16. september 2012
Omatehtud vitraažid
Lamba-Jüri juhatab klaasist inglitele koduteed
Kati Saara Vatmann
Kodu ei saa mitte kunagi valmis. Nii, nagu inimene ise – ja inimest ümbritsev linn, maailm, kõiksuski – oleme üha protsessis, loomises, kujunemises. Me võime oma kodu kasvõi iga päev koristada – tundlikumad isiksused teavad, et lisaks füüsilisele puhtusele saavad sel kombel ka seisma jäänud ja tolmunud energiad liigutatud ja elamise olemus värskendatud – ent ühel hetkel on ikka kodu kuidagi väsinud ja justkui juba ära olnud. Selleks, et oma pesa ja kindluse hingamist elavdada ei pea uut korterit ega isegi mitte mööblit ostma. Mõni väike detail tõukab kogu terviku värskele tasemele ja kõrgemale lennule. Eriti kui tal on tiivad.
Inglil ja linnul on.
Me kohtasime lastega Pärnus Rüütli tänaval promeneerides neid ingleid ja linde ning võimalust klaasist ehteid ka endale, mitte vaid kodule otse tänaval meisterdama õppida. Pärast klaasikunstnik Jüri Soo töötoast läbi käimist Päris Oma väikese vitraažiga kaelas koju minnes selgus, et ka iseenda värskendamiseks ja laadimiseks pole vaja osta kasukat, piisab ise tehtud, õige iseloomu, meeleolu ja tundega ehtest.
Jüri Soo on Võhmas, Väimelas ja Kuressaares mitmetes koolides käinud lokiline mees, keda lapsed, noored ja nobenäppudest pereemad on harjunud tema populaarseis töötubades Lamba-Jüriks nimetama. Talle see meeldib. Inimestele jällegi meeldib siseruumi-perioodil Maarja Magdaleena Gildis resideeriva ja suvel Rüütli tänavas kaubitseva-koolitava mehe juures peatuda, sest ta on leebe-helge-lustilik ja Oskab.
Taas kasutatud klaasist loomine on lisaks ökole ka ökonoom – kõik saavad õnnelikuks võimalikult vähest raha ringitades. Jürile on töötoad mõistagi teenistus – oma loomingule ostjaid oodates saab ta ühtaegu sealsamas tänaval seda juurde luua ja teisalt ka möödujatele õpetada. Eriti lastele.
„Kuigi mõned isad kaalutlevad hetke, kas osta omale kann õlut või poisile loomehetk, mille tulemuseks on emale või kodule viidav isetehtud kaunistus, võidab reeglina siiski kunst. Ja kui lapsed minu kätte usaldatakse, saadan emad-isad poodi ja kohvikusse – et nad ei segaks ega sekkuks, kui inglid ja linnud lendavad – nende lendajatel on nende aeg,“ naeratab väga siniste silmadega Jüri.
See mees Haldjate Ilmast saab lapsega erakordselt kiire-ladusa-tegusa kontakti.
Kõigepealt valitakse sobiva mustri ja värvidega toorik. Siis õpitakse selle servi käia peal lihvima. Ja lihvitakse. Misjärel uperpallitatakse ta tinapaberiga sarnase vasepaberi riba sisse. Riba sulatatakse kunstiks kujunenud korduvkasutusega klaasikillu ümber. Valitakse, millist nurka pidi ta rippuma jääb. Ja joodetakse sinna külge rõngas.
„Kui mitu sellist kildu omavahel ühinevad, moodustub ingel. Või lind. Või midagi veel suuremat. Võime kodus katta kuitahes suure osa aknast niiviisi ühendatud detailidega. Kujundada saab kasvõi kõik aknad. Erinevatel aastaaegadel isemoodi. Igaks sündmuseks sobival kombel,“ soovitab Jüri. Ta ise sõidab oma värks-käruga muide soovi korral ka üritustele. Olgu laste või emade, sõpruskondade või padjaklubide pidudele. Et oleks teistmoodi. Et midagi jääks. Et parem saaks. Nii piduliste ümbrus kui olemus.
Maarja Magdaleena Gildis pakutakse erinevates töötubades muide kõigist muudest võimalikest materjalidest enese ja kodu kujundamise kraami ja õpetust samuti nii seal koha peal kui üritustele sõitmisega, nii ühe kaupa kui suuremate pidustustena.
Raina villapildid ja Ene seitse asja, Poti Eddi ja Helle savitoad, Kadri tekstiilikoda ja Kirsti hõbeehted, pilliroost koduehete töötuba, viltimine ja seebikeetmine, Signe nahakoda ja puidust-vineerist nagide-siltide-väikeriiulite valmistamine, Rebase puu ja kivi koda lille-märgi-näo-mõtte nikerdamiseks ja ajalehtedest korvide-kottide punumiseks…
On ju nii öko ja ökonoom, väeks ja kordumatu kui üldse olla saab. Nii Gildis kui suvelettide ääres saamisest saab selle väe ja võluga kohtunutele harjumus – isegi vajadus. Materjalid ärkavad ellu, õpilase ja õpetajate vahel tekib sünergia – ja maailma sünnib midagi head ja ilusat, mida seal hetk tagasi ei olnud. Kus ta siis oli, kui teda veel ei olnud?