21. september 2012
20.-21.september
Konnapäevad. Loomariik elab meie kõrval, nagu peegel. Mida näed, kui hommikul ujub väike konn koera jooginõus ega pääse välja – on justkui oma elemendis, ent tegelikult nõrkemas ja uppumas? Iseennast. See krooliv konnakene saadetakse sulle su enese nägemiseks. Samal ajal, kui loomakese välja aitad, heietad ikka oma konn-koorekirnus mõttejada nagu okastraati. Oled tuhat korda lubanud mõnest teemast välja kasvada, nõiaringist välja astuda… Ja siis saad järjekordse mögaröga „sa-ise-rekendasid-need-numrid-sina-ei-sea-mulle-maksekraafikut“ lubajaluulult, kes on kõik endale ebamugava ja kahjuliku unustanud. Mispeale meenub Handymanist kojusõidul möödudes, kuidas oma talu jaoks ostetud uue drelli tagasi müüsin, et „perepea“ võõrsile teenima pääseks, kuna laevapiletiraha oli kõigi lubade-litsentside-passide-koolituste lappimise tulemusel otsas. Mõni multifanki lihtsalt kasutab taksojuhilitsentsi selleks, et Norras kokates köögitrepist purjuspäi alla sadada, meremehepassi selleks, et end kahe nädalaga kohast lahti juua, tervisekoolitust selleks, et pääseda tööle potipesijana… Selle konnamise krooniks tegime käibekapäeva puhul Margotiga revisjoni, mis kujunes paratamatult pisut põhjalikumaks kui ühe kuu läbi kammimine ning taas kerkisid pinnale „peremehe“ perssekukkunud metsamajandamised, juurdeehitused, geiteringideks ja klienditeeninduseks valmistumised minu kulul. Oijoppjoppjopp, millal ometi konn-mina sellest uputavast joogikausist välja pääseb? Ilmselt tuleb veel üks ohverdus teha – jaanuar 2011-mai 2012 kontoväljavõtted, kus kajastuvad kõik võlgademaksmised-pekkiinvesteerimised, mis on läbi pallidega peibe mäluaukude kukkunud. Mistahes soost – swamp! – peibed arvavadki teatavasti, et kogu maailm võlgneb neile midagi. Täpsemalt öeldes kõike ja kogu aeg. Nad ei küsi, kuidas sul läheb, kuidas hakkama saad, mida sööd ja mil moel majandad – nemad nõuavad ja süüdistavad kilomeetripikkustes monoloogides. Kardetavasti on Margoti abiga kokku lahutatav ja lahti ühendatav tegelik kogusumma selline, et mina-konn kipun kaussi ära uppuma. Aga küllap keegi päästerõnga viskab. Kindlasti.
Ajutine leevendus eilseks tuli küll. Lugedes Jaanika kirja pääses osa minust kaleidoskoopilise kiiruga ses revisjonis kirjeldatud sündmustesse sisse. Kui naised taas Preeriakotta kogunevad, lähen ka. Ja seelikut kandes olen sisetunde järgi enamasti nagunii summutamata sabaga. Kui see kedagi peaks huvitama.
Nõiatar Jaanika: Laupäev oli super ja aina enam saan aru ja mõistan, kui väga ikka super!
Kohal oli 17 vinget Moori, kes sissejuhatavaks kingituseks said kaualubatud Tormiilma asemel hoopistükkis maheda sügispäikselise päeva!:)
Mehed saatsime minekut, istusime maha ja hingasime kergendatult üksteisele, 17-nele omavahel suht võõrale naisele naeratades. Tegelesime arhetüübi varjukaartidega, mis ängi asemel tekitas üllatusi, äratundmisi, mõtisklusi aga õnneks ka mõnusat mängulist kergust olles hiljem ometi teejuhiks me eneste alateadvuse varjude maailma.
