19. september 2012
17.-19.september
Soo. Swamp. Sookured. Üks asi paneb teise paika – ja niimoodi Daniel „Avatar“ Widing, sookured ja riigimees Roost mulle kujundlik-energeetilise pildi ette lõidki. Kui Daniel siin oli, vaatas üllatunult üht rohelist, nõgeseküllast lapikest hobukoplis – nii jõulise väljaga, vägise taimestikuga. Ja hobused ei astu peale ega puutu. Tahtsin öelda, mis tunne mul seda koplinurka vaadates on – salakaval soo – aga ingliskeelne swamp ei tulnud meelde. Eile, kui vaatasin sealt samast nurgast sotsiaalmaja-asukat Olevit, hõikasid metsa taga sookured – ja tervikpilt oligi paigas. Alkoholism on nagu soo, millest tuleb eemale hoida, et ei oleks sookurb. Viies Retile pliidirauda, mille Aare täna tegi, kirjeldasin, kuidas andekas kunstnik – riigimees, noh – eile end ületas. Üleeilse palga lasi ta läbi oma ammendunud ainevahetuse nii edutult, et oli siia teist tööpäeva tegema tulles jummala vintis. Ta püüdis seda küll varjata, võttis end meeleheitlikult kokku – kinkisin talle üleeile paar peitlit-meislit ja eile mõned lehed vatman-paberit, see tegi teda õnnest püüdlikuks – aga ma ju nägin. Ja Aare sai teda päris tublisti jälgida-kantseldada-juhendada. Ja siis ma nägingi sedagi, kui kuradi kurnav on joodiku emmemine-issimine. Ta vajub kogu mõttetegevuse-koordinatsiooni-orientatsiooniga sohu. Et teda järje peal hoida, kulutavad kõik teised mitmekordse koguse pauerit laukasse. Ja kipuvad selle jama juures ka ise laiali valguma – või siis ärrituma, nagu näiteks mina. Või siis tekib kiusatus ka ennast täis juua, et mülgas tunduks meeldiv ja normaalne. Nagu puudega lapse potitamine – ja mille nimel? Tänu sellele, et riigimees võttis end väga kokku ja Aare kõnnitas teda rahumeelselt nööripidi – sai ikkagi väga suur töö ära tehtud, aga pilt sai ka kõnekas. Minust ei saa mingit karskuspropagandisti, aga kuna olen pika elu jooksul alkoholiga väga mitmel tasandil ja mitmetest rakurssidest kokku puutunud, tean hoiatada – ja hoiduda.
Enamus mehi muutub joogisena nii või naa koletiseks. Need, kes ei muutu, imevad ka lõbusate või vaiksete „mediteerijatena“ ikkagi energiavampiirideks. Imevad oma haigusseisundi tasakaalustamiseks kõiki ja kõike ümbritsevat. Sellepärast loomad purjaatoreid ei talugi – kass Taavet essub neile voodisse, koerad väldivad ja rohusööjad kõnnivad minema. Swamp.
Aga kui Tallinnasse lähete, siis minge kindlasti kohvikusse ja loomaaeda. Meil oli tänu filmi „Siin me oleme“ vahendusel legendaarseks saanud soovitusele võrratu pühapäev – käisime lastega Teoteatri lastekat vaatamas, kuna ilm oli võrratu, ei raatsinud Aleksandrit liiga vara Tartu bussile istutada – läksime hoopis loomaaeda, kus on teatavasti ka kohvik.
Mulle läks sel korral kõige rohkem hinge imeliselt kaunis kaeluskotkas – ta on nüüd mu FB profiili kaanefoto. Ja meie enda loomad kuulasid pärast kodus huviga, mida nägime – kaeluskotkas, Carl, jaapani ahvipapa, noor tume kaamelilehm, paar iseloomukat kitselist ja ilvesedaam. Mõningane vaesuserusutis, mis vaatamata Mati Kaalu kangelaslikkusele zoo peal lasub, ununes koju jõudes – jäid nähtud silmapaarid, käitumised, olemused.
Aleksander õnnestus läbi ussiemmi Tartu bussile saada – enamus oli välja müüdud, Värska bussil oli paar vaba kohta. Küll rahvas paikneb ringi – nagu püüaks ENNE ära käia ja sõita ja olla ja teha…
Kui kodus õhtupoolikul vihinaga terve päeva toimetused ära tegime – laut korda, loomad jonksu, toidud-pesud-õmblused – veendusime selles, et kui olles õigeid asju teed, on tohutult jõudu ja efektiivsust.
