16. september 2012
Carita Vaikjärv – meie ajastu Ukuaru Minna – Eesti kõigi aegade vapraim kodurajajanna
Eestlasliku kodurajamise meeleheitliku vapruse kehastus on Vargamäe Andres. Samas peetakse seda, et mees ehitab ja rajab, rügab ja pingutab, loomulikuks. Kui naine samavõrd ennastsalgavalt rassib – ehitab rasedana, müttab põllul äsja sünnitanuna, turnib mööda katuseid, titt piltlikult öeldes tissi otsas, käib metsateol, tuba ootel lapsi täis – siis on see liigutav, kangelaslik ja mõnevõrra hullumeelne.
Kas me peame tõesti end Oma Kodu nimel poolsurnuks rügama, selle asemel, et piirduda tagasihoidliku üüritoa ja kohvrilise elulaadiga? Ju peame. Eestimaal on Ukuaru Minna kui kangelas-kodurajajanna nüüdseks kolm korda põlistatud, taaselustatud ja üha uuesti meie ühisteadvusse juurutatud.
„Iga põlvkond näeb ja iga elujärk vaatab ühtesid ja samu teoseid üsna erinevast vaatenurgast,” teab Carita Vaikjärv (32) – meie ajastu Ukuaru Minna. „Leida Laiuse lavastatud filmi Elle Kulliga peaosas nägin kunagi paljude aastate eest televiisoris ja praegu, kui Madis Kalmet lavastas Veera Saare raamatust oodi naisele, armastusele ja meie edasikestmisele, hoidusin üsna teadlikult seda filmi vaatamast. Ehkki üsna kindlasti oleks meie lugu tulnud siin ja praegu iseseisev teos ka eelkäijaid hoolikamalt jälgides.”
Esimene üllatus – isegi ehmatus – mille Carita meie ajastu Minna-käsitlejana lavale toob, on pikad mustad meestepüksid ja tanksaapad. Kusjuures püksid on pisut kukekad ja puhvaika käised ka lühikesevõitu.
„Kunstnik tahtis nii. Ma arvan, et see pole isegi mitte feministlik sümbol ega vihje,” naeratab Carita ja kaalub huviga versiooni, et püksid on maast madalast selle naise jalas, ärgu ei Keldriaugu ega Ukuaru lootkugi neid pükse sealt tugevasti maas jalast kätte saada. Temas eneses on tohutult rahu ja tasakaalu, mingit sellist kõigi rahvaste ema empaatilist joont, et ka siis, kui mõni stseen on väga liigutav, on kuidagi piinlik nutta. Kui see Naine elas üle rasedana viinanäljase mehe kõrvakiilu, mida siis meiegi tema pärast vesistame – ta saab nagunii alati kõigega hakkama.
Oodati poisse
„Ma ei arva, et Minni, kellest saab eluvõitluses Minna, kandis pükse ja kandilisi saapaid protestiks või märgiks. Ilmselt oli see lihtsalt praktiline valik. Selga pandi see, mis olemas oli – mis sobiks sellisteks töödeks, mis teha vaja oli. Ja kuna poisse polnud, aga meeste töid oli vaja teha, siis tegid neid tüdrukud. Loogiline,” naeratab Carita, kes valdavalt räägibki naeratades. Tal on väga erineva varjundiga naeratusi mõtlikust lõbusani. „Küllap oli Veera loos sedasi, et tallu oodati poisse – aga sündisid aina tüdrukud. Nii Minna ise kui Minnal enesel – sündisid ja kasvasid muudkui kanged naised, kes said võrdse eduga hakkama nii liimeistri ja kirve kui voki ja varrastega.
Minu jaoks pole see võõras teema. Ka minu vanematel on kogu aeg mingi ehitus pooleli olnud ja me oleme õega meie pere kodusid ehitades kõiki niinimetatud meestetöid õppinud tegema, seega polnud mul lavastuse jaoks tarvis spetsiaalselt mingeid töövõtteid omandada.”
Carita usub, et oodata on aega, mil kõike oskavad ja suutvad naised hakkavad end ka rohkem kehtestama, nii et meeste tähelepanu juhitakse sujuvalt sellele, kui nemad istuvad, lobisevad ja suitsu teevad ning naised lõhuvad puid ja raiuvad riita. Niimoodi – ise ees rabades ja mehi mõjutades – naised elu edasi viivadki.