Seejärel tantsisime alustuseks Maaemale tänuks ja õnnistuseks ning jätkasime juba igaüks omaette, et veelgi vabamaks saada ning alustada /jätkata teekonda enesesse. Keegi tõi eemalseisvatelt haabadelt sõnumi: Naised, täna on veel hea ja turvaline päev tantsida seelikuis püksata ja paljajalu. Ei seda sõnumit jätnud keegi tähele panemata!
Tants oli mõnus sissejuhatus higitelgi tseremooniaks, kus turvalises ja mõõdukas Maaema üsas käis väliselt leebe, sisult väga võimas tundekestev töö iseenda ja oma sügavaima naiseliku olemusega igaühe jaoks just nii, kuis vaja. Teejuhtideks mu amuletid: Läänemaalt, Nina tipust pärit Oona leitud auguga kivi, mis oli väravaks allailma; sisalik, kes on suurepärane õige raja leidja ja püstise peaga kilpkonn, õnnelik ja muretu, kes teab, et…Tark ei torma!:))
Veel enne maaüska sisenemist oli igal võimalus üle õla puhastustulle heita mõni vana riidetükk oma isiklikust tagavarast, et sümboolselt põletada tarbetuks muutunud osa möödanikust.
Telgitseremoonia lõpetati õnnistav-karastava suplusega jõevoogudes ja nii olimegi peale teise, uuendatud elutuld sümboliseeriva lõkke süütamist ära teeninud mõnusa kõhutäitmise kõige suurepärasega, mis kaasa toodud värsketest pohladest alates omaküpsetatud pirukate ja puraviku risottoni välja!:)
Kuna töö varjukaartidega sai tõhusalt tehtud, sai igaüks preemiaks võimaluse kohtuda läbi arhetüübi kardi oma heledama poolusega. Kõige võimsama läbimängu tegi keegi, kes alustas Orja kaardiga ja olles alistunud oma tumedale enesekontseptsioonile, sai, nagu talle ennustasingi, preemiaks võimaluse kohtuda Ülempreestrinnaga, kes ta oma hingelt või vähemalt hinge potentsiaalilt ju ongi!:))
Vaikse ja sulni päeva lõpetasime hilisõhtul tähistaeva all ümber lõkke jagades ja Suure Ilma kallikalli tantsu keerutades!
11 tundi möödusid napilt märkamatult ja selle jooksul sai vaikselt kuid jõuliselt kustutatud vanu mustreid, et juba pühapäeval, mil Noore Kuu loomise päev tuli, anda võimalus uuel heal ja paremal tulla ja meid täita!
Imeline oli see ehedus ja siirus, mõnus ja soe huumor ning vormiline kergus , mis aitas sügavama sisuga tööd teha, see üksteist mõistev ja toetav ühisolemine, see oli naiselikult õrn ja mehelikult jõuline tervik!
Pühapäeva õhtuks oli minuni jõudnud sügav selgus: Just sedaviisi Naisi läbi Looduse ja Looja, läbi läbitegemise ja omaosaluse kesk loodust lähendades iseendale
Roadwomanina saan ma hetkel parimal võimalikul moel täita oma Taevast ja täita oma maist mssiooni ja ma naudin seda täiega, sest see on suurepärane võimalus ka mul enesel naisena kasvada ja areneda, avarduda ja armastada!:)
Protsessid aga jätkusivad juba järgmistel päevadel ja vähemalt pooltelt olen saanud tagasisidet, millest järeldan, et tõepoolest: Kõik oli veelgi sügavam ja peenstruktuursem kui hingepõhjas arvata oskasin!:)
Esmaspäeval helistas ühe Moori kaasa, kellelt küsisin, et kuidas naine end tunneb. Mehel lõid silmad särama ja ta ise helendama kui vastas, et nii õnneliku ja helgena pole ta oma naist vähemalt viimased paar aastat näinud. Arvan, et Moor tegi ka ühe suurima läbimurde ja olgem ausad: tema kurnatus oli just ka see, mis mind käima tõmbas ja selle tseremoonia tegemiseni viis!
