16. september 2012
Kodu rännakul, maailm kodus kaasas
Kati Saara Vatmann
On kääride aeg. Nii ajastutevahelise üleminekuomase, kaane pealt löömise eelse käärimise mõttes – kui mentaliteetide kääri eraldumise tähenduses. Erinevus ja vastandlikkus üha süveneb. Hea areneb paremaks ja suundub tulevikku – halb halveneb, kuni kaob. Ent kadumise eelne kurjus on – nagu haavatud loom ikka – ohtlikem ja agaraim. Rikkus kasvab – ja vaesus samuti. Arukuse ja rumaluse vaheliste kääride haarade tippudest enam teine äärmus kätte ei paista ja mõistetav pole. Ega peagi olema.
Kodudegi puhul käib seesama kääritamine.
Kusjuures paradoksaalsel kombel on kääride ühe haru tipus ühtaegu nii kapitaalsed kantsid ja kõigest kohvrid kui kodud, teises karpkorterid, mis süvendavad inimeste abitust ja pidetust. Kantsides – olgu see talu, metsamajake, linnaeramu või suisa häärber – on maailm kodus kaasas. Kohvrites, millega mööda planeeti Maa kulgejad rändavad ja meie, paiksemategi hüvanguks kogevad ja jagavad, on kodu rännakuil kaasas.
Ikka kaugemal teineteisest seisavad investeerijad ja tarbijad. Kadumas on need, kes üldse ei investeeri – või panustavad tänavasse – näiteks luksusautosse, mis seisab ilmetu-tundetu korterikasti ees, kus oleks justkui kõik elamiseks vajalik sees, ainult Kodu pole. Nii kantside kujundajad kui kohvriga kogu planeeti hõlmavad kulgejad investeerivad aga tunnetusse, teadmistesse ja teadvelolekusse.
Olles ise alati nii Egiptuses kui Pariisis, Saltzburgis kui Prahas, Malaisias kui Brasiilias kuitahes lühikeseks ajaks mõnes toas või tares peatunud, olen alati sisetunde järgi mõned oma eluliselt olulised asjad vaistliku Feng Shui järgi ruumi laotanud – ja ongi kodu. Sedasama nippi kirjeldab Tom Valsberg oma lähinädalail ilmuvas raamatus „Kuidas rännata ilma hirmuta“ – kodutunnet kandvad olulised esemed kaaluvad kokku pool kuni poolteist kilo ning annavad turva- ja kohaltunde kustahes maailmas.
Oma kantsi sisustamine maailmaga on kooskõlas Gunnar Aarma õpetusega. Loome toetava ja väeka, õdusa ja meid kogu planeediga ühenduses hoidva kodu, kui kujundame ta reisidelt kaasa toodud suveniiridega. Külastatud paikadelt meeneid ostes investeerime nende valmistajate ja müüjate töösse raha, mida oleme teeninud oma tööga. Töösse oma andeid, oskusi, haridust, aega ja energiat panustades anname nendesse soetatud esemetesse sõna otseses mõttes iseenda. Sel lihtsal ja loogilisel põhjusel tahame reisidelt kallitele kingitusi tuua – olid mul meeles, andsin end sulle kingitusi ostes end kodust kaugelgi sulle – ning kodukujunduseks toodud papüürused-savitaldrikud-eebenmaskid on samal kombel kingitused. Kingitused kodule, kus koos nende näiliselt otstarbeta asjadega end aina kindlamas kindluses tunda.
Nii erinevad kui oleme ise üksteisest, on ka meie nimekirjad ja tähtsuse järjekorrad, midapidi oma pesa punumiseks ja armastamiseks-usaldamiseks tarvilisi nähtusi loetleme. Mööbel ja kodumasinad, kodutekstiil ja pesumajandus, nõud-vaasid-toosid ja kellad-küünlad-fotoalbumid. Raamatud ja maalid, meened ja elektroonika. Potililled, koduloomad-linnud – ja perekond ise muidugi ka.