Praegu ongi selline Akslite aeg. Mehed ei murra enam kuigi massiliselt traditsioonilisi meestetöid, vaid on arvuti ja pilliga loovisiksused, hästi lõhnastatud õrnakesed hõrkudes stuudiotes. Ometi pole ma nõus lavastaja Madise ulja väitega, et mehed ongi sead ja sellele pussakäära-kurbloole on vaja ausalt näkku vaadata. „Pussadi käära” on muide väljend, mis Carita lavaka-kursusevendade meelest sümboliseerib Pärnu Ülejõe gümnaasiumi kasvandiku keelelist-ilmavaatelist eripära.
„Nii, nagu Aksli osatäitja Meelis, olen ka mina Aksli poolt,” kinnitab Carita särasilmi. „Ta tegi ju kõike nii hästi kui oskas. Andis endast parima ega lubanud midagi, mida täita ei suutnud.”
Mis teha, kui ta ei märganud, et naine annab talle ära oma toidu ja kindad, et naine näeb läbi, et viin, trall ja pill on põhjus, miks ta kuupuhastuse-laadse tsükliga alevisse tahab jääda. Jah, üks jõhkramaid stseene on see, kui Minna peab vastsündinud lapsega vankrikoorma taga Ukuarule astumise järel laenatud hobuse kümme kilomeetrit tagasi viima. Aga see pole märterlus ega alandlikkus. Ta armastab oma meest nii väga, et päästab tolle hobuse tagastamisega kaasnevast alandusest. See on võimas. Väga võimas.
Minni jäi Liivalaiale – mina olen Ukuaru Minna!
Kui lavastuse esimeses vaatuses meenubki aeg-ajalt Elle Kull – Veera Saare tekst on ju tuttav ja Elle ning Carita ka mõnevõrra sarnased – siis Tarkuse Allikasse vaatamise stseenis saab Caritast täie veenvusega just tänase päeva vaatajat kõnetav Minna.
Ta ise ütleb ses stseenis, et Minnit ei ole enam – see muretu plika jäi vanematekoju Liivalaiale ning allikast vaatab nüüdsest vastu Ukuaru Minna.
„Lugesin tohutu süvenemisega Veera Saare monolooge, mille ta Minnale oli kirjutanud. Dramatiseeringus ei avalda noor perenaine poole sõnagagi kahtlust, et ta on valesti valinud ja midagi eksikombel teinud. Romaani siseheitlustes kahtleb ikka küll. Naise süda tunneb ju, kui väga Keldriaugu peremees teda armastab. Ka metsaülem imetleb ja ihaldab teda salamisi,” on Carita naeratus nüüd mõnevõrra kaastundlik. „Klaar mõistus ütles, ta oleks suures Keldriaugu talus hakkama saanud. Mis see viis lehma siis niiväga, kui tänaste mõõtude järgi rehkendada. Ratsionaalselt teadis see tark naine kindlasti, et iga teise mehe naisena oleks ta ka oma unistused täitnud – linna õmbluskooli pääsenud – ja mitte vaid mehe ja laste jaoks katust parandanud, seinu samblaga toppinud, kündnud ja külvanud, raiunud ja laasinud. Kuna ta aga valis armastusega, siis oli ta tegelikult õnnelik. Ja minu ülesanne on tema hetkelised kõhklused ka sõnadeta nähtavaks mängida.”
Mõistusega rehkendavad sookaaslased ei saa ilmselt aru, kuidas nii võib. Aga Minna on üks õnnelikumaid naisi, keda meie klassikas leida. Samal ajal, kui praegu on naisteajakirjad-telesaated täis nõuandeid, kuidas stressi maandada, mida frustratsiooniga peale hakata, oli see naine uhke ja õnnelik iga tööpäeva lõppedes, kui tuba oli soe, lapsed söönud ja mees armastatud. Jah, mees pidi selle naise jaoks kodus olema, mitte küla peal suurt raha ega mammutit küttima.
Minna oli naerev-laulev naine nagu orkester just sellepärast, et ta ei nõudnud mehelt muud kui seda, mida mees lubas – nad elavad koos, naine-mees-pill ning mees mängib naisele kogu päeva pilli. Midagi enamat Aksel ju ei lubanudki – ja tänu sellele säiliski tares naer ja laul. Kui paljud nii ränga eluga naised kui Minna meie ajastul naeravad ja laulavad?
