Tänu sellele jõudsid Tartusse-mineku õhinas Minni ja hilisõhtul Soomest vetelpääste koolituselt Soonele jõudnud Alo õigel ajal… Pärnusse. Langevate lehtede regatile.
Nii palju asju juhtub sel ajal ja ajastul viimast korda. Või üldse. Praegusel ajastul on õhus sõna „argus“. Väga mitmed mu tuttavad – just mehed – kostitavad teisi inimesi, paradoksaalsel kombel üksteist iseäranis meelsasti vastastikku – sõimusõnaga „arg“. Iga inimene märkab teise juures teatavasti neid omadusi, mis on temas eneses – ja mis teevad talle salamisi enda juures muret. Niisiis on hetkel teravalt õhus argus. Mitte ettevaatlikkus ega alalhoidlikkus – argus. Swamp.
Täna hommikul ütles Rannu-kandi suurpere esiema Kai Balode, kellega koos oleme leidnud orvuks jäänud kassipoegadele amme, eakale välja visatud penile kodu, et minu vanaisa Aleksander Vatmann on tema vanaonu 😀 Uskumatult vahva uudis. Kui ta Tallinnast ortopeediliselt opilt naaseb, lubas Soonelt läbi tulla.
Reet, kellele lühidalt jutustasin viimase aja sündmustest ja nentisin, et olen tänaseks jälle tipitäpiline, võttis asjalikult lugude seisu kokku: allergia = T+R+I+P
I-sugused sotsiaalselt vilumatud ullikesed on ja jäävad olema – ja rahu nendega. P soovitas Reet sirgelt kohtusse anda. R-ile arve esitada ja mitte enam temaga üheski asjas tegemist teha. T-le tuleb saata võlakiri. Notariaalne. Ja see kõik, mida Reet rääkis, on jummala õige, ainult et kui see kõik nii lihtne oleks, ei moodustuks selliseid valemeid, mis meid haigeks teevad.
Ka Raila Kens, kellele homme Lasnakale külla lähen, on haige – minuga analoogne viirus, nii et jagada pole siin midagi – pigem võtame teineteise vaevu vastastikku maha. Selles olen kindel. Kreet Rosin, kes eile saates Teekond iseendani väga armas ja asjalik oli – ennäe, temagi tegeleb koputamisega, millest Reet kord rääkis – vastas väga soojalt mu tunnustuskirjakesele ja sellised hetked teevad elu heledaks.
Nagu ka Jaan Soone tegevus mu artikliga – hea sai ja mahe heatujulisus hetkil, mil ta pole ametnik.
Aare tegi seni, kuni mina kirjade ja käsikirjade, kõnede ja sõnumitega sebisin – meil tekkis Tomi ja Ndiobaga mingi kummaline häkk-kamm – vist on möödas, ma pole vaadanudki – mitme mehe tööpäeva.
Kuna Alo juhtis tähelepanu poolsurnud dušile, mis oma lõõtsutamisega kümbleja kilkama paneb, võttis Aare lahti pumba, tegi korda veevärgi nii elumajas kui saunas, võttis talveks maha batuudi, ehitas lamba-lehma-koplile värava, mille kaudu rulle veeretada, kaevas maasse elektrijuhtme, millele kitsed enne… ee… soengu tegid, kinnitas vannituppa vooliku, mis viib lehmadele-lammastele otse vee aknast vanni, voolikut ei pea kraani külge suruma ja seega näppu viskama, kas enne peseb hommikul hambaid Indiisu või Tissu.
Minul oli seni kirjutamine (midagi tavatut, eks ole…) – paar masinatäit pesu niikuinii, prügikotiga päikesele talliotsas maa seest taas välja kerkinud Männi(prügi)mägi kohal koogutades tagumikku näidates mõtlesin järsku välja pääsemise – kivitalgud! Kevadel andsin kivipõllule alla – lapsed püüdsid, aga ei jaksanud aidata. Ihuüksi edasitagasi kärutades nõrkesin ära. Ei tahtnud ega jaksanud – käru tõi koplist ära Aare, kes tookord siia mõneks päevaks tööle tuli – ja neid kivisid olen tegelikult kogu aeg mornilt põrnitsenud, ilma et seda endale tunnistaksin – on aeg see segaja kenasti prügimäe otsa parkida.
Võtsin ette hobuste lakad-sabad – nad seisid ja hargutasid ja mõnulesid ja nõudsid veelveelveel, mitte ei vajanud kinnihoidmist -, korjasin kokku takistusteks mõeldud kummid-latid, viisin kanadele koos juurte ja vihmaussidega talli ees kasvama läinud vilja, kui koerasitta kasisin, helises telefon mitmendat korda, vajutasin tema vaigistamiseks suvalist nuppu ja ei võtnud teist taskust väljagi – teadsin, kelle põrinapooltund seal pakitseb – kui batuuti maa küljes hoidnud plokid maja seina äärde rottide tõrjeks viisin, kuulsin midagi uskumatut – telefon rääkis taskusse, oli seda juba mõnda aega teinud – viisin selle tuppa lauale – ja põriseja jätkas laua peal, kuni ahjus lõunasööki keerasin… Allah avita!