Kõigesse ja kõigisse sisestame iseennast – ja kaugelt näen kodu kasvamas… Iga pereliige kasvatab kantsi oma panusega. Isa värkstuba ja trenažöör. Ema töönurk käsitöö, mõtlemise ja tegusa meditatsiooni tarvis. Vanaema iluaed ja vanaisa põld. Õe buduaar ja venna stuudio. Ning väikevenna taksikoer Bello nagu Lindgreni Karlssoni-raamatus – või terve Korfu saare loomastik lisaks oma perele ja muudele loomadele – nagu Durrelli kultuslikus „Minu pere ja muud loomad“ šedöövris – mille menu põhjus on muide ka selle tarkuse edastamine, et kodu kolib perega kõikjale kaasa. Inglismaalt Kreeka erinevatesse majadesse, olles enne seda olnud Indias – ja pärast jälle Albioni saarel.
Sõbrad on väitnud, et minu kodud on mööda Eestit liikudes koos elus ja eluta olenditega kohta, ent mitte olemust vahetades alati kuidagi üht nägu olnud. Perenaise nägu. Kahetoaline korter Pärnu jõe ääres ja toake Onu Bella õpetajannast ema majakese teisel korrusel, erakas Tartus Pirogovi uulitsas ja Võru maanteel, tuba ämma majas Tihase tänavas ja oma esimene abielunaise elamine Tervishoiu tänavas, avar eeslinnakorter Haagel ja nõiamajake Pärnu piiril Raekülas, suvilast päriskodustatud kants Vehendis ja esimene omarajatud talu Lius – ning nüüd suur talu Raplamaal Soonel (www.aabramihobulausujad.ee) – kõik nad on sarnased.
Ja see vägede valitsemine on veennud – kõik on väli, väli on elus, elus väli rajab Kodu.
Eksistentsialismi kõrgem pilotaaž lisab siinkohal, et kogu planeet on seega ühtne ning järelikult on just kohvriinimesed Hea Uue Ilma rahvas, kes tunnetab eriti häirimatult ja ilma ballastita seda ühtsust. Kõik siin ilmas on kõige ja kõigiga seotud.
Kogu Maad meie ühtse koduga – ja iseenda ühtsust kõigi siinsete asukatega – on kääride hea haru kõrgeima tipu poole turnijail esmalt tükati tüsilik taluda. Kuidas me ikkagi kullerite ja ajukääbikutega üks oleme? Saunakülas või Supilinnaski on nadikaelte naabrust tülikas taluda, Eestistki tahaks rändrotid ja kabajantsikud deporteerida – nii tekib soov ka kogu Maa pealt mõrvarid ja mölakad minema pühkida. Minu kodu ju!
Nii, nagu me ei pääse laululinde toitvatest sääskedest ega oma erakordse intellektiga maastikku rikastavatest rottidest, on oma koht globaalses kodus ka terroristil, kes just praegu kusagil süütuid inimesi orbiidile lennutab ja sindrinahal, kes parasiidina teiste krae vahel vegeteerib ja võõrast vaevahigist süüdimatult ja süümeta toitub. Nii on. Veel. Kuni on kääride käärimise aeg.
Ega asjata paluta Jumalalt jõudu muuta asju, mida muuta saab ja kannatlikkust leppida asjadega, mida muuta ei saa ning arukust neil kahel vahet teha.
Olen veendunud, et hea jääb ja edeneb aina paremaks. Nii ka meie Kodu, mis on meie endi peegel samavõrd kui meie silmad, lapsed ja sõnavaragi. Kaoses ei saa luua ega edeneda. Inetu ei ole ilus ja räpakus pole vaimsus. Seega pole sügavalt südamest ja iseeneslikust tungist sündinud liigutus, millega korjame tänavalt üles tühja kilekoti ja metsast plekkpurgi, alandav vaid ülendav. On tunnetuse küsimus, kes hoiab paigas ja korras, puhta ja tasakaalustatuna oma toa, kes kogu kantsi, kes ka tänava, linna, riigi ja planeedi. Hoiame!