Minna õpetab ehk meidki rõõmu tundma sedalaadi asjadest nagu tema elus juhtuvad. Kui liigutav ja eluliselt naljakas on lehma saabumise stseen. Kui võimas on see hetk, kui Aksel haarab ämma sülle ja viib ta Ukuarule leseksjäämisest toibuma. Kui armas on esmalt voodis pipardav, siis tööjaotusse lülituv ja viimaks voodist välja lastele Vanaemaks tõusev ema…
Igaüks loeb ja näeb Oma
Carita ütleb, et seesugune naistemaailm ilmselt ajabki mehe – eriti veel nii hapraloomulise kui Aksel – hulluks ja ta peabki kord kuus alevis mürrata saama, juhtme seinast välja tõmbama. Et ka tema armastus jätkuks.
Meeldib väga, et vastses loos toob unenäos ilmunud Aksel oma noore lese tagasi tegudele, maja kütma ja lapsi toitma. Filmis ütles mäletatavasti eit oma kuulsad sõnad – kui elada ei jaksa, sure ära – aga see, et teispoolne mees veel sealt poolt oma naisele ja lastele appi tuleb, on erakordselt liigutav.
„See on tõeline armastus,” kinnitab Carita soojal pilgul. „Eks ta olegi nii, et noored naised loevad ja näevad ses loos suurt tingimusteta armastust. Emad näevad ülemlaulu emadusele ja seda, kuis ka see naine suutis laste nimel kõike. Liialdamata öeldes kõike.” Ja eks pisut kibestunumad naised näevad paratamatult seda, kuidas naised on armastusest pimestatuna lasknud meestel end ära kasutada ja loobunud elust, mida neile pakuksid mehed, kes neid endid armastavad. Tänapäeval on ju nii palju naisi, kes peret ülal peavad ja veavad lastega ühtses rivis taga ullikesevõitu mehi sarjast „Suuri sõnameistreid”. Ju neil Aksli heljumisi vaadates kihvatab. Aga samas on ju kergendav näha, et ka teised naised on sääraste mustritega toime tulnud.
„Mul endal on hea meel, et olen toime tulnud emaduse kehastamisega ilma, et mul endal seda kogemust oleks. See teeb mind õnnelikuks – oluline ülesanne on täidetud. Mis teha, et päris kõik kohustuslikud mustrid mu elus täis joonistatud pole – on jah kuidagi niimoodi läinud, et lapsi mul pole. Veel. Ehk. Olen küll mõelnud, et lapsed peaksid võimalikult vara sündima, siis saame nendega kaua koos olla. Aga on nii nagu on. Ja enamasti on kõik hästi. Kõik me saame oma viibimist siin planeedil ka teisiti õigustada,” usub Carita.
Eks rahvatarkuski jagab loomad piima- ja lihalehmadeks ja puud ilu- ja viljapuudeks, igaühel on siin ilmas oma ülesanne täita.
Ei ainsatki halba sõna
Üks Carita ülesandeid tundub olevat sel kombel arutleda ja väljenduda, et temalt ei tule ainsatki halba sõna. Ehkki näitleja pole roll ja osatäitja pole tegelane, on Carita ja Minna ses mõttes omavahel ääretult sarnased, et kumbki neist ei ütle ainsatki halba sõna ka siis, kui olukord ja korraldaja seda tuhandest vääriksid.
Mis siis, et sõbranna Loreida on jõuetu-hüsteeriline liblikas – Minna suuremeelsus ei lase alatut-eluvõimetut sõbratari hukka mõista ehk nagu Carita sõnastab: „Tema-väetike, nagu Akselgi, ei osanud paremini. Temast sündisid surnud pojad, tema unistused luhtusid – ta jäi linnapääsemise asemel maale pasa sisse ning siunas ise selle pasa palju hullemaks kui see olnuks armastusega tööd tehes. Ja Minnal polnud südant õnnetut maaslamajat lüüa.”
Meile võib tunduda, et Minna kui üleinimlikult vapra noore naise vastu olid jõhkrad ja ebaõiglased nii mehe kui kohati ka iseenda vanemad, ent alati on võimalik ka neid inetuid hetki mõista ja andestada. Äsja sünnitanud Minnat ju ei aetud kartulivaole. Ta ise läks.
„Me keegi ei saa armastatule ette heita, et armastame kujutluspilti, perspektiivi. Suurim kunst tundubki olevat kõigil aegadel kõigis maailmajagudes – armastada tegelikkust,” on elutee ja töö Caritat õpetanud.