Samal ajal, kui telekas mängis „Avatar“, saatsin mina fotodega õnnistusi kallitele. Loomade lindude vägi viis parimad soovid kuhjaga kohale. Ühtlasi pidasin eetilist võitlust endaga. Üks mees, kelle valduses oli miski, mida meil kahtlemata vaja oli, helistas ja palus oma pohmaka leevenduseks õlut viia, et leida põhjus jagada minuga seda mulle vajalikku, mis samas ei kuulunud talle. Või õigemini vastupidi küll. Ja ma otsustasin mitte minna. See veel puudub, et seiklusjanu ja võllanali minust kellegi õllejanu tõttu varga teeb, kurrrramus.
Esmaspäeva hommik algas riigimeeste residentsis – Kalbu sotsiaalmaja on üks koht, mida ma kindlasti koristada EI tahaks. Enamasti tekib mul vastupandamatu koristamisjanu, kui hättajäetud ja hapuks läinud majapidamistesse satun, seal pole ausalt öeldes mitte midagi päästa. Ja kardetavasti ka kirjutada mitte. Võiks ju aretada lugude seeria Aadu Hindi „Vatku tõbila“ laadis – aga… mina ei taha seda kirjutada ega keegi lugeda… Igas inimeses leiduva parema poole maha mängimine ja halvema alla maoli mutta maandumine pole paljundamist väärt. Või kui, siis kellelegi teisele.
Nad on mu juures õlle, toidu ja mõne õlle eest tööd teinud – Olev ja Sooru – MacAivarist rääkimata – on endast rääkinud. Neis kõigis on midagi muhedat ja midagi, mis paraku kuulub lootusetusse kategooriasse swamp.
Kirjutasin toas Ohtlikku lendu, käisin perioodiliselt väljas jälgimas-sättimas-juhendamas – ja Olev oli tubli. Kõik küttepuudeks saetud lammutusjäägid said riita, tallitagune riit kuuri, selle asemele lammutusest tekkinud plokid. Pilt oli juba parem, juba parem.
Pidasin läbirääkimised Jaan Soonega, Daniel Widing lükkas Eestisse naasmist paar nädalat edasi, Margot Sepp tahtis Teoteatri teokostüümist korralikku pilti – oeh, aga mina keskendusin Pireti, mitte seljakoti põhimõttel kantava teokoja pildistamisele…
Tomiga rääkisime Manki Maindi plaadi promost, Lauri-Karega uttede vahetamisest, Caissaga tema karjäärivõimalustest, Marjaga sellest, kui õpetlik on anda intervjuusid – näed ennast, sõna tõlgendamist, iseenda lugemist ja kirjutamist tekstis… Ingaga vestlesime sellest, kui hämmastavalt meie selja taga tehakse paari sõnaga meist selliste asjade käivitaja, millest meil enne aimugi pole, kui linnalegend need asjad meieni toob.
Telefon tõi mõistagi minuni mitu sellist sms-i, mille eest need, kes üleeile läbi telefonikõlari tema monoloogi kuulsid ja hoiatasid, et neid lubadusi ei maksa uskuda. Nüüd tuli lubadustele vastupidine valing, mis pälvis minult vastuse:
„Miks ma peaksin midagi uskuma, kui pool aastat pole Sa täitnud mitte ainsatki mehe, perepea, armastaja rolli? Miks ma peaksin üldse uskuma lahmivat ja laperdavat 0-stabiili, kes alustab nädalat jälle mingi uduse kauplemisega?“
Kui inimene ei oska lugeda, on tulemuseks selline vastus: „Polegi ammu Sinu käest kuulnud sõnu,mees ,armastaja.VAU“
Vau on paabulind. Paabulind ei oska samuti lugeda. Ei tea, mida tähendab POLE TÄITNUD.
Küll aga olen mina alates esmaspäevast, mil post tõi president Toomas Hendrik Ilvese vastuse kultuurieliidi 40 kirjale, mees. Originaalallkirjaga ümbrikule oli trükitud Hr. Kati Saara Vatmann 😀
Esimene, kellega selle üle naersime, oli Vallo. Agrovarus rauasae lehti, katlakivi eemaldajat ja lakukivisid ostsime, olime Minniga mõlemad mehed küll – mispeale seal koos sulasega ostlev Reimo soovitas kiiremas korras mehe otsida. Ja tunnistas, et ei tea, millal talirukki külv annab aega meile konteiner tuua. Täna võtsin hinnapakkumised – Veolia 160 pluss 1.30 kilomeeter – Tallinn-Soone-Tallinn – Ragn-Sells ca 450 kokku.