Aga reedese saatega oli oma lugu. Saade oli mu enese jaoks nii ohutu, et olin kindel, see ei tõmba tähelepanu mu tagasihoidlikule (või vähemasti pooltagasihoidlikule) isikule mingilgi määral ja kõik on nii nagu seni. Erand oli vaid see, et esmakordselt ei tundnud ma sellepärast mingit häbi ja piinlikust ega ka vastutust. Ma hoidsin juba saate tegemise ajal väga madalat profiiti, et mitte enesele liigset tähelepanu tõmmata ega promo teha.
No nii hästi mul siiski ei läinud – kui reedel oligi vaid 2 ühenduse võtjat ja nädalavahetusel mitte ühtegi, siis esmaspäevaga vallandus miskit, mida ei osanud arvata. Õnneks on miskit samalaadset toimunud mu elus 3 aastat tagasi peale “Naiste” artiklit ja seepärast väga verest välja asi mind enam ei löö.
Helistajateks vaid naised, kellest vist täiega kõik kurtsid depressiooni ja vist sama kõik kasutasivad ka antidepressante, lisaks muujama. Ütlesingi naerdes Mirjamile, et asi lõhnab selle järgi, et uus saun tuleb kütte panna, kuna muul moel läheb mul raskeks. Nali naljaks aga tõesti tunnen, et on aeg hakata vaikselt järgima vanasõna: Ära ulata mulle kala: anna mulle õng ja õpeta mind kala püüdma!
Otsustasin, et uue nädala pühendangi siis vastuvõttudele ja töötegemisele, sest tegelikult ju mõistan pildiliselt väljendades: Kui meie elu on kui lõngaviht, millest oma elulõnga kerime, siis kindlasti pea kõigi elus on hetki, kus otsad vihti kaovad ja seda on vahel päris raske uuesti üles leida. Siis on tõesti hea, kui keegi tuleb ja aitab rahulikult otsa taas pihku saada, et siis jälle ise oma elulõnga kerakest edasi kerida…!:))
Teisipäeval aga magasin hommikupoolikul paraja portsu tasandusund ning seejärel käisime OOnaga pealinnas. Eile aga veetsime poolpäevaku teispool Tabasalu mererannas kibuvitsu Mirjamiga korjates, et saaksin korrliku laari üht punast…naistenapsu talveks teha.
No ja nii see aeg kulus…
Natuke on ikka virrvirris aga samas on just nii nagu lugesin 1 olulise lausekese oma tõmmatud arhetüübi kaardist Earth Mother:
ELU ON INSPIRATSIOON
Tähtede vahelt lehvitades“
Jaan Soone ja Piret Viisimaa materjale otsides ja süstematiseerides hoidsin juuksejuurte peal värskendavat värvi, prügilatariife ja suvekummide talvisteks naelutamise võimalusi otsides jalgu vannis. Ja polnudki enam nii väga konn – eks seni, kuni algasid igapäevased smsid, dämmmmitttt.
Tänu kenale koostööle Margoti ja Maksuametiga oli mul põhjust pangaring teha, Agrovarus koeri-kasse agrovarustada – ja mõnevõrra jahmunult vaadata, kuidas taskurätikusuurune pilv kastis särava päikese aplausi saatel totaalmärjaks mu pesu, mille võinuks tunni aja pärast tuppa järeltahenema tuua…
Kook ja kaks teksti oli Soone Saara õhtupoolne produktsioon. Hea kook sai. Taustaks printimise maraton semi-Guttenbergi meetodil – brother ei võta miskipärast laadikust paberit, nii et Kättemaksukontori esimese osa stsenaariumi väljaprintimine käis pool-käsitöiselt.
Russell Growe’i filmi asemel kirgliku köhaga kahekesi voodis – hommikuks olid siiski kassid ka meiega 😀 – ja köhale see ei meeldinud, ta oli üllatavalt jõudsalt järele andnud. Laste puhul möödus see viirus kah tormiliselt, ent kiiresti.