Ribid ahjus pööritatud ja porganditega rikastatud, kirjutasin ühe poolametliku kirja asjas, mille Reet sirgelt kohtusse soovitas anda – enne ei saanud rahus eluga edasi minna. Misjärel oli vaja energiad liikuma vuhistada. Tolmuimejaring – täna ei tohtinud vett rüvetada – võttis maha ämblikuvõrgud, tegi kõik nurgad-praod-pealsed-alused-vahed puhtakspuhtakspuhtakspalunpuhtaks-gling-gling-rrrrrrrrauh! – koristuse lõpetuseks puhastasin tolmust oma ainsa potilille lehed – vabastav hingamine algas nüüd!
Kus konteiner on? Ei toodudki. Vahva, kui oleksin tänaseks orgunninud keegid, kes viimsed, põletamatud-lagunematud lammutusjäägid kasti tõstaksid… Oi,kuidas ma ei talu selliseid ootamajätmisi. Ja nende vastu ei aita ka arvete kirjutamine – mu aeg, närvid, energia, tuju… – oma viga, et oodata ei oska!
Ja pidevalt Lizsti sulnist meloodiat retsiva telefoni kõrval rahulikuks jääda ka ei oska. Persseperssepersse! Lülitasin telefoni välja. Oi, aga Indiuks? Kui ta helistab ja emmet tahab, ei pea meie vestlus küll põhjarinde taha kinni jääma.
Nii kui telefoni sisse tagasi lülitasin, tuli kohe 7 minutit monoloogi, mida kõike mõni ei pea ja mida tahab ja… mida iganes – ja helistas üks, kes ei saa aru, et meilt ei laenutata lõpmatuseni tööriistu. Jah, me ise oleme kah relakat ja tikksaagi laenutanud. Aga mitte perioodiliselt. Kui asi korduma hakkab, on ilmne, et see riist tuleb endale osta. Pole sugugi nii, et üksildane taluperenaine toetagu saamatukesi, ise allergiast villiline.
Ja ma põimisin õhtuse talituse, mille käigus Raissa keeldus Tissu alt ära tulemast, Piret Viisimaa loo kirjutamisega. Ja ehkki saun on valmis, kirjutan veel – sest Saare sosinad ei lase minema – Rekkor luges äsja nii võrratult üht luuletust, et… Saun ei sõida minema. Hoopis Jaanika tahab mehed indiaanisauna viia.
Jaanika: Hetkel on õrn aimdus-tunne, et kusagil novembris võiks aeg olla küps mehed saba ja sarvipidi kohale tõmmata aga kas nii ka läheb, näitab aeg, sest erilist mesilastantsu selgitamaks, kui väga neile seda vaja oleks, ma ilmselt teha ei viitsi.
Samas on ikkagi mu sisetunne see, et kui naised end kokku korjavad, enesepiinamise ja enesepiitsutamise lõpetavad, oma armastuse valguse ja väe vallale lasevad, hakkavad mehepojad nende ümber ja kaugemalgi iseeneslikult tervenema.
Kord lugesin üht artiklit, mille autor oli muide mees sellest: Mida mehed TEGELIKULT tahavad.
Kokkuvõtteks oli asi väga lihtne: Iga mees tahab tunda end kangelasena, kes on (oma)naise õnnelikuks teinud!:))))
(Naine on Armastuse Allikas, on Päike, kes teeb mehest Looja, et too saaks kogu oma loodu pühendada oma Päikesele, oma Armastuse Allikale, oma akule…
Oeh, ja mina tunnen, et tahan kah lisaks paljudele olla Päikeseks, olla Allikaks ühele Kuningapojale…!:))
Ma tahaksin kõik mehed, keda tunnen, sinna indiaanitelki suruda. Mõni puhastuks kiiresti, mõni tasapisi, mõnd ei saaks sealt välja lastagi – nii sügavale sööbinud ja olemuse hukanud on räpp. Jäägugi sinna. Mis iganes. Jumala eest mis iganes, kus iganes. Pekki! Pessu! Puhtaks!
Kadri raamatu arvustuse kirjutan ilmselt homme hommikul, enne kui Tallinnasse sõidan. Siis peaks tutvustama Pokuaabitsa tööraamatut, aga… Kuidas ma üksinda Pokude tööraamatut loen????????? Minnit on kõrvale vaja! Mjäu! Hea muidugi, et ta nädalaks eemale läks – muidu harjud tema olemasolu ja armsusega nii ära, et ei oska seda hinnata. Minu kallikallikallis Indiisu… Ja teised lapsed ka. Olgu teil täna õhtul soe ja hea. Ja olgu alati. Kuande…