Lammutusjääkidest jäi vedada ruberoid, lõkkepõhjad ja pudipadi – põhiline, mida tuleb sinna konteinerisse ajada, on „üüriline“ Ilme uttutõmbamisest jäänud padajann. Ja kui ma talle seda ütlen, käitub ta, nagu oleksin väljapressija, tema üks tütar palub nende terroriseerimine lõpetada – ja tuumafüüsik Toomas on tema teise tütre trikkide pärast tänini minuga pire. Tore. Seda seisu püüan parandada, kutsudes hr. Raua kaasa taastuvenergeetika kärajatele oktoobri alguses – vist Hobuveskis. Ma väga loodan, et ta tuleb.
|
Iga asi tekitas selle nädala esimestel päevadel memuaare – Joonase haluäri Lilleste koplinurgas kaasa arvatud. See meenutas, kuidas see halumasin meie juurde laenati, sellega pakke pikkuses 20-80 halustada püüti, Karlise toodud Vana Tallinn vargsi nahka joodi, saega jalga lõigati, mind tuuseldati, koos kraamiga Tartusse venna juurde koliti, 200 järjekordset eurot minu raha välja pressituna kaasas… Peugeot pirukas, mis minust mööda sõitis, meenutas Barbara kutsikate sündi, nende esitlemist Tartus siis, kui ellujäänutel silmad avanesid, samal päeval toimunud Frankensteini esikat anatoomikumis, Brigita mandlilõikust ja Minni eostamist samal ööl, lutitamist vajavad kutsikad korviga voodi ees… – tee ääres lehma paaritav Kaupo ja Piret on palju parem asi, millele mõelda, kui mõnel päeval keeravad kõik meenutused mingisse virilasse vinklisse.
Tohutu väsimuse tõttu tundus õhtul, et kogu maailm on vaatamata päevadepikkusele rähklemisele ikka täis klaasvatti ja penoplasti – homme pärast Tallinnat korjan, Olevile jäi veel rubekas ja saepuru ja…
Õnneks ajasid metsikult mängiv Garfield ja Opaal, kes hiiglaslikku ruuna rahule ei jätnud, mind naerma, nii et ma ei püüdnud samal, ülituulisel õhtul taas laiali lennanud sodi jälle ja jälle kokku korjata.
Minutine tuvimunadesadu 22.30 pärast Meeleheitel Maduperenaisi tundus nagu unenägu – minut tohutuid raheteri – ja vaikus enne, kui jõudsin välja hobuseid päästma tormata. No ei ole vaja pidevalt päästa kedagi ega midagi, mida päästa pole vaja.
Hommikul ärkasin varavalgel, ütelda koiduaegu… See on vürst Volkonski fraas ühest telelavastusest. Kuna pidime Tallinnas olema 8.30, saime liiklusummiku kogemuse juba ringi ja ümber sõite läbides – kõikjal venis tigurivi, mis kulutab kütust, aega, närve… Laulsin Onu Bella „Miks ükski daam ei istu mu Fiati“, jutustasin Rocksummerist ja meist Heli Vahingu ja Mercaga Onu Bella taustalauljatena – öisest Tartusse-sõidust tillukese punase 127ga, hilisemast Mersu-oksjonist. Jeerum, kui veidraid asju aegajalt mäluvoogudest välja lupsab.
Tallinnas Nordic hotellis vestlesin taastuvenergeetika koja ühe juhi Jaan Soonega, andsin talle Erki Noole, Heiki Kranichi ja Markus Vetemaa kontaktid – ja täna palus ta ka mul enesel paneelis veerandtunnise spiigiga ette astuda. Meeleldi.
Riigihaigla katakombid olid kohutavamad kui ette kujutasin. Kui arstidel on erakliinikuis rahulik-õdus töö ja olemine, opipäevadel päris töö, siis see kadalipp, mida nad vastuvõtupäevade järjekordi läbi kabineti voolutades kogevad… oi…
Kui pühapäeval loobusime kaasa minemast MacDonaldsi kavalusega – kes eine ostab, loomaaia pileti ette näitab, see tasuta jäätise saab – siis nüüd käisimegi aja kokkuhoiu mõttes seal söömas – ja Minni ütles lahedale venelannast müüjatarile – lahedad olete! – mis tegi ummiku ja katakombidega alanud päeva päris lustakaks.
Ostsin Olevile Raplast portreedeks Vatmann-paberit – teda oli tabanud üle pika aja tõeline loomekirg – jätsin ka endale mitu lehte, sest… Röövlirahnu Martinit ei pea ju tingimata keegi teine illustreerima… Nojah.