Täna on Siiri Sisaski ja Hugo Murutari, Aarne Üksküla ja neiu laintants-Kurtna ja veel mitme tuttava sünnipäevad. Üks neist mu hõimlane Lembi Salmre-Kääni näiteks. Ainuüksi FBs on mul paarkümmend ootamatult-siginenud sugulast. Õigupoolest peaks nende kokkutuleku korraldama. Vist.
Arvete maksmine on ühest küljest hea moodus päeva alustamiseks, ent kergendusega kaasnevad tühjad arved tekitavad paratamatult hõreda tunde – mida leevendab jällegi näiteks Jaanika hommikune kiri jalgade trampimisest, mida ta aastate eest tegi, kui kõiksuselt oma lapsele ja enesele piisavalt kõike nõudis – et ei oleks alandavat närutamist ega isiksust raiskavat-lammutavat aruvtamist…
Tänu taevale, et eilse smsi peale endale omase hooga kohe üht promopaketi pakkumist ei koostanud – kui eile sooviti ühe ettevõtte käivitamiseks PR-abi, siis tänaseks otsustasid kingsepp-kalurid-kosmonaudid, et kroolivad ja ruulivad ise – kindlasti parandavad ka hambaid ise… Oh issand, need arved Rapla hambakliinikus…
Ei või arvutada – mitte ühelgi päeval mitte midagi, ilma et kulm krussi tõmbuks.
2 x 25km x 5päeva x 4-5nädalat = 1000 – see on läbisõit ühe töökuu jooksul orbiidil Soone-Alu
10 liitrit 100-le – 100 liitrit teeb ligi 150 eurot kuus.
Või siis et mis see üks patt – suitsetamine – ära ei ole – pakike päevas – 2.5 x 30 = 75 eurot kuus, palju õnne! Kallimate sigarettide ja pikasõidupäevade puhul tuleb 90 eurot kindlasti ära. See tähendab läheb. Urr! Peab arvutama, muidu ei saa aru, miks ka ei-eriti-kuhugi sõites nädalas paak saab maha põletatud. Võib öelda, et suitsetamisest loobumine – see on imelihtne… Ja ikka läheb päevas paar plastämbrit, viis liitrit piima, kohalik kinopilet vms korstnasse. Vähemasti on see igavene arutluspõhjus, miks ja mille nimel me töötame ja teostume, millised õigused meil on, kas kahjuliku naudingu lubamine endale on patt – ja mida saanuks mahasuitsetatudsõidetud summade eest – äkki hoopis valesid ja õnnetuid asju?
Ka täna on konnapäev, nagu eilegi. Ilmus konn-kuningapojaga koos pildistatud Inna lugu – loodan südamest, et tema siirusest, mille kasuks ta ise otsustas, meile kummalegi aina head sünnib. Kuna konn on klaaspüramiidi suletud, ei saa teda õnneks inimkujuliseks suudelda – lootuses, et seekord see mees see šanss see erand… Ei, ainus SEE on iseendale lootmineeeee. Kaks teksti arvutisse, Kõuriku raamatu viimane peatükk, hobuste lakad lõigata-kitkuda, lillelehed tolmust puhastada, algava nädala asjus Pilvile ja Henry-Oliverile helistada, noore kaardiväe karvastik korrastada – ja Indira õhtul isaga langevate lehtede regatile saata. Tõusva tähe osavõtt austab iga ettevõtmist ja ettevõtjat.
Tunnen Indist juba ette tuliselt puudust, ent tal saab tore olema – ja meil ka. On vaja hobusekoplis päris põhjalikud muudatused-korrastused teha, Tissu jaoks paarsada meetrit naati niita ja muud meeldivad tööd. Meeldivad jah. Tööd on meeldivad. Mulle meeldivad. Tuttav on meeldida!