16. september 2012
14.-16.september
Täna on maagilise sõnaväe päev. Mõne elukutse puhul on selline õigupoolest iga päev. Ja mõne isiku puhul tuleb veerandtunnisest kõnevoolust välja noppida need sõnad, mis võiksid erandkorras päriselt ka tõevägised olla – „Ma kingin endale sünnipäevaks sinuvaba elu. Maksan kogu su raha tagasi ja ajan lahutuspaberid korda. Ole siis rahul ja ära matsiks muutu!“
😀 😀 😀
Kuulsin seda sulnist manifesti lammutatud hoovimaja aluses keldris labidavarre najal lõõtsutades – väga sümboolne värk! – kaevasin seda tagasi puhtaks varjendiks kesteabmillisteks vajadusteks – mille võimalikkust meenutas üleeilne tsüklon ja padukas. Nii nunnu. Alati on võimalik endast välja kühveldada ärritus selle pärast, et mõne mehe mäluaugud nimetavad minu rahaks paari tonni, mille ta oma proovipäevade-litsentside-koolituste tarvis laiali lennutas ja ise pärast kokku rehkendas – ja kahelt väärikalt daamilt võetud võlga, mille mõistagi mina pean tagasi maksma, sest püüa tuult väljal. Kusskusskuss, ära tääduta, Soone Saara, kühvelda-kühvelda-kühvelda… Ja me oleksime nii nunnu sõnumi peaaegu maha madistanud (eile oli erakordselt tõhus õuetööpäev), sest mitte keegi ei tahtnud pärast põhjalikku aidapuhastust aidaaknale jäänud telefoni vastu võtta. Taaskord osutus Indiisu selleks tegusaks haldjaks, kes connected peole – sodise nokia sai pärast puhtaks pühkida.
Puhtaks tühjendas end ka üleeilse tsükloni eel hullusti trummi puhitunud Raissa. Esmalt ütles Kaupo-naine Piret küll telefonitsi, et pean vasikale vooliku makku ajama, kuulama, et see kopsu ei sattunud, liigse õhu välja laskma ning toiduõli-nõudepesuvahendi segu lehtri kaudu vatsa valama. See seob lipiidid ja väljutab tropi. Aga mul polnud voolikut, Rajakene vajus iga hetkega aina enam ära – ja kallis naabrinaine tuli vaatamata lapse sünnipäevale kohale. Küll ta on üks turvatunnet, elurõõmu ja olemisejõudu sisendav isiksus. Saatsin sünnipäevalapsele Lehte Hainsalu suurraamatu ja peolauale – kas selle või mõne muu peo – toaskasvanud Matrixi kaela- ja turjatüki.
Kui Rajakene oli Tissust eraldatud, et ta tissi ei läheks tirima, majas kõik rahunenud, helistas pöördes Evren ja küsis, mis õigusega ma temast kirjutasin. Ütlesin talle, et külastasin teda ajakirjanikuna – mida talle kümme korda ütlesin – ainult et ta oli nii keskendunud oma sõbra seadusliku naise voodissesaamisele, et ei teinud seda ebamugavat asjaolu, et tussil on ajud küljes ja elukutse kaasas, märkama. Seepeale lubas ta igale poole helistada. Päris huvitav, mitu aastat tal see igalepoole aega võtab. Kusjuures – oh piinlikkust – mulle endale meeldis see lugu päris hästi, kui värskeid Naisi sirvisin. Täitsa lausa naersin kohe. 😀
Õrn ja naeruline oli ka tormiõhtune ühte hoidmine – lapsed kihistasid ja kügelesid küdeva ahju ees, üksteise soojus ja koosolemiserõõm kaitses nii tormi, türklase, väikeste kastide kurjuse kui surma eest. Aitäh.
Aare veetis öö unise Minniga – nohu ei lasknud lapsel hingata, kui ta nuttis ja juua nõudis, ei saanud suur sõber talli peale minna, võttis ta kaissu ja jooksis öö otsa väikese emanda soove täita – mina kuulasin enda arvates läbi öö magamistoaseina taga laudas toimuvat, aga tegelikult ei kuulnud midagi.
Ja midagi polnudki ilmselt kuulda – tänu taevale – meid võttis laudas hommikuse talituse ajal vastu näljane reibas vasikas, kes oli Hubertite residentsi täis pasandanud. Peos üles kasvatatud rotipoeg Hubert lasi tänades ja naeratades jalga ja on nüüd ilmselt üks neist ülbetest nolkidest, kes kanaaedikus kolme kuni viiekesi pead kõndimisprussi alusest august välja pistavad ja teatavad – meie kartulikoori ei taha, neid lubas süüa Edik Esimene, tooge menüü, me esitame rotiväärsema tellimuse! Veider värk, aga mulle meeldivad rotid. Ja ma neile ka – eriti söödaämbriga 😀
„Suvatsege täna komplimentidest toituda, mileedi!“ ütlesin Raissale – ja me veetsime terve tema dieedipäeva raevuka undamise saatel.
Kui arvuti oli võitnud üsna kauakestva lahingu mingi viirusega, sain Tommi kirja – see, et ta kohtus oma raamatu esitlusel Ndiobaga lõppes maailma parima basskitarristi ühinemisega ansambliga www.mankimaind.ee – nii kui siia lingile klikite, hakkab muusika mängima. Laske sel mängida, ehkki nii vägine kui laivis ja lisadega konserv mõistagi pole. Tomile ja Ndiobale vastasin:
Tulen Tartu kontserdile – ikka koos haldjaga inglit vaatama 🙂
Ps. pool tundi tagasi oli taas põhjust laulda Indigolaste Maa Ema ürgse väe laulu – mu lemmikvasikas läks eile õhku täis, õhtu otsa juperdasime tema kallal veti-emandaga, kellel oli samal ajal kodus lapse sünnipäev… Seis oli pehmelt öeldes sitt. Ma muudkui palusin vabandust kõigi kordade pärast, mil olen Rajakest sõimanud selle eest, et ta mind jalust maha jookseb, ära määrib, just siis selga hüppab, kui mul on mõlemad taskud mune täis – oh väike Raissa, palun tee seda kõike veel – palun jää ellu… Midagi ilusamat kui vihaselt süüa nõudev, toibunud vasikas pole ma näinud… Olen lehmaema 😀 Samal ajal kui mina Rajakese pärast ahastasin, veetis Aare unetu öö nohuse Minniga – tahan juua, tahan nuusata, ei saa hingata… Nüüd seisab meister mootorsae najal püsti, vastab Aleksandri 1001 küsimusele ja on natukene reheahi 😀
Nii, nagu eile oli kõige meeldivamal kombel ettekavatsematu Tommihommik – pärast kirjadele vastamist www.mankimaind.ee saatel juhtus autoraadiokruttimise peale end välja valima Raadio 2, nii et Tomi saatel käisime Minniga ka saeviili järel – jummel, kui naljakalt kõlas otse-eetris esitatud ingliskeelne versioon reggaest „Eestlased kütavad“ – otsekui sellest inspireerituna ostsin endale tikanditega poola vildid tipa jumalaga noorus. Mu lemmikjalanõud, muide – juba keskkooliajast. Üksteist euri ja õnnelikku matka, madam!
Õmblemine kujunes õmbluskarbi ja käsitöökorvi korrastamiseks ning stiilse korvikese koostamiseks Kuusemäe talule – täissiid, plisseer, Tallinna moemaja… Roosa, helge, naiselik ja hõrk – ühesõnaga väga õrnakesele kandjale.
Prügi- ja puudevedu tipnes ettekavatsematu keldriskühveldamisega – seepärast jõudsin vaatamata laste osavõtlikule tublidusele vaid osa kavatsetust. Aare jõudis kõik ära saagida – aga minul läks bokside puhastamise, heinaga vooderdamise, saepurust sodide välja puhastamise, heinte saepuruga katmise peale karmilt aega ja jooksujalgu. Saepurualune hein pidavat allapanu vastupidu pikendama enam kui nädalani – kusi imbub madratsisse, junnid korjatakse hommikul ära – ja eks me seda siis proovi, kui hobunad sisse jäävad. Tsükloniöö oli ühekordne erand mõistagi. Kärutades-kühveldades-sorteerides-turnides-pürstides-ähkides-ägades oli üha kõrvus Jaanika osalusel tehtud saates Teekond iseendani kõlanud repliik muretsedes pasa kaela palvetamisest – selles polnud midagi uut, aga see ärkas ellu. Kui Jaanika ütles ja saatejuht kordas vana tõde, et muretsedes palvetad selle eest, mida sa oma ellu tegelikult ei taha, patsutasin end eile õhtul just selle eest, et pole viimasel ajal elamise asemel muretsenud, vaid täiel rinnal elanud-teeninud-naernud-laulnud – ja… Suutsin endale mõneks tunniks tigeda türgi ähvardustest mure mõelda. Mis siis, kui… ma ei hakka siin sõnastama, kui haavatav on see, kel on lapsed-loomad-kinnisvara, eks. Aga mu muretsemine möödus tänu eile eriti töökatele lastele, minuga koos tallis ja koplites, keldris ja treppidel mänglevale Lillile, heinarullide juures üle kopli karanud ja õlg vastu mu külgi rulle harutavad osavõtlikud humoorikad kitsed olid oma kepsaka lustimeele ja südamlikkusega vastus alalisrehkendava Reimo küsimusele, milleks meile kitsed – jah, Margoti sokk tuleb ja teeb neile novembris aprillikuised talled ja mis kõik, aga nad on naljakad ja muhedad nagu ka eeslitäkk, keda ilmselt metsas indlev põdraemme pöördesse ajab – äsja lennutas pühapäevahommikuse Kumma küla peale kolm tsüklit iiihõõõhõõhõõõhi, mis kostab siit Kaupo ja Piretini 😀 Mureteraapia viimase faasi vormisid seltskondlikud hobused, keda huvitas meie töö, sinna vahele pikitavad patsutused ja maheda ühisvälja loomine.
Ja mida ma muretsesin? Ei mäleta.
Oluline on hoopis, et hommikul ärgates lehvitas mulle Netsor. Minu helesinine elevant. Talle on nüüd mu magamistoas alaline sõbralik lehvitus ka. Vehendi koristamise auhind oli sealses magalas purjede all oodanud valge kardina küljes – kui end läbi ürjetu hunniku selleni kaevasin, tegi Indira esimesena tähelepaneku, näe, sinu Netsor ju! Väikese valge portselanelevandi kinkis mulle sanatoorium Estonia kunagine ingerlanast õde Niina, kelle kuuris oli varjul mu esimene jalgratas – punane kokkupandav Minsk, mille ema mulle 12.sünnipäevaks kinkis. Valge üsna peenest niidist pitskardin on Reti ootamise ajal heegeldatud – isand Ehrenberg arvas, et ta on väiksem kui olema peaks ja ma olin paar nädalat haiglas, heegeldasin ja mõnulesin ja nüüd ootab see laps ise last ja… nii võib heietama jäädagi.
Heietamise asemel tuleb homme Sooru appi kutsuda – me kahekesi kulutame kohutavalt palju aega ja energiat töödejorule, mida saab teha kahe Bocki eest päevas. Daniel „Avatar“ Widing rõhutas, et september on puhastamise ja puhastumise kuu – ka mu sisetunne ütleb – tehtagu nüüd ja kohe kõik korda! Selleks korraks. Illusioon muidugi. Hea ikkagi.
Pärast oimetuks töötamist õnnistas eile meid täpselt paras saun – traditsiooniks saanud õhtusöögiga sauna eesruumis. Järgmisel pühapäeval õhtustan mina ei-tea-kus – ma ei tohi sellest rääkida ;D – ent ma võtan juba ette sooja ja sõbraliku hoiaku ja kõik saabki mõnus olema. Ehkki paigalpüsimise soovi kiuste ei saa üldse kodus püsida – palun rahulikku kodust järgmist perioodi. Tõsi, ka telefon ja arvuti võivad olla lahinguväli. Meenutagem kasvõi Kingo ja Kareka madinat Sigridi koertekodu ümber. Jagasin FBs üleskutset koertele liigseid tekke-kausse-värke annetada – ja seepeale läks Harri leili, et meil on inimesed hädas ja mõned päästaksid pigem kassi kui… Mispeale jutt pöördus kibedat tõde – nii mõnigi inimene päästaks pigem looma kui inimese – tuvastades telesaate juurde ja sealt… Tihe andmine oli. Minu profiilil vaadeldav. Aga finaal oli ultima – leppisime kokku, et Lauri Kare toob mõnel Tallinna-tretil siia vahetusute ja saab vastu Kormorani, kelle poeg Jaan on meie uus sugujäär ja kes seetõttu oma koletu häälega enam karja ei sobi. Maailm toimub!
Oo kargeid-helgeid hommikuid, kui tundud kõike suutvat… Hommikut söödi Soone talus õues – maisimannapuder päikesepaistes. Tuppa tulles ja Tallinnasse Teoteatri lasteetendusele sõitma asutades kuulsin raadiost In Boili esituses laulu raamatutest, plaadilt, mille rahastas Sõmerpalu mõisnik Lauri Aaspõllu, kes… Heldeke, kui erinevad inimesed on Laurid. Vasar, Saatpalu, Laiapea, Nebel, üks siin abis käinud noormees, Tattar… Mingu neil kõigil hästi. Laulusõnad soovitasid avada raamatu leheküljelt 106, sest seal on kirjas read, mille pärast on üldse mõtet lugeda. Kinnisilmi võtsin riiulist Narayani „Jumalad, deemonid ja teised“ Boris Kaburi tõlkes (Eesti Raamat 1990) ning lk. 106 seisis:
„…ta otsis uue üksildase koha, läks põhja suunas Himaalaja poole ja istus maha mediteerima. Paistis, et tema keskendumise tuli põletab kõik ja muudab kõik loodud asjad tuhaks. Jumalad palusid Brahmat, et see peataks Višvamitra askeesi. Ta oli veetnud tuhat aastat karmuses ja eneseunustuses. Ta oli täielikult loobunud kõnelemast, mäletades, et iga sõna, mida ta oli öelnud, oli olnud kas needus või väljakutse: ta sai oma loomusest täielikult võitu ning vaikis kogu aeg. Lõpuks ta aeglustas isegi hingamist harvade õhusuutäiteni. Elas ainuüksi veest, istus liikumatult ja koondas mõtted ainult ühele eesmärgile – brahmariši seisundi saavutamisele. Ta ei söönud tuhat aastat – ja siis jõudis kätte aeg paast lõpetada. Ta oli jõudnud nii kaugele, et pidi katkestama paastu pärast palvetamist ja rituaalset pesemist, kui üks kerjusmunk tuli tema ukse ette ja hüüdis: „Olen näljast nõrkemas,“ ning hetkegi kõhklemata andis Višvamitra talle kogu toidu, mis tal oli. Esmakordselt kogu olemasolu ajal unustas ta täielikult iseenda ja oma vajadused.“
Ja täna on püha sõnamaagia päev, sõbrad…