Ja siis me üsna vidukil Olevi kaasa haarasime ja kahest kaheksani vihtusime, nii et maha ka ei istunud. Vähemasti mina mitte. Ja Aare hoolitses selle eest, et soo kunstnikuhärrat ei neelaks. Õnnestus. Mehed vedasid prügikasti juurde hoovimaja rubeka ja muud jäägid, vedasid saepuru aita, põletasid lõkkes kõik põleva – riisusid ja finišeerisid selle neetud putkaga. Jess! Olevile ütlesime, et ootame teda taas, kui läheb kuivanud ja ohtlike saarte-jalakate maha võtmiseks. Sellest hoolimata on ta täna kümme korda helistanud. Ma ei tavatse sellistele kõnedele vastata, kus helistaja on ilmselgelt ka eilse palga… Ah, pole oluline, ühesõnaga swamp.
Mina põletasin meeste rassimisega paralleelselt sõralistekopli lõket („üüriliste“ mööbel, hallitanud heinad, silokiled), koristasin ja tõstsin abiväega koos ümber sauna, pesumajandasin, valmistasin toidu, talitasin loomad – ja kui tunnistasin Olevit sooserval kõnnitavale Aarele, et täna toit ei kõrbenud, aga eit on kõrbend 😀 – lõpetas ta minu asemel lammaste-lehmade kopli lõkke toitmise.
Viisime Olevi riigimeeste staapi, Margotile korvikese noobleid rõivaid Velly stiilsest varamust, saime vastu kurke-tomateid. Vahepeal Soonele jõudnud Alo, kes oli teel Helsinkisse vetelpäästekoolitusele, pani Minni magama – sõitsime Retile akulaadijat viima, et isa ühtlasi näeks, kus vanim tütar elab – ja Alo palus mul kõik muud käsikirjad lahkesti kõrvale jätta ja otsekohe Kättemaksukontori esimese osa romaniseeringut kirjutama hakata. Alustasin sellega täna.
Kui oli vastatud üheksa kirja, tehtud mõningane asjaajaja-Nemesise töö – riputasin eilse Tallinna-seiga FBsse, juures loomaaias tehtud kaarnapilt, kus Indi kaarnaga suhtleb ja Aleksander lindu siiralt imetleb:
„Maria Indira sõrm pole kah alati kahtlemata seal, kus ta olema peaks. Aga mida mõtlesid Sina, Marabutakso juht numbrimärgi all 737 MLA, kui Sa eile hommikul Tallinnas Balti jaama juures pidid meie radavahetava pereauto külje maha sõitma ja
näitasid Minnile, kes Sulle siiski sõbralikult lehvitas ja naeratas, keskmist näppu? Kulla mees, sel kombel näitab ju elu Sulle enesele sedasama… Tahtsin Su beeži Opeli ka üles pildistada, aga tunnistan ausalt – kartsin peksa saada. Ja kaaren ongi ilusam ja arukam vaadata :)“
Tänane Avesta õpetas:
„Päikese päev on seotud tulestiihia algega ja tulega koos sündiva kõrgema õiglusega. Tuli on täna püha ja uue punase või oranži küünla süütamine igati teretulnud. Kustutada ei tohi seda mitte mingil juhul puhudes. Tuli on seotud loomise ja loomingulisusega. Seepärast on hea tegeleda kõigega, mis kuuluvad nendesse kategooriatesse.
On kasulik hoolega vaagida oma tulevikuplaane ja otsuseid. Igal juhul peavad need olema reaalsed, üles ehitatud õiglastele alustele.
Halb, kui näed palju kibedat ja tumedat suitsu, on karta pettust ja needust. Ära solva tuld, põletades ebavajalikku rämpsu või prahti, leeki puhudes või sellele vett pritsides.“
Magus valge suits vindub mu kahest lõkkest siiani. Seda ei kustutanud ka üsna hoogne vihm. Tegin kogu majapidamisele ringi peale, et hoogtööde järel majavaim maha rahustada ja kogu olemine oma energia alla tagasi saada. Seis, swamp!
Vaheldumisi kirjutamine, lugemine ja uni ei lasknud end põhjarinde pommitustest suuremat loksutada. Seda enam, et mu preestritarist klassiõde saatis ootamatu sms-i:
„Shana tova u’metuka! Ülevoolavalt õnnistusi ja õite Issandas Jeesuses!!! Shalom! Rebecca, Maria Helena, Benjamin Hendrik.“
Nii, ja kes on need kaks kahenimelist tundmatut? Homme küsin. Homme tuleb üldse ilus päev. Kõik ongi praegu üsna nii, nagu kujutlesin siia Soonele kolides. Ma ise eriti. Sellest teatavasti kõik